Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

ale

      Tänusõnad

      Triloogia viimases raamatus tahaksin ma nimetada neid inimesi, kes on olnud eriti abivalmid. Minu tänu kuulub doktor John Hallidayle, Phil ja Jeannie Higginsile, Yvonne Hollandile, Bob ja Maya Mannile ning Michael ja Carolyn Wintertonile, kes mulle lahkelt ja kannatlikult oma erialaseid teadmisi jagasid. Ma tänan ka Charles Keayd ja Hannah Leachi hindamatu abi eest taustauuringute tegemisel. Soovin tänada ka Isa Iain Matthew’d, kes lubas mul kasutada oma Püha Risti Johannese hingepalve tõlget.

      Teised peategelased

      CAROLINE James (1928–) oli Prue Chadwicki sõbratar (Caroline’i vanem õde käis koos Prue’ga koolis). Ta hakkas Chadwicki orbude lapsehoidjaks.

      Cynthia Janice Tulliver – tuntud ka kui SIN – Kiti parim sõber.

      Clarence Prior – tuntud ka kui CLARRIE – Kiti naaber ja sõber.

      ESIMENE RAAMAT

      Suvi 1986

      Esimene peatükk

      Suvise videviku kuldne kuma oli sumedatesse õhtuvarjudesse hajumas; soe õhk pakatas imelistest lõhnadest, puuviljaaias laulis rästas.

      Vana mees, sügavale tugitooli vajunud, sirutas välja krampis jalad ja nihutas prille, et pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt masseerida. Tublisti üle kaheksakümne, oli Theo Chadwick endiselt kogukas mees, pikk ja laiaõlgne, aga tema varemalt mustad, kuigi veel endiselt paksud juuksed olid halliks muutunud, ja tema muidu nii sale keha oli peaaegu kokku kuivanud. Theo artikkel Quarterly Defence Journal’ile lebas tema ees kulunud nahkkattega kirjutuslaual. Artikkel oli peaaegu valmis, mitu lehekülge olid kaetud tema väikese selge käekirjaga, aga sel õhtul olid Theo mõtted uitama läinud ning tal oli keskendumisega raskusi. Rästa vaimustav laul – lüüriliste helide katkematu vool – oli suurepärane õigustus, et keeruline teema kõrvale heita, kuigi Theo teadis, et süüdistada ei saa vaid rästast.

      See oli olnud Flissi saabumine Londonist, mis ta mõtted hajevile ajas. Tema vennapojatütar oli olnud paar päeva ära, oma abikaasa Milesi juures, kes oli äsja tagasi jõudnud Hong Kongist. Nende kaks lahusoldud aastat olid möödas ja nüüd pidi Fliss otsustama, kas läheb alaliselt mehe juurde Hong Kongi elama. Nende neljateistkümneaastase abielu jooksul oli Miles olnud see, kes rangelt olukorda kontrollis. Kui ta võttis vastu vahendusfirma juhataja töökoha Hong Kongis ilma seda naisega arutamata, oli Fliss teadnud, et tal lihtsalt tuleb vastu hakata. Ta ei tahtnud jätta oma perekonda ega kodumaad ning päriselt Hong Kongi elama asuda. Tema seisukohast olid nende üheteistkümneaastased kaksikud internaatkooli panemiseks veel liiga noored ning ta oli olnud sügavalt haavunud – kuigi mitte eriti üllatunud –, et mees polnud hetkekski naise soovidega arvestanud. Pärast pikki, valulikke stseene kolis Fliss tagasi Kindlusesse, Devonis Totnesi lähedal asuvasse Chadwicki perekonna majja, tagasi oma vanaonu Theo ja tädi Prue juurde, Caroline’i juurde, kes oli olnud nii Flissile endale kui tema õele ja vennale lapsehoidjaks.

      Kui mees oli vaid mõne kuu Hong Kongis viibinud, oli Fliss mehe palvel kaheks nädalaks sinna lennanud ja järgmise aasta jõulude ajal oli ta koos kaksikute Jamie ja Bessiga veel üks kord seal käinud. Sügisel, pärast pooleteise aastast lahusolekut, oli ta teinud veel ühe reisi.

      „Seal on üks naine,” oli Fliss pärast kolmandat reisi Theole omakeskis öelnud. „Noh, seda oleks võinud ju arvata. Lõppude lõpuks, miks ka mitte?”

      Vaadates Flissi väikest näokest, oli Theo püüdnud nuputada, mis küll võiks naise sisimas toimuda. Ta imestas endamisi, kas ta kujutab seda ette, või hakkab Fliss tõepoolest aina rohkem meenutama oma vanaema, Theo vennanaist Freddy Chadwicki, keda ta nii väga oli armastanud. Fliss ei olnud küll Freddy kasvu, aga see alateadlik lõuahoiak, see, kuidas ta selja sirgeks lõi, paks hele juuksekrunn kuklas, see kõik tahtis Theol lausa hinge kinni lüüa. Ta teadis, et Fliss peab end mõttes ikka veel Milesiga seotuks, ning küllap võis see naisele ränk hoop olla, kui ta tajus, et mees ei näe lahusolekut samas valguses kui tema. Ka Theod oli see üsna vapustanud, kuid ta ootas, kuni naine oma tunnetes selgusele jõuab, ja juba naerataski Fliss talle.

      „Ma olen pahane,” tunnistas Fliss siiralt. „Mitte eriti armukade ega haavunud. Lihtsalt pahane. Oh, nad käitusid muidugi väga diskreetselt, kuid kumbki neist ei suutnud eriti hästi varjata veidi võidukat ilmet. Kas sa saad aru, mida ma mõtlen? Milesil oli vaja mulle näidata, et kui mina teda ei taha, siis teine naine tahab, ning too omakorda ei suutnud jälle omanikutunnet välja näitamata jätta. „Oh, see oli nii vahva, eks ju Miles? Kas sa mäletad seda, Miles? Oh, kuidas me naersime,” ja nii edasi.”

      Flissi ootamatu jäljendamine – leebel häälel, mahedusele vaatamata salatseval ilmel – maalis tundmatu naise Theole selgesti silme ette. Ta nägi toda vaimusilmas – klanitud, kalk, viimseni ülesvurhvitud, enesekindlusest pakatamas, kuid seadusliku naise kohalolust siiski häiritud – ning tundis, kuidas tal hakkab selle naise vastu viha tekkima.

      „Ma teesklesin täielikku ükskõiksust, millest ei puudunud ka kerge põlgusenoot,” ütles Fliss. Ta ajas selle meenutuse peale lõua ette – hoolimata vastupidisest väitest siiski kergelt haavunud –, tuletades Theole taas valulikult Freddyt meelde. „Panin nad paika.”

      „Selles ma ei kahtlegi,” vastas mees ettevaatlikult. „Kas ta… see naine kujutab endast tõsist ohtu?”

      „Hea on see,” vastas Fliss rahulolevalt, „et ma olen temast oma tubli viisteist aastat noorem. Noh, tema on Milesi-vanune. Viiekümnendates ning seda reedab ka ta välimus. On mingi mereväelase lesk.”

      Nüüd oli lahusoleku aeg läbi saanud ning paistis sedamoodi, nagu oleks Miles esitanud Flissile ultimaatumi: kas naine läheb kohe tema juurde elama või hakkab mees lahutust taotlema, et lesega abielluda.

      Theo lükkas tooli tahapoole, tõusis püsti ja kõndis akna alla. Käed taskus, vaatas ta alla varjulisse tagahoovi, imestades, kui palju võiks selles loos Milesi-poolset bluffi olla ning soovides – mitte esimest korda – , et Freddy oleks veel elus ja saaks talle nõu anda. Ta teadis, et peaaegu igas teises olukorras oleks Freddy hakanud kõhklematult abielu pühadusest rääkima, kuid Flissi puhul oli olukord keerulisem. Pärast seda, kui Mau Mau oli nende vanemad ja vanema venna mõrvanud, oli Fliss koos noorema venna ja õega Keeniast oma vanaema juurde Kindlusesse elama tulnud. Flissi kiindumus endast vanema onupoja Hali vastu oli kasvanud vankumatuks armastuseks. Kui Freddy, ja Hali ema Prue sellest armastusest teada said – nemad kasutasid sõna „sõge kiindumus” – olid nad otsekohe teinud kõik, mis nende võimuses, et lapsi lahutada. Nõod, eriti veel, kui nende isad olid olnud identsed kaksikud, ei saanud mingil juhul abielluda. Vaid veidi aega hiljem oli Freddy hakanud mõtlema, kas ta mitte ei peaks õhutama Flissi Milesiga abielluma. Vanaema poolehoid selle aruka ja usaldusväärse vanema mehe vastu oli Flissi omajagu mõjutanud. Ainult Theo oli oma eriarvamusega lagedale tulnud, kuid isegi tema – oma suureks häbiks – oli lasknud end veenda, et Miles teeb Flissi õnnelikuks.

      Nüüd oli see abielu karile jooksmas ja oli selge, et kuigi Flissile polnud Milesile truudusemurdmine kunagi pähegi tulnud, armastas ta endiselt Hali, kelle abielu oli samuti täis igasuguseid probleeme…

      Akna all istudes sulges Theo silmad, puhastas oma meeled ning otsis tuge ja varju talle omasel moel: vaiksest, salajasest Jumala lähedalolust.

      Otse tema akna all siseõues kuulas Fliss pingil istudes rästast puuviljaaias laulmas ja vaatas, kuidas kõrge müüri ääres kahvatuvad roosid õõvastava ja tontliku kuju võtavad. Ta püüdis endiselt leppida tõsiasjaga, et see Miles, keda ta oli äsja Londonis kohanud, on muutunud võhivõõraks; inimeseks, keda ta enam üldse ei tunne. Talle meenusid Hong Kong, korter, mida ehtisid nende Dartmouthi kodust pärit maalid ja kaunistused, paari sõbraga kohtumised, teatud tuttav tunne, mis oli ta pinge nii maandanud, et mehega koos olles oli ta kohmetus väga ruttu hajunud. Neil oli õnnestunud isegi koos mõnusasti aega veeta, mis oli meenutanud talle abielu alguspäevi enne kaksikute sündi. Kuid siiski oli olnud mõningaid pingeid. Miles oli sel esimesel külaskäigul käitunud leebelt, nagu tahtes öelda: „vaata nüüd, millest kõigest sa ilma oled jäänud, rumal tüdruk”, mis oli äratanud Flissi halvimad iseloomuomadused. Ometi oli ta olnud teadlik, et selle üsna siira tunde taga – mees arvas tõesti, et ta oli olnud põikpäine ja rumal – oli väga selge tahe muljet avaldada