Sellised me olime. Marcia Willett

Temast kiirgas sundimatut rõõmsameelsust, millele inimesed vaimustusega reageerisid.

      „Mis Livi elul viga,” oli ta tõredalt Chrisile öelnud. „Temal pole ainsatki kohustust. Pole ime, et ta teeb seda, mis pähe tuleb.”

      „Asi pole üldse selles,” oli mees vastanud – ta astus alati Livi kaitseks välja. „Liv lihtsalt ei ihalda asju nagu meie kõik. Ta ei igatse varandust ja tal puudub vajadus midagi omada või kontrollida. Talle meeldib maailma valgustaja roll.”

      „Hea seegi, et me kõik ei mõtle nagu tema,” oli Val teravalt vastanud.

      Chris oli õlgu kehitanud ja suunurgad allapoole vedanud. „Oh, ma tõesti ei tea. Võib-olla oleksime edukamad, kui me seda teeksime. Küsimus pole selles, justkui poleks ta oma kulutuste eest maksnud. Tal on alati olnud piisavalt tööd. Lihtsalt temale pole varandus niivõrd oluline nagu enamikule meie hulgast. Ja ta ei lähe närvi, kui kellelgi on temast erinev ellusuhtumine. Tema usub põhimõttesse „ela ise ja lase elada”. Äkitselt oli mees naerma puhkenud. „Just sellepärast talle ta nimi nii hästi sobibki.”

      Val polnud mehe nalja üle naernud; ta oli vaikinud ja kuuldu üle järele mõelnud. Järsku oli ta taibanud, et Livi ükskõiksus tema, Vali väärtuste suhtes häiris teda. Chrisil oli õigus: Liv ei ihaldanud oma maja ega viimase moe järgi autot. Ta näis olevat liiga hõivatud lihtsalt elust rõõmu tundmisega.

      „Ma ei saa aru, miks sa temast siis lahku läksid, kui ta sinu meelest nii suurepärane on,” oli naine tusaselt nentinud.

      „Ah, lõpeta ära,” oli mees tüdinult vastanud.

      Kätt Livi tervitusele vastamiseks üles tõstes küsis Val endalt, mida ta tema juures üle kõige hindas. Hoolimata sellest, kui palju Liv teda ärritas, vajas Val endiselt tema sõprust. Tõtt-öelda oli ärritus, mida ta praegu Livi vastu tundis, tekkinud alles viimase paari nädala jooksul – just sel ajal oli ta võidelnud tõsise stressiga. Kui ta nüüd hästi järele mõtles, oli Penharrow’ga seotud plaanide tegemine ja Cornwalli kolimine olnud tõeline seiklus ja Liv oli endast kujutanud tõelist jõuallikat; loomulikult oli ta seda ikka veel. Võib-olla on temal, Valil, põhjust muretseda, et Chris võib uuesti Livi armuda, aga seda võimalust polnud ta kunagi tõsiselt arvesse võtnud: kümme aastat oli pikk aeg ning Liv ja Chris ei reetnud millegagi, et võiksid olla midagi enamat kui lihtsalt head sõbrad. Aga aeg-ajalt tundis Val siiski kerget armukadedussööstu. Nagu näiteks praegu, kurnatu, nutuse ja irratsionaalsena – aga kui Liv talle lähenes, manas ta ikkagi näole naeratuse, ehkki ta peas võtsid kuju etteheited.

      „Kas pole kaunid?” sirutas Liv Vali poole lilled veel enne, kui naine jõudis suu lahti teha. „Kamelliad tädi Emi aiast.”

      Ehkki Val noogutas, sest lilleseade oli tõesti kaunis, läbis teda ärritusehoog, sest Liv oli justkui meelega hääldanud lillede nime valesti.

      „Minu arust kutsutakse neid kameeliateks,” sõnas ta.

      „Kui sa oleksid tundnud onu Archie’t, siis sa seda ei väidaks,” itsitas Liv. „Tädi Em saatis need südamlike tervitustega sulle ja palus edasi öelda: „Kui sul on aega, tule mõnikord minu poole teed jooma.””

      Ta keeras end kannapealt ringi ja jättis lillekimbu Valile, kes ei suutnud otsustada, kas väita, et tal pole tee joomiseks aega, sest just nõnda ta end praegu tundis; aga Liv oli juba poodi läinud ja poleks teda niikuinii enam kuulnud.

      Sõnavahetust pealt näinud Chris tõmbus kergelt pingule, kui Liv sisse astus. Mees ei teadnud, kas Val oli olnud taktitu – või lausa ebaviisakas. Livi olek ei reetnud vähimalgi määral aset leidnud sõnasõda; ta naeratas Debbie’le ja kergitas Chrisi poole kulme.

      „Õpid kokkama?” päris Liv. „Tädi Emile koogid maitsesid, Debs. Ta lubas sulle varsti külla tulla.”

      Debbie’le näis kuuldu meeldivat. „Sinu tädi Em on tore,” ütles ta. „Me müüsime täna hommikul ühe tema maali maha. Kas Val juba ütles sulle? Gary jäi haigeks ja Myra pidi ta koolist ära tooma. Chris aitab mul tööga toime tulla.”

      „Neetud!” ütles Liv. „Vaene Myra. Mis seal ikka. Kui sul on midagi tähtsamat teha, Chris, siis jään ma ise siia.”

      „Mulle see töö lausa meeldib,” ütles Chris. Ta oli jälle lõdvestunud: teda valdas kergendus, et Val polnud Livile etteheiteid teinud, ja miskipärast muutis mehe õnnelikuks ainuüksi Livi kohalolek: see rahustas meest ja süstis talle energiat. Ta mõistis šokeeritult, et ilma Livita ei tahakski ta selle projektiga tegeleda, et ta vajas naist. „Mulle meeldib kohtuda klientidega,” ütles ta. „Aga tundub, et tegelikult peaksin ma olema kontoris. Kuulõpu aruanded ja käibemaksu tagastamine.” Ta tegi grimassi. „Aga siin on hoopis lõbusam.”

      „Karm värk,” sõnas Liv tõsiselt. „Mäletad Marxi majandusteooriat? Igaühele vastavalt tema vajadustele. Igaühelt vastavalt tema võimetele. Sina tegeled arvetega, sest see vastab sinu võimetele, meie Debsiga aga sööme kooke ja lobiseme, sest see vastab meie vajadustele.”

      „Aga kuidas on lugu minu vajadustega?” nõudis mees nördinult vastust.

      Debbie puhkes naerma. „Ta on paar kooki juba ära söönud,” teatas ta Livile. „Ja mis lobisemisse puutub,” pööritas ta väljendusrikkalt silmi, „siis peaksid sa kuulma, kuidas ta suhtleb klientidega, õigemini kuidas ta suhtles siit äsja lahkunud kahe neiuga.”

      „Informatsiooni üleküllus,” teatas Liv tõsiselt. „Jätka samas vaimus, Chris. Tööd rügama!”

      Mees raputas vastuseks irooniliselt-etteheitvalt pead ja lahkus.

      „Kas pole kena mees?” küsis Debbie, pilk üle õue eemalduval Chrisil. „Fantastilised jalad. Kahju, et Val nii harva heas tujus on. Tema meelest on see projekt raske töö.”

      „Asi on alles alguses,” lausus Liv lepitavalt. „Kogu üritus on tema jaoks väheke hirmutav senikaua, kuni kõik korralikult toimima hakkab. Kui ta mõistab, et asjad laabuvad, rahuneb ta maha.”

      Kolmas peatükk

      2004

      Kui Liv oli läinud, nokitses Em veel veidi kasvuhoones: kitkus umbrohtu, naksas ära soovimatud võrsed, harvendas kastitäie seemnest kasvatatud taimi. Niiske soojus mõjus lõdvestavalt; ta nautis sõrmede vahelt pudenevaid mullaterasid ja tõmbas sügavalt ninna roheliste taimede teravat lõhna. Aga kogu selle aja mõtles ta Livile. Ta oli justkui helendanud, otsekui oleks teda katnud kerge sädelev õnnetolm. Liv oli alati olnud suurepärane seltsiline; ta reageeris kiiresti vaimuka vastusega, ta oli hea intuitsiooniga, tal oli alati varuks mõni armas anekdoot oma elust. Ja ometi oli sel hommikul olnud temas midagi sõnul seletamatut, mis muutis lihtsa kohvijoomise ja koogisöömise rituaali tõeliseks pidupäevaks.

      Kõige tõenäolisem oli järeldus, et Liv on armunud. Sellest mõttest vaimustusse sattudes hakkas Em leiutama võimalikku stsenaariumi ja lasi romantilistel fantaasiatel vabalt lennata; ta manas vaimusilma ette võluva noormehe, kes joob kohvikus kohvi, ajab Liviga juttu ja tuleb järgmisel päeval tagasi. Mees võis kutsuda ta kaljudele jalutama või pubisse õlut jooma või hoopis „Rick Steini” mereandide restorani. Ta võis olla Livist veidi vanem, hilistes kolmekümnendates, küps, aga mitte igav. Tõenäoliselt on tal selja taga üks (lasteta) tõsine suhe, mis on nüüdseks juba lõppenud – loomulikult mitte mehe süül –, ja ta otsib uut tööalast väljakutset. Sellele mõeldes tõmbas Em kulmu tükiks ajaks kortsu: mees ei tohtinud olla püsimatu loomuga, aga ka mitte elus pettunud, ning ta ei osanud kindlaks määrata, mis liiki töö otsinguil võis mees Cornwallis olla. Liv ei tahtnud Cornwallist lahkuda. Em kujutas ette sarmikat meesterahvast: tumedapäist, mitte liiga pikka, mõnusalt särasilmset ja seksikat.

      Mõistes, et oli täiesti tahtmatult surunud ihaldusväärse mehe rolli Chrisi, asetas Em tillukese kastekannu põrandale, suundus õue ja võttis segadusse sattunult uuesti laua ääres istet. Päris kindlasti oli ta alati olnud liiga romantiline. Äkitselt meenus talle, kuidas ta kunagi Tiggyga selle teema üle naernud oli. Tiggy oli talle rääkinud, kui väga ta igatses enda kõrvale karmi, tugeva lõuajoonega Georgette Heyeri ideaalmeest,