Sellised me olime. Marcia Willett

öelnud. „Mul pole nii palju julgust, et jõulukaarte kujundada.”

      „Minuga pole sel vähimatki seost,” oli Archie vastanud. „Mehele meeldis sinu maal ja tema meelest oled sa andekas. Tee proovi!”

      Ta oli närvitsedes teinud ühe visandi, mis kujutas Delfordi silda lumesajus ja keset jõge kivirahnul kükitavat vesipappi, ning katnud paberi pehmete siniste ja hallide värvitoonidega. Pilt oli õrn ja võluv ning ehkki ta ise seda salaja imetles, näris teda mure, et see lükatakse tagasi. Arhitektile oli tema töö meeldinud, ta tahtis ilmtingimata maksta kinni ka originaali, mille ta seejärel ära raamis ja oma kabineti seinale riputas. Em oli tundnud kerget uhkusevärinat; tema väike anne tõstis ta enesehinnangut ja toetas tema soovi töötada edasi selles suunas, et vähimagi pahameeleta Archie’le heategevuseks või purjetamiseks vabad käed anda.

      Kui meeliülendav oli olnud avastus, et pärast seda, kui ta oli päästnud Archie vabaks millestki, millest oleks võinud kujuneda lämmatav kiindumus, oli mehe armastus saanud veelgi tugevamaks. Aastate jooksul oli paralleelselt tema enesekindluse kasvuga kasvanud ka neid ühendav uut moodi õnnetunne. Pärast mehe surma oli teda šokina tabanud mõistmine, et aja jooksul õpitut tuleb nüüd kohaldada uue, piinarikka üksildase leseseisusega; ta pidi vastu võtma heatahtlikkust ja armastust, laskmata salamahti ligi hiilivatel enesehaletsuse kombitsatel end lämmatada.

      Em läks läbi veranda välja, et teha kindlaks, kas aias on kohvi joomiseks piisavalt soe – ta teadis, kui väga Liv armastab päikesepaistet –, ja otsustas, et on. Väikeses lõunasse avatud aias, kuhu ei tunginud jahe tuul ja mille taga algasid põllud, särasid pottidesse istutatud kollased ja magusalõhnalised nartsissid ning müüri ääres kasvavat „Lady Clare” kameeliapuud katsid kaunid õied.

      „Kamellia,”3 oli Archie alati kannatamatult hüüatanud. „Seda hääldatakse kamellia. Mitte kameelia! Kuidas hääldatakse sõna „kell”? Kell. Kuidas hääldatakse sõna „trell”? Trell. Just, järelikult, õige on kamellia.”

      Tema kirglikkus oli kogu perele muljet avaldanud ja tema arvamusega arvestati.

      Em pani sepistatud Prantsuse stiilis laua ja toolid paika, kuulis seejärel läheneva auto müra, läks kärmelt sisse tagasi ja kõndis läbi maja, et Livi tervitada. Kõrgete astmetega kivitrepil seistes vaatas Em, kuidas naine autost välja astus, ning tema süda jõnksatas valust: kui sarnane on see kallis laps oma ema, noore Juliaga. Kui sageli oli Julia naeratades sellest trepist üles tulnud, mõnikord olid Andy ja Liv tema ees majja jooksnud ja Charlie kaksiratsa tema puusal istunud või oli Julial olnud käes külakost nagu Livil praegu.

      „Tere, tädi Em!” Koogikarpi kehast eemal hoides kummardus Liv ettepoole, et vanema naise põsele musi anda. „Milline imekaunis päev! Kas me saame väljas olla?”

      „Muidugi, kullake. Mine läbi maja õue. Ma panen kohvi keema ja olen kohe sinu juures.”

      Kooke taldrikule ladudes jälgis Em Livi, kes jäi korraks päikesepaistelisse õue seisma. Sale ja nõtke, pööras ta näo päikese poole, tõusis varvastele, sirutas käed välja: see asend meenutas Emile mingit vanaaegset rituaali. Koogitaldrik käes, läks ta välja tema juurde.

      „Ja kuidas siis elu täna hommikul Penharrow’s edeneb? Tundub, et mitte just ülearu töiselt.”

      Liv võttis istet. „Tegelikult ei tohiks ma üldse siin olla,” tunnistas ta. „Aga ilm on nii fantastiline, et ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kui tarvis, võin töötada hiljem.”

      Em noogutas: ta mõistis Livi. Lapsepõlvest saadik oli Andy ja Livi meeleolu vahel järsult muutunud; neid oli äkitselt haaranud vajadus viibida väljas, päikese ja tuule käes, vabana kõigist piirangutest. Rutiinist masendatud ja kergesti tüdinevad, suutsid nad teatud määral kohaneda, aga peagi valdas neid metsik seiklusjanu, mis ajas neid otsima uusi paikasid või uusi ameteid. Em mõistis, et Penharrow’ korda tegemine ja käigus hoidmine oli täpselt seda liiki projekt, mis Livi paelus: uus väljakutse, uued ideed, uued inimesed. Kogu tema energia oli suunatud projektile samamoodi, nagu Andy viimasel ajal keskendus oma kiiresti laienevale internetifirmale. Sellest hoolimata teadis Em, kui väga Julia ja Pete kaksikute pärast muretsevad, ja oli alati valmis mis tahes viisil Livi ja Andyt julgustama, et need tavapärasemale rajale pöörduksid, aga austas samas nende individualismi ja toetas neile ainuomast loomingulist vaimu.

      „Oled sa mõelnud, mida sa Penharrow’st lahkumise järel tegema hakkad?” küsis ta. „Sa oled jätnud mulje, et see projekt on lühiajaline.”

      „Tegelikult ongi.” Liv seadis end mugavalt sisse, nägu päikese poole, silmad suletud. „Mina arvan, et neil läheb mind veidi kauem tarvis, aga ausalt öeldes kujutan ma nende jaoks teatud mugavustsooni, millest nad pole veel valmis välja tulema, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Turismimajandus on nende jaoks täiesti uus elustiil ja lõppude lõpuks on nad sellega tegelenud vaid paar kuud. Ma kavatsen endale pärast suvehooaja lõppu midagi muud otsida, aga ei tea veel, kus. Loodetavasti saan ma kusagilt mõne huvitava pakkumise.”

      Em vaatas talle lõbustatult otsa. See oli nii Livi moodi – ja veider oli see, et üldjuhul saigi ta ootamatult mõne pakkumise. Livil oli ulatuslik sõpradering, mis koosnes paljude Edela-Inglismaa hotellide, baaride ja puhkekeskuste omanikest, ning alatihti vajas mõni ta sõber kedagi, kes aitaks hädast välja ja saaks lühikese etteteatamisajaga tööle asuda, ning Liv ei kartnud rasket tööd senikaua, kuni sai surfata ja purjetada ja ujuda.

      „Kas sa vaatasid möödunud pühapäeval telekast „Antiigituuri”?” küsis Liv. „Ei? Ka mina ei näinud seda, aga sain Andylt selle kohta meili. Keegi oli kaasa toonud väikese pronksist kujukese ja ekspert kirjeldas, kui sarnane see on kujuga „Võlurpoiss Merlin”, mida eksponeeritakse ühes Saksamaa muuseumis. Tõenäoliselt kahtlustatakse, et see Merlin on võltsitud, ja Andy küsis minult, kas meil on see tilluke kuju veel alles. Kas sa mäletad väikest Merlinit, tädi Em?”

      Em võttis lonksu kohvi ja mõtles järele. „Jah, mäletan. Ehkki ma pole seda juba aastaid näinud.”

      „Kui me lapsed olime, meeldis see meile hullupööra.” Mälupilt tõi Livi näole naeratuse. „See oli nii armas, pistrik randmel. Aga kujuke ei kuulunud meile, ega ju? See oli Tiggy oma. Ta tõi selle endaga kaasa, kui üheks suveks meie juurde jäi. Kas sa mäletad Tiggyt? Vahel on ta mul selgelt silme ees, aga ma olen mõelnud, et õigupoolest ei mäletagi ma täpselt teda, vaid pigem seda, mida meile temast räägiti.”

      „Muidugi mäletan ma Tiggyt. Ta oli nii romantiline tegelane, saabus oma tillukese koeraga keset lumetormi Welsh Marches’ist, pikk reis seljataga.”

      „Ma mäletan tema matkaautot,” ütles Liv. „Taevake, kuidas me seda armastasime! Kui emps tagasi jõuab, pean temalt küsima, mis väikesest Merlinist sai. Ta läks koos papsiga Tavistocki, et aidata Caroline’il asjad lahti pakkida. Aga ma ei usu, et see võiks eriti tähtis olla. Arvata võib, et sellest kujust on tehtud sadu koopiaid.” Ta ringutas ja ohkas. „Ma pean vist minema hakkama, muidu võib Val pahaseks saada.”

      „Selle aja peale peaks ta sinuga juba harjunud olema,” arvas Em. „Sina ja Andy pole kunagi lasknud end kellal raamidesse suruda.”

      Liv itsitas. „Ma tean, et me oleme lootusetud, aga võime suvalisel ajal teha suurepärast tööd. Val on meie täielik vastand: temal peab kõik kella järgi käima. Vaesel Chrisil tuleb meie vahel tasakaalu hoida. Tänan kohvi eest! Ja ära unusta, et poodi oleks uusi postkaarte tarvis. Oled sa selle peale mõelnud? Ma tean, et võin reprodutseerida ka oma vanu lemmikuid, aga loodan, et sul tekib tahtmine maalida midagi uut.”

      „Ma mõtlen selle peale,” lubas Em.

      Teine peatükk

      2004

      Penharrow’s olid Val ja Chris taas tülli pööranud.

      „Ta peab mõistma, et ei saa lihtsalt minema kihutada, millal iganes tal selleks tuju tuleb.” Vali nägu oli pettumusest krimpsus. Naine lükkas peenikeste sõrmedega lühikesed tumedad juuksed näo eest. „Livi probleem on see, et ta

3

Inglise keeles „camellia” [kә’melia]