Sellised me olime. Marcia Willett

direktriss arvas, et ma mõjun kahjulikult noorte moraalile. Arvata võib, et kõik mõtlevad nõnda, nii et ma ei kujuta ette, kuidas me kahekesi hakkama saame.”

      „Sugugi mitte kõik ei mõtle nii,” kinnitab tädi Em.

      Tiggy naeratab tänulikult. „Muidugi on tobe karta tulevikku. Ainult et mina sõltusin päris tugevalt Tomist, mõistad? Ta oli minust tükk maad vanem ja võttis kriisiolukordades juhtimise alati enda kätte.”

      „Kõlab üsna minu ja Archie moodi.” Tädi Em riputab köögirätiku pliidi kohale kuivama. „Ma arvan, et tunduvalt vanema mehe puhul on suhted sageli sellised. Archie on minust tervelt viisteist aastat vanem ja mul on tunne, et ei jõua oma kogemuste poolest talle kunagi järele. Vahel on see mõte masendav.”

      „Jah, ka meiega oli samamoodi. Aga teatud mõttes pakkus see kergendust.”

      „Võib-olla lootsime me ühtlasi stabiilsust leida. Julia rääkis mulle, et kui su ema suri, olid sa väga noor ja su isa abiellus uuesti. Mind aga kasvatasid eakad sugulased ja ma rändasin nende vahel käest kätte nagu soovimatu saadetis. Kui ma kohtasin meest, kes mind tõesti armastas, tundsin tohutut kergendust. Ma olin talle nii tänulik. Võib-olla olid sinu tunded samasugused.”

      Veel enne, kui Tiggy jõuab vastata, ilmuvad uksele kaksikud ja hõikavad, et kõik peavad kohe – otsekohe – tulema nende tuppa ja vaatama väikestest puumajadest kokku pandud küla, ning Tiggy ja Em lähevad ülakorrusele, ahhetavad üllatusest ja imetlevad küla.

      Sellel ööl näeb Tiggy unes Tomi ja nende last. Tal näib olevat võime – nagu sageli unenägude puhul – olla ühtaegu unenäos kohal ja jälgida seda kõrvalt. Äkitselt kloppiva südamega üles ärganud, sirutab ta käe välja ja puudutab Türklase sooja karedat kasukat. On varajane hommikutund ja voodi kõrval öökapi peal võib märgata tillukese kuju ähmaseid piirjooni: Merlin näib kiirustavat tulevikku hoolimata sellest, mida see endaga kaasa toob.

      „Ma nägin nii imelikku und,” räägib ta hiljem Juliale. „Me kõik olime seal. Sina ja mina ja Tom. Kõigepealt oli laps minu süles ja Tom minu kõrval, siis aga hoidsid sina tüdrukut süles ja mina seisin sinu kõrval. Seejärel ilmus meie kõrvale veel keegi.” Kulm kortsus, püüab ta unenägu meelde tuletada.

      „Hoidsin tüdrukut süles?”

      Tiggy naeratab. „Ma mäletan, kuidas keegi ütles: „Tema nimi on Claerwen, lühidalt Clare,” ja siis ma ärkasin üles. Kogu uni oli äärmiselt veider. Ja näis kohutavalt reaalsena.”

      „Claerwen,” kordab Julia. „Päris kena nimi. Kas see on kõmri nimi?”

      „Minu vanaema nimi,” lausub Tiggy. „See tähendab „puhas valge”. Kui mul tõesti sünnib tüdruk, panen talle nimeks Claerwen. Lühidalt Clare.”

      Neljas peatükk

      2004

      Rõduga väikese maja esik oli teekaste täis tuubitud.

      „Ma püüan hoida elutoa ja meie magamistoa võimalikult tühjana,” ütles Caroline Juliale, kui nad köögivarustust lahti pakkisid. „Mul on tarvis paika, kus hullu rabelemise vahel lõõgastuda.” Ta võttis kaela ümbert kitsa siidsalli ja sidus selle oma läikivate pruunide juuste ümber. „Nii kena, et te mulle appi tulite. Kõikvõimalike linade, käterätikute ja muu seesugusega kavatseme me hiljem ise rinda pista.”

      Julia ajas selja sirgu ja asetas töötasapinnale mõned taldrikud. „Kõik see meenutab mulle minu minevikku,” lausus ta. „Kuidas ma alati kolimist kartsin. Pikki asjade nimekirju ja abielupaaride korterite komandanti, kes väidab, et ma olen pliidi räpaseks jätnud. Ehkki tuleb tunnistada, et paljude mereväelaste peredega võrreldes loobusin mina juba varakult Pete’iga ringi rändamisest.”

      „Mina sind ei süüdista,” kinnitas Caroline kirglikult. „Minu jaoks on see alles teine kolimine, aga ma olen juba praegu väsinud.”

      „Rasedus väsitab samuti. Meie kolisime Trescairni, kui Charlie oli umbes aastane ja seejärel jäingi paikseks, Washingtoni suunamine välja arvatud. Kuule, ma võtan kogu selle kraami välja ja laon lauale, sina aga anna juhtnööre, kuhu need asjad panna.”

      Caroline vaatas meeleheitliku pilguga tillukeses köögis ringi. „Ma ei suuda tõelist kolimist isegi mitte ette kujutada. Meil pole ju oma mööblit, aga igasugu muud kraami on tohutu palju.”

      „Meiega oli täpselt sama lugu,” rahustas teda Julia. „Isegi nendel kordadel, kui me kolisime ühest möbleeritud korterist teise, kogunes alati tohutu palju kaste, milles olid raamatud, portselannõud ja kõikvõimalik pudi-padi, mis aitab uuest paigast kodu teha. Pildid ja padjad ja nipsasjad ja lambid. Ja loomulikult rõivad.”

      „Tõenäoliselt loob just väikesevõitu maja mulje, et varandust on hirmus palju. Ehk soovite võileiba? Ma võin kihla vedada, et Pete on juba näljane.”

      Julia läks esikusse ja sealt edasi ruumi, mis täitis ühtaegu töö- ja söögitoa otstarvet. Pete oli jõudnud juba paar maali seinale riputada ning tegeles nüüd raamatute lahti pakkimise ja nende riiulitele asetamisega.

      „Kui Zack koju jõuab, peab ta need ise paika panema,” ütles mees. „Ma tean, et tal on patoloogiline kirg raamatud tähestikulisse järjekorda sättida, aga selleks ei jätku mul aega. Oleks tore, kui me jõuaksime enne lahkumist võimalikult palju ära teha, et Caroline’il ei tekiks kiusatust mõnd rumalust korda saata.”

      Julia näole ilmus lai naeratus. „Miski pole muutunud, ega ju? Mäletad kõiki neid aastaid minevikust, Pete? Mulle tundus, et iga kord, kui meie uude paika kolisime, pidi allveelaev startima just siis, kui kolimisauto oli ukse ette tellitud.”

      Pete puhkes naerma. „Loomulikult oligi see nõnda planeeritud. Ega me lollid polnud.”

      „Seda ma usun. Mulle meenus veidi aega tagasi, kuidas me Trescairni kolisime. Meie köök oli pungil täis armsaid mehi, kes sõid pirukaid, jõid teed ja mängisid Charlie ning kaksikutega. Nad olid meie vastu kohutavalt kenad.”

      „Ja sina mängisid tõenäoliselt abitut naisterahvast ja lasid neil ära teha ka sellised tööd, mille eest neile ei makstud.”

      „Loomulikult, just seda ma tegin. Ka mina polnud rumal. Caroline küsis, kas sa võileiba soovid.”

      „Tead, minu meelest võime me endale midagi toekamat lubada. Miks mitte jalutada Browni hotelli ja seal lõunat süüa?”

      „Just,” oli Julia kohe nõus. „Muide, see on suurepärane mõte. Caroline’ile Brown meeldib.” Ta naeratas mehele, kummardus seejärel impulsiivselt talle lähemale ja suudles teda põgusalt huultele.

      Mehe kulmud kerkisid kõrgele. „Mille eest? Kui mitte arvestada asjaolu, et sa oled minu järele hull.”

      „Mälestuste eest,” vastas naine. „Saad aru küll. Selle eest, missugune oli meie elu palju aastaid tagasi.”

      Mees vaatas talle nukralt otsa. „Ega see polnud ju meelakkumine.”

      Naine raputas pead. „Aga mõned hetked olid lihtsalt fantastilised.”

      Pete asetas riiulile veel paar raamatut. „Ma pean käed puhtaks pesema,” lausus ta. „Ja seejärel pean ma tegema ühe õlle.”

      Caroline astus tuppa. „Kas te olete juba nälga suremas? Ma ostsin Creber’sist tõelisi delikatesse ja võin teha võileibu. Ja sinu jaoks, Pete, oli mul meeles paar pudelit Doom Bar’i õlut varuda – kui sind peaks vaevama janu.”

      „Pete tahtis sinult küsida, kas sa sooviksid Brownis lõunat süüa,” tegi Julia ettepaneku. „See on päris hea mõte, kas pole? Ainus tsiviliseeritud paus kogu selle kaose keskel.”

      Caroline’i nägu lõi heameelest ja kergendusest särama. „Oh jaa. Fantastiline idee. Ma lähen teen end korda.”

      Naine kadus; Pete’i ilme muutus mõtlikuks.

      „Meie minia käitumine meeldib mulle,” täheldas ta. „Tal on väärtused paigas.”

      „Kindlasti