Sellised me olime. Marcia Willett

oli karm juhtimisstiil,” räägib Tiggy Juliale, „ja tema oleks selle vahejuhtumi üle ainult naernud. Tema vana nõbu, seesama, kes ta üles kasvatas, võttis ära kõik tema asjad peale matkaauto. Ostsime auto Tomiga kahasse ja jagasime kulud pooleks, seetõttu lubas ta mul auto endale jätta.”

      Ilm on külm, kohutavalt külm. Julia tänab mõttes Pete’i, et mees nii ettenägelik oli ja pliidi jaoks piisavalt koksi ning kaminasse tule tegemiseks halge varus, aga unistab sellegipoolest keskküttega magamistubadest. Kaksikud riietuvad igal õhtul lahti elutoas kaminatule ees, misjärel nad saadetakse kiiresti trepist üles voodisse, kus nad kuuma vee pudelitega suleteki ja lisatekkide all kerra tõmbuvad. Majas oleva ainsa väikese elektriradiaatori saab Charlie endale. Nii Bella kui ka Türklane tohivad jääda Julia ja Tiggy voodijalutsisse, et end seal kerra kerida.

      „Kui pakane jätkub,” lausub Julia, „võtan ma endale veel ühe koera. Loomulikult on tädi Em ja onu Archie lausa spartalased, nii et nendele ei julge ma kurta, et siin külm on.”

      Tiggy võtab koertega jalutamise ülesande enda peale. Ta uurib Julia käest saadud Inglismaa ametlikke topograafilisi kaarte, nagu Tom teda õpetas, ning läheb iga päev otse ukse eest algavat metsikut maastikku mööda veidi kaugemale. Lumi pole sügav; tuul kihutab lakkamatult unnates üle nõmme ja lagedate graniidist künkatippude, pühib tuhklume orgudesse ja nõgudesse, jättes kõrgematele künkanõlvadele õhukese jäise kihi, mis ta saabaste all kriiksub ja praguneb. Oma soodsas vaatluspunktis seistes suudab ta eristada hallikaid lambakujulisi objekte, kes temast allpool mägede varjus ringi uitavad, ning kogu selle aja vältel torgivad tuule jahedad sõrmed tema põski ning nopivad ja uuristavad maa seest välja kivikesi. Ta avastab tillukesi veelompe, kõigi pind krimpsus ja kortsus, plisseedeks ja voltideks tardunud samal hetkel, kui tuule külm hingus neid puudutas, ja kui ta lõpuks Alex Tori mäel seisab, kuuleb ta väikeste kõvade kapjade plaginat ning äkitselt ilmub nähtavale kari kõrbkirjusid ponisid, kes kappavad kaljude vahel, hingeldavad koerad kannul.

      Maastik muutub madalamaks, laskub lõuna pool St Austelli savitöökoja püramiidideni ja põhja pool kulmineerub hõbekuldse läikega merega; veevälja mõõtmatus ja vihje lõpmatusele pakuvad Tiggyle lohutust. Talle tundub, et just siin kõnnib tema kõrval Tom; siin suudab ta temaga sõnadeta suhelda, temaga oma mõtteid jagada, ja meeleheide asendub sügaval sisimas pesitseva teadmisega, et tegelikult ei saa keegi neid teineteisest lahutada.

      Korduvate igapäevaste tegevuste ajal tunneb ta aga endiselt kaotusvalu: kui ta kohvi keedab, kukleid küpsetab, Charlie sooja siputavat jalga soki sisse surub, koeri toidab. Hiljem, mõtleb ta, kui ta oma lapsega üksi jääb, on kõik need tillukesed monotoonsed ülesanded ilma Tomi osaluseta mõttetud; lihtsalt tegevused, mis aitavad päeva õhtusse saada. Ent kohe, kui halvavad mõtted teda taas ründavad, meenutab ta seda tunnet mägedes ja suunab mõtted tahtlikult lapsele, keda ta kannab: Tomi laps annab talle lootust. Seniks aga hoiavad kaksikud ja Charlie teda päeva ajal tegevuses ja õhtuti istub ta Juliaga telekat vaadates või juttu ajades kamina ees; nad teevad plaane soojadeks kevadpäevadeks ja vestlevad asjadest, mida nad koos ette võtavad.

      Ja ometi, hoolimata selges sinises taevas iga päev leegitseva päikese särast, püsib temperatuur alla nulli. Tibatillukesed rõivaesemed, mis optimistlik Julia pesupulkadega õue nööri külge on kinnitanud („Kindlasti on täna soojem!”), muutuvad aegamööda sama jäigaks nagu Livi pabernukkude rõivad ja pesu tuuakse tuppa pliidi kohale puurestile sulama.

      Ühel pärastlõunal aga muudab tuul suunda; see pöördub läände, kus horisondi kohal kõrgub pehme hall pilvemüür. Kohe saabub ka sula, jääpurikad tilguvad, veelompidelt sulab külmakirmetis, üle rabapinna jooksevad veenired, mis voolavad kokku sügavateks ojadeks ja paisutavad veekogusid. Jäisest vangistusest vabanenud maa hakkab tasapisi ilmutama külma kena kevade märke.

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Aprill 2004

      Külm kena kevad: vana puutüve küljes värisevad luuderohulehed ja kahvatu silmipimestava taeva taustal joonistuvad selgelt välja mustad kleepuvad saarepungad. Kõrgel rabas, pooleldi peidus pleekinud rohu sees, kus pesitsevad lõokesed, on ääreni vett täis tillukesed lombid – sinised silmad, mis pilguvad iga kord, kui pilv sõidab üle päikese. Kitsaste hekkidevaheliste teede pervedel, tuule eest kaitstud ja salajas, sügavate kiviste kraavide nõlvadel sillerdavad laukapuu- ja tammejuurte vahel nurmenukud ja konnakapsad.

      Port Isaacist Blislandi sõitis Liv aeglaselt, nautides teda ümbritsevat ülevat ilu. Sädelev päev, mis järgnes nädalatepikkusele vihmale ja külmadele tuultele, oli kingitus, mille ta tänulikult vastu võttis. Ta ümises lauluviisi, aken alla keeratud, ning pidurdas järsult, kui nägi otse enda ees paaniliselt tormavaid lambaid, kes olid kõrgete nõlvadega kitsale teele vangi jäänud. Karja tagaosas püsivad talled tõid kuuldavale kaeblikke hirmunud piiksatusi, vanad uted aga trampisid vastu aedikuväravat ja puksisid oma villaste peadega latte, mis ei tahtnud järele anda.

      Liv liugles loomadest suure kaarega mööda ja nägi peeglisse piiludes, kuidas nad mööda mudast nõlva üles ukerdasid ja katkirebitud traadijuppide vahel endale teed rajades tagasi põllule läksid. Ta ei saanud neid vabadusse pürgimise pärast süüdistada; oli lihtsalt sedasorti päev.

      „Ma põikan sealt vaid korraks läbi, et tädi Emi näha,” oli ta arvutit välja lülitades ja tooli kaugemale lükates Chrisile öelnud. „Ma ei jää kauaks.”

      Mees oli talle üle kirjutuslaua naeratanud. „Sa oled alati selline olnud,” oli ta lausunud. „Ma mäletan, et kui me veel ülikoolis olime, tormasid sa esimest päikesekiirt nähes kohe õue.”

      Ta oli jätnud tähelepanuta vihje nende kunagisele – ammu möödunud – lähedusele. „Huvitav, miks ma sinu arust nõustusin sind ja Vali hädast välja aitama?” oli ta vastuseks nähvanud. „Minu päikeseannus oli osa kokkuleppest. Igatahes pole mul praegu siin midagi erilist teha. Kas sina siis ei rõõmustagi? Tegelikult peaksid. Me saime esimeseks pangapühaks hea ilma ja kõik on õnnelikud. Hiljem näeme!”

      Ta polnud mehe vastust ootama jäänud; ta pidi kohe õue saama, et jahe aprillituul ta nahka paitaks ja kuumad päikesekiired ta nägu soojendaksid. Ta oli kiirustanud tiibhoonesse jaki ja tädi Emile ostetud koogikarbi järele, istunud oma pisikesse autosse ja pööranud St Teathi viivale maanteele. Kohe haaras teda tõeline vaimustus; sõites läbi maastiku, mida ta oli tundnud kolmkümmend kaks aastat, oli õnnetunne nii suur, et hirmutas teda.

      End proovile pannes mõtles ta Chrisile. Kui suur osa tema õnnest oli tingitud sellest, et ta töötas koos mehega, elas otse tema ja Vali kõrval tiibhoones, nägi teda iga päev?

      „Kas sa oled kindel, et see õnnestub, kullake?” oli ema murelikult pärinud. „Ma tean, et ka Val on sinu sõber, aga kui sa Durhamis olid, saite te Chrisiga väga lähedaseks. Oli aeg, mil me tõesti arvasime, et te jäätegi kokku.”

      „Ausalt, emps, see pole kõneväärt,” oli ta kannatamatult vastanud. „Me oleme head sõbrad, rohkem ei midagi. Ajast, mil ma ülikooli ajal Chrisiga koos olin, on möödas kümme aastat. Nii temal kui Valil sai Londonist kõrini ning mõlemad tahtsid oma korteri maha müüa ja maale elama kolida. Nad nägid Port Isaacis seda maja ja otsustasid teha proovi see suvitajatele välja üürida. Mina saan neid aidata.”

      Ja seda oli ta ka teinud: korrastanud üürile andmiseks kolm väikest kaasajastatud talli, mis paiknesid ümber vana taluõue, koostanud plaane ja sisustanud kõige vajalikuga tillukese poe- ning restoranikompleksi, mis tänu parimale asukohale Port Isaaci äärelinnas pidi ligi meelitama külastajaid. Penharrow’ algupärases elumajas, kus Val ja Chris nüüd elasid, oli tibatilluke korter ka Livi jaoks.

      „Ära pabista,” oli ta emale öelnud, „ja soovita seda ka papsile. Ma olen alati tahtnud just midagi sellist teha, aga mulle oleks rohkem meeldinud, kui see oleks olnud minu, mitte Vali ja Chrisi projekt. Minu jaoks on see tõeline väljakutse ja ma naudin sellest iga viimset kui hetke. Ma tean, et papsi meelest peaks minust saama jurist või arst või veel keegi, kellega hoobelda, aga mina olen alati tahtnud jääda siia, Cornwalli,