Sellised me olime. Marcia Willett

seina lükatud ja kardinate värvi kahvaturohelise-kreemika sitsiga kaetud diivanvoodile on kuhjatud Trescairnist pärit voodiriided ja kardinad, mis ootavad sorteerimist. Lükandaknast paremale jääv kraanikauss on lisaluksus; et vesi on käepärast, see säästab pidevast vannitoa vahet saalimisest, kui ta maalib ja ka iga kord, kui akvarellipaberit on tarvis sirgu tõmmata. Ta teeb seda vanal sinise laminaatplaadiga laual, mille nad Trescairnist kaasa tõid. Ta leotab paberit vees, asetab selle joonestuslauale ja kinnitab servad pruuni kleeplindi märgade ribadega, et paber hiljem, kuiva ja pingule tõmbununa ei hakkaks mullitama ega lainetama, kui see katta värviga.

      Sellel hommikul on ta joonestuslaud töövalmis ja töökorras on ka pintslid, mis vanaaegsesse täksitud portselanvaasi sätituna mõjuvad nagu pentsikuvõitu lilleseade. Ta on ostnud parimad sooblikarvadest pintslid: mõned on ümmargused ja teravatipulised, paar tükki on lapikud ja sobivad kasutamiseks igasuguste värvidega, ning jämeda pintsli, mis imeb endasse palju värvi ja millega ta armastab toonida taevast. Üliettevaatlikult nihutab ta õige veidi lauda, et see jääks aknast tuleva valguse suhtes täpselt õige nurga alla. Ta on hommikul korjanud tillukese kimbu lumikellukesi ja asetanud selle piparmündikastme kannu kavatsusega lilled paberile jäädvustada. Õrnu soonelisi õielehti ja longus päid vaadates imestab ta, kuidas need küll läbilõikavas jaanuarituules on ellu jäänud. Ta korjab kokku ka ülejäänud rekvisiidid: kaks purki, milles on olnud korni mesi, aga mida nüüd täidab puhas vesi, ning mõned fotod ja visandid kevalilledest, mis erinevalt lumikellukestest pole veel õide puhkenud; küpsisekarbi, mille kaanel on mära ja tema varsa pilt ja kus ta hoiab väikesi vesivärvituube; valge värvisegamislaua ja pisikese käsna, mida ta niiskena kasutab taevast värvi välja imemiseks ja edasi kihutavate pilvede efekti saavutamiseks. Paar pabertaskurätti ja vana köögirätik pintslite kuivatamiseks muudavad ta varustuse täiuslikuks.

      Männipuust tooli seljatoel – tool on toodud köögist, sest sobib imehästi töötamiseks – ripub Archie vana ruuduline särk, mida Em kasutab nüüd töökitlina. Seda selga tõmmates torkab teda valusalt süütunne kergenduse pärast, mida ta tundis mõne aja eest, kui mees lubas Bodminisse sõita; naine loodab, et ta on soojalt riides, tabab end põgusalt muremõttelt, kas mees ikka kindad võttis, aga heidab seejärel kõik kõrvalised mõtted peast ja hakkab tööle.

      Ta valib paletile värvid: taeva jaoks mangaansinise, millesse on segatud kübeke koobaltit ja mis on hästi rohke veega lahjendatud; nartsisside ja nurmenukkude jaoks kollase erinevad varjundid. Ta otsustab kaadmiumkollase, Windsori sidrunikollase, ookerkollase ja kaadmiumoranži kasuks. Ultramariin ja umbra annavad kaadmiumkollasega segatuna rohelise erinevad varjundid, koos mahlarohelisega nurmenukulehtede erksama tooni. Viimasena valib ta välja fuksiinpunase, mida saab kaunite kannikeste maalimisel segada koobaltsinisega.

      Em pigistab oma paletiaukudesse väikestest vesivärvituubidest veidi rikkalikku pigmenti. Ta segab valmis kõige kahvatuma sinise, kasutab küpsisekarbi kaant joonestuslauale vajaliku kallaku andmiseks ning hakkab jämeda pehmekarvalise pintsli abil katma tausta. Lilled on juba kergelt paberile visandatud ja ta värvib taevast vähehaaval ja ettevaatlikult, et värv ei puudutaks lilleõite ülaosa, ning annab seejärel kuju rohelistele nartsissiõitele, millele ta hiljem lisab kollast värvi. Ta on otsustanud, et kuni taust kuivab, maalib ta Juliale väikese sünnipäevakaardi; võib-olla akvarelli lumikellukestest talvise taeva taustal.

      Em töötab õnnelikuna, täieliku pühendumisega, tajumata päikesevalguse tuhmumist, sest taevas kattub pilvedega, mida nõrk jahe tuul lükkab kirdest aina juurde. Alles hiljem meenub talle, et just täna peaks Trescairni saabuma Tiggy, aga möödub peaaegu terve nädal, enne kui lumekiht maateedel muutub nii õhukeseks, et ta saab sõita Trescairni temaga kohtuma.

      Kummalisel kombel meenub Tiggyle nende esimesest kohtumisest eelkõige asjaolu, et ta tundis tädi Emi kohe ära: see pole võõras naine, kes kiirel kõnnakul elutuppa astub, käed laiali, et kallistada lapsi, näol Tiggyt tervitav lai naeratus. Ei, asi polnud tema kui konkreetse isiku äratundmises, kinnitab Tiggy endale hiljem, vaid šokis, mis keeras ta sisemuse pahupidi ja tekitas tunde, et ta vaatab otsa kellelegi, keda tunneb juba ammu.

      „Sa paistsid üsna üllatunud olevat,” ütleb Julia talle hiljem naeru kihistades – ja Tiggy teeb süüdlasliku grimassi.

      „Sa oleksid võinud mind hoiatada,” ütleb ta.

      Tädi Em, kellel on jalas Levise teksad ja seljas meresinine Guernsey sviiter, ei näe sugugi tädilik välja: hästi saledast, väga pikka kasvu kaunite sirgete tuhkblondide juustega naisest kiirgab kaasasündinud elegantsi ja sarmi, mis võlub kohe kõigi südamed. Kaksikud langevad rõõmuhüüetega talle kaela, oma mänguaeda vangistatud Charlie aga trambib ringiratast, klammerdub käsipuu külge ja möirgab pettumusest. Tädi Em annab Andyle ja Livile musi, ulatab mõlemale kingipaki ja läheb mänguaia juurde.

      „Kas tohib?” küsib ta Julialt, ning Charlie aiast välja tõstnud, kiigutab ta suurest õnnest kilkavat poissi pea kohal, hüpitab teda aina kõrgemale. Seejärel paneb ta poisi tasakesi mänguaeda tagasi ja tõmbab veel enne, kui laps protestima jõuab hakata, kiiresti välja tillukese mänguasja: musta-valgekirju pingviini, kelle nokk ja hiigelsuured jalad on munarebu värvi. Poiss istub hiirvaikselt, keerutab mänguasja käes ja jääb seda tähelepanelikult uurima.

      „Värvilised kriidid!” kriiskavad kaksikud ja heidavad pakkepaberi põrandale. „Värviraamatud!” Mõlemad jooksevad kööki ja ronivad oma kinkidega köögilaua taha.

      Tädi Em pilgutab Tiggyle silma. „See hoiab nad mõnda aega tegevuses,” lausub ta. „Piisavalt kaua, et me jõuaksime teineteisega tuttavaks saada.” Ta sirutab käe välja. „Mina olen Em ja sina oled Tiggy. Või peaksime suhtlema ametlikult ning kutsuma teineteist Emily ja …” järgneb põgus kõhklusehetk, „Tegan, kas pole?”

      „Tiggyst piisab täiesti.” Ta võtab Emi kitsa käe pihku. „Viimasel ajal ütleb ainult vanaema mulle Tegan.”

      „Sellest on kahju. Tegan on üsna ebatavaline nimi.”

      „Tõlkes tähendab see „kaunis” või „õnnistatud”. Mina eelistan Tiggyt.”

      „Ja mina eelistan Emi.” Vanem naine naeratab, aga tema naeratus on pigem uurivalt läbitungiv, justkui otsiks ta alateadlikult mingisuguseid seoseid, ning Tiggy haare tugevneb tahtmatult, enne kui ta Emi käe lahti laseb. „Ja tema on Archie.”

      Archie on äärmiselt onulik ja Tiggy tunneb teda tervitades peaaegu kergendust. Mehe paksud hõbedased juuksed puudutavad madalat tugevate taladega lage ja ta tõmbab pea automaatselt kõrvale. Laiade õlgadega mees sarnaneb karuga ja seda muljet tugevdavad veelgi Norra kampsun ja pesusametist kottis püksid; Tiggyt valdab veider soov end koos kõigi oma probleemide ja hirmudega tema kaissu heita. Mees näeb välja niivõrd võimekas, niivõrd rahulik – peaaegu selline, nagu võiks välja näha tunduvalt vanem Tom, mõistab ta äkitselt.

      Mehe tervitus on sõbralik, võib-olla ehk veidi hajameelne, ja lasknud Tiggy käe lahti, jätkab ta kohe Juliaga vestlust, mille teemaks on paar niiskuselaiku Charlie magamistoa laes.

      „Kuni vesi keema läheb, käin ma ülakorrusel ära ja heidan laele pilgu peale,” lausub ta ja kaob trepist üles.

      Tiggy saadab meest pilguga, aga ümber pöördudes märkab ta Emi end uudishimulikult uurivat ning teda tabab ärevus, mis on talle kui võluvale noorele tütarlapsele, kes peab silmitsi seisma vanema ja eeldatavalt armukadeda naisega, hästi tuttav.

      „Kumbki teist pole vähimalgi määral selline, nagu ma ette kujutasin,” ütleb ta kiiresti. „Kas ka sina oled seda teinud? Mananud vaimusilma ette inimesi, kellega sa peagi kohtud?”

      Em itsitab. „Alati, ning olen iga kord eksinud. Niisiis, missugused olime sinu vaimusilmas meie? Kõrges vanuses ja kortsus näoga, seljas viledaks kulunud, aga hea lõikega tviidist rõivad, laste vastu sõbralikud, aga karmid?”

      Tiggy puhkeb naerma. „Sul on tõepoolest õigus. Julia oleks võinud mind hoiatada.”

      „Muidugi oleks võinud, kui see oleks talle pähe tulnud. Julia on jõudnud meiega juba harjuda. Ta on nii armas! Pete’il on temaga tõesti vedanud. Ma olen