Sellised me olime. Marcia Willett

see vastas tõesti tõele: ühel kaunil talvisel pärastlõunal oli Archie ilmunud ühele neist lõpmata pikkadest ja igavatest bridžipidudest, mida Emi tädi nii väga armastas, ning tema, Em, oli mehesse esimesest pilgust armunud ja ka mees oli armunud temasse. Em ja Julia olid sageli arutanud võimalust, et Liv võiks kedagi kohata ja armuda.

      „Loomulikult ei leidu terves maailmas nii head meest, kelle Pete heaks kiidaks,” oli Julia öelnud. „Sa ju tead, kuidas ta Livi jumaldab. Tead sa, tädi Em, mind teeb murelikuks asjaolu, et ta pärast kõiki neid aastaid jälle Chrisiga koos töötab. Ma tean, et tema väitel on kõik ammu möödas, aga nostalgiapuhangutes on alati midagi ohtlikku, kas pole? Chris esindab Livi noorust. Ma ju tean, et Liv on alles kolmkümmend kaks, aga hilises teismeliseeas ja varajastes kahekümnendates on kõigest hoolimata omamoodi võlu. Kui seljataha on jäänud mõni põgus armulugu, võib painama hakata mõte, et kui te oleksite kokku jäänud, oleks kõik võinud minna teisiti. Kuidas on võimalik suhtuda ükskõikselt mehesse, kellega sa oled maganud?”

      Em oli vaikinud; tal puudusid kogemused, mida jagada. Kumbki neist polnud maininud Angela Lisburne’i, aga Em teadis, et Julia oli pidanud silmas just teda.

      Aprillilõpu päikese soojusest hoolimata oli Emil äkitselt tunne, et ta keha läbis kerge külmavärin. Kohutav oli mõelda, et Liv võiks õõnestada Chrisi ja Vali suhet samamoodi, nagu Angela oli kunagi püüdnud hävitada Julia abielu. Em manas taas vaimusilma ette nende hommikuse vestluse, otsis sellest ärevalt Livi erilisele seisundile vihjavaid ilmselgeid märke või põhjendust. Liv oli Chrisist ja Valist rääkinud samasuguse muretusega nagu Debbie’st ja Myrast, aga võib-olla sisaldas tema jutt midagi sellist, mis vihjas kunagise armastuse taassünnile? Emi meelest mitte, aga tema unistus ei toonud talle enam meelerahu; ainus asi, millele ta praegu mõelda suutis, oli Angela salakaval reetlik naeratus ning see, kuidas Julia, silmad pisarais, ühel külmal veebruaripäeval ligi kolmekümne aasta eest end tema aiatrepist vaevaliselt üles vedas.

      „Ma arvan, et Pete’il on Angelaga armulugu,” oli Julia öelnud.

      Aprillikuise päikese paistel istuvat Emi valdas masendus. Rõõm, mille Liv oli endaga kaasa toonud, kahvatus veidi; Liv ja Andy, Julia ja Pete, Charlie ja Zack – nad kõik olid tema armsad lapsed ja ta tahtis, et nad oleksid õnnelikud. Nüüd meenus talle, kui sarnane oli Liv olnud oma emaga; ta nägi vaimusilmas noort Juliat, kelle puusal istus kaksiratsa Zack, ning kaksikuid, kes hoidsid Charlie’l kätest kinni ja aitasid tal aste astme järel trepist üles tulla. Nüüd oli Charlie abielus ja tal oli juba omal kaks last, Zacki naine Caroline aga ootas last, kes pidi sündima suvel. Kuhu olid aastad kadunud?

      „Kas sa mäletad, millised me olime sel pikal palaval seitsmekümne kuuenda aasta suvel, tädi Em?” oli Julia alles mõne aja eest temalt küsinud. „Kui vähe me tookord hoolisime oma õnnest! Me pidasime paljusid asju enesestmõistetavaks. Oh, muidugi ma mäletan, et meilgi oli probleeme, aga mõttes tagasi vaadates tundub mulle, et kogu see aeg, mille Tiggy meie seltsis veetis, oli kuidagi maagiline. Ma mäletan, kuidas ta lumetormis meie juurde saabus ja kuidas kaksikud järgmisel hommikul lumememme meisterdasid. Ja ma mäletan suurepärast kevadet ning seda, kui mõnus meil oli tema matkaautos. Kuidas kaksikud seda autot armastasid! Kas sa mäletad veel seda suve? Tundus, et sellel ei tulegi lõppu. Me ei teadnud siis, kui õnnelikud me olime. Me ei osanud seda aega hinnata.”

      „Ma arvan, et Tiggy oskas,” oli ta vastanud. „Ta oli kaotanud kallima ja mulle tundub, et ta oli äsja mõistnud, kui kaduv on õnn, ja ta oskas seda vääriliselt hinnata. Kui sind peaks vaevama süütunne, Julia, siis proovi seda võrrelda turvatunde ja õnnega, mida sa andsid Tiggyle. Sa pakkusid talle perekonda ja kodu ajal, mil ta oli kõigest ilma jäänud. Pole siis ime, et teie kõigi jaoks tundus see aeg nii imelisena.”

      Tuulepuhang vaibus ja päike kõrvetas. Em sulges silmad, hingas sisse nartsisside tugevat aroomi. Soe päike ja Livi külaskäik olid talle andnud uut elujõudu ja julgust: suvi oli alles ees ja tööd tahtsid tegemist. Kõigepealt tuli käsile võtta paar uut postkaarti, aga võib-olla maalida midagi ka suurele lõuendile.

      Aga ta jäi istuma päikese kätte ja meenutas oma esimest kohtumist Tiggyga kakskümmend kaheksa aastat tagasi.

      1976

      „Väljas on neetult külm,” ütleb Archie ühel jahedal hommikul söögilaua ääres istudes. „Pole ime, kui ka lumi mõne aja pärast kohal on. Kas mitte täna pole see päev, mil Julia sõbranna Tiggy kohale jõuab? Naljakas nimi, Tiggy.”

      Röstsaiale võid määriv Em vaatab mehele hajameelselt otsa; ta mõtted on olnud mujal. Paari päeva eest tabas teda jahmatav mõte, mida ta nüüd kogu hommikusöögi vältel on peas haudunud; see on pidevalt tal peas keerelnud. Eelmisel nädalal sai ta oma vanalt sõbralt kirja; tegelikult polnudki see kiri, vaid kahepoolne märkmekaart, just nõnda seda nimetati. Kaardi esiküljel on kaunis maal, mis kujutab liblikat, ülidetailselt edasi antud sootäpikut, ning Emile tuleb mõte, et ehk suudab temagi kujundada sama tillukese märkmekaardi esikülje – võib-olla isegi mitu esikülge – ja pakkuda neid järgmisel RNLI heategevusüritusel. Ta on juba otsustanud, et esimesel maalil peaks olema kevadlillede kollaaž: nartsissid, mis on end peaaegu kaitsvalt väiksemate õite kohale kallutanud; kannikesed, lumikellukesed ja priimulad, kõigi piirjooned kahvatusinise taeva taustal välja joonistatud. Ta mõtted kihutavad edasi: suvised rannakaljud, mida katavad roosade merikannide padjad, ning kanarbiku sügav lillakas värv…

      „Lumi,” kordab Archie valjult, justkui oleks Em äkitselt kurdiks jäänud. „Ka mina arvan, et lumi on tulekul.”

      Em noogutab targa näoga ja püüab näida murelikuna, aga tahtmatu reaktsioon jahmatab ja lõbustab teda: mõte, et lumetorm võib takistada meest majast väljumast, on tekitanud temas tõelise paanikahoo. Teda valdab üksainus soov: minna teisele korrusele oma tillukesse tuppa ja hakata tööle, aga senised kogemused on näidanud, et kui Archie on kodus, võib see osutuda päris raskeks. Mehel on kombeks pidevalt tema läheduses passida, talle kohvi pakkuda või käsil olevate tööde vastu huvi tunda. Em sirutab käe, et võtta mett.

      „Ma ei usu, et lund võiks palju tulla,” lausub ta rõõmsameelselt. „Täna on imekaunis päev. Nii tore on pärast neid lõputuid vihmanädalaid jälle päikest näha.”

      „Ma kuulsin varahommikust ilmateadet,” jätkab mees võidurõõmsalt, „ja lumesadu peaks järk-järgult aina tugevnema. Pane kirja, mida sul poest tarvis on, ja ma ostan Bodminist suurema toidutagavara. Igaks juhuks.”

      Tõeline kergendustunne peaaegu šokeerib Emi. „Hea mõte,” lausub ta südamlikult.

      Ta kallab endale hajameelselt kohvi juurde, aga ta mõtted uitavad juba uue projekti juures, sest ta pole kindel, kas tal õnnestub Bodmini trükkaliga soodne leping sõlmida. Archie on uuesti rääkima hakanud.

      „Anna andeks, kullake,” vabandab Em. „Ma mõtlesin ostunimekirja peale.”

      Kui Archie on läinud, jääb naine oma kohvikruusiga veidi kauemaks laua äärde istuma ja mõtteid mõlgutama. Ta on peaaegu veendunud, et kui Bodmini trükkal kuuleb kahepoolsete märkmekaartide heategevuslikust eesmärgist, saab ta mehelt hea hinna, ning kui tal veab, õnnestub tal ka originaalmaalid maha müüa.

      Em ronib ootusärevalt trepist üles oma pisikesse ateljeesse, väikesesse tagumisse magamistuppa, millest on saanud ainult temale kuuluv eriline paik. Kui ta ukse avab, tervitab teda sooja kumaga elektrikamin, mille ta on veidi varem sisse lülitanud. Kahju, et see tilluke armas kamin on kõigi pilkude eest varjatud, aga tüütu oleks iga kord, kui tal on töötuju, ülakorrusele puid või kivisütt tassida. Ta lülitab ühe hõõguva riba välja ja laseb pilgul rahulolevalt ruumis ringi käia. Päevinäinud tuhmile sinakasrohelisele põrandakattele oleks tarvis paari vaipa, mis varjaksid kõige hõredamaid kohti, aga pärsia mustriga õlasall, mis katab vana tugitooli veinikarva sametkangast, mõjub kunstipäraselt ja hellitab silma. Mõnikord võtab ta ülakorrusele kaasa kruusitäie lemmikut Darjeelingi teed ja istub kaminatule paistel, kavandab oma järgmist maali ja naudib segamatult keskkonda, mille ta ise on loonud. Väikeses mahagonivärvi raamaturiiulis on mõned vajalikud asjad: teatmeteosed, joonestusplokid, fotod ja kaamera. Ülemisel riiulil on tema lemmikfotod: tema ja Archie nende