Sellised me olime. Marcia Willett

rohkem, kui tegelikult peaks,” lausus ta vaoshoitult. „Tema abita poleks meil kunagi õnnestunud Penharrow’d taastada ja äritegevust käima lükata ning aeg-ajalt on tal tarvis auru välja lasta. Tõenäoliselt töötab ta täna hilisõhtuni.”

      „Sa oled teda alati kaitsnud.”

      „Taevas halasta,” ütles mees kärsitult, „ma tahan öelda ainult seda, et tegu pole üheksast-viieni-kontoritööga. Meie projektile on tarvis pühenduda kakskümmend neli tundi päevas ja seitse päeva nädalas …”

      „Aitäh meelde tuletamast! Kui ma oleksin teadnud, missugune pinge sellega kaasneb, poleks ma iial lasknud sul endale auku pähe rääkida.”

      „Sulle auku pähe rääkida? Ära räägi rumalusi!” Ta lükkas taldriku kõrvale. „Sina olid sellest projektist samavõrra huvitatud kui mina. Ja tuleta meelde, et just sina olid see, kes heast elust unistas.” Järgnes põgus paus. „Pealegi olid sina see, kes kaotas töö.”

      Naine põrnitses teda tigedalt, vaheliti käsivarred tugevalt vastu rinda surutud. „Tänan!” ütles ta. „Tänan meelde tuletamast!”

      Mees tegi lepitava žesti. „Anna andeks! Aga …”

      „Alati „aga”. Mitte kunagi lihtsalt „anna andeks”.”

      Chris tõusis järsult, haaras laualt oma taldriku, aga seejärel seisatas ja mõtles järele.

      „Me ise palusime Livi endale appi,” lausus ta viimaks. „Me mõlemad tahtsime katsetada puhkemajade rentimise äri ja Liv oli siin, õiges paigas, tundis seda piirkonda ja kohalikke olusid. Kõike, mis on sellega seotud. Tal on uute projektide käimalükkamise alal kõvasti kogemusi. Ära unusta, et ta on selles vallas laitmatu reputatsiooniga ja meil tõesti vedas, et ta oli nõus meid aitama. Ta leidis meie jaoks Debbie ja Myra, uuris kohalikelt oskustöölistelt, mis võiks turistidele kaubaks minna, kujundas kohviku. Ta lepib väga väikese palgaga, sest teab, et me vajame äri käimalükkamiseks aega, ning ta teeb roppu moodi tööd ega nurise. Aeg-ajalt keerab ta ära ja kihutab surfama või oma sõpradega pubisse aega veetma. Ta hoiatas meid, et võib seda teha, ning me leppisime sellega, sest teadsime, kuidas Liv tegutseb. Ta pidas Austraalias igasugu ameteid; ta teeb juhutöid; ta teeb kummalisi asju, sest ei taha olla seotud. Aga sa tead sama hästi kui mina, et tema pühendumus on palju suurem kui töö eest saadav tasu, ning kummalgi meist pole õigust talle öelda, kuidas käituda. See pole seda liiki olukord. Usu mind, et temata oleksime meie kahekesi end lihtsalt naeruväärseks teinud.”

      „Huvitav, kes aitab sellisel juhul täna pärastlõunal Debbie’t, sest Myral on kodus mingi draama?”

      „Mina aitan,” sõnas mees lühidalt. „Kõik on korras. Ma saan hakkama.”

      Val vaikis, sõrmed rusikasse surutud, ega suutnud esimest korda oma hästi korraldatud elus mõista, mis toimub. Chris ei pööranud naiselt silmi ja tema ärritus lahustus kaastundeks.

      „Valile on see raske,” oli Liv mehele nelja silma all öelnud. „Ta tahab, et olukord oleks alati kontrolli all, ja kui see ähvardab tema kontrolli alt väljuda, hakkab tal hirm. Ta on Myra ja Debsi vastu liiga karm, sest kardab, et nad võivad teda ära kasutada, aga ta peaks õppima neid veidi rohkem usaldama. Ühtlasi vajab ta palju kallistusi.”

      Häda on selles, et antud hetkel ei soovi ma teda kallistada, mõtles Chris. Praegusel hetkel naine isegi ei meeldinud talle.

      See mõte oli šokeeriv ja sundis tegutsema. Ta sammus ümber laua ja pani käe Vali jäikade järeleandmatute õlgade ümber.

      „Tule siia, kullake,” ütles ta. „Kriisist ei tohi saada draama. Või oli see vastupidi?”

      Naine ei vaadanud talle otsa ega naernud tema mannetu nalja peale, aga mees tajus kerget kõhklust, kummardus talle lähemale ja puudutas huultega õrnalt tema meelekohta.

      „Ma lähen Debbie’le appi,” ütles mees. „Tegelikult meeldib mulle külastajatega lobiseda. Kuidas kohalikud nende kohta ütlevadki? Suvitajad? Hea nali. See on üks põhjus, miks me sellega tegeleme. Katsu seda meeles pidada, Val.”

      „Ma olen nii väsinud,” lausus naine end õigustava tooniga, „ja pidevad peavalud on mu ära kurnanud.”

      „Need tulevad stressist, soovist, et lihavõttepühade ajal toimiks kõik täiuslikult,” selgitas mees. „Ja me oleme sellega hakkama saanud. Kõik hooned on juba praegu selleks ajaks broneeritud ja juhuslikud möödakäijad astuvad aina sagedamini sisse ka kohvikusse. Ma tean, et me ei saa end lõdvaks lasta ega jalgu seinale panna, küll aga võime üritada senistest saavutustest kas või veidi rõõmu tunda.”

      „Mina ei suuda personaliga nii pingevabalt suhelda nagu sina.” Val nihkus temast kaugemale. Ta võttis laualt oma taldriku ja hakkas musti nõusid nõudepesumasinasse laadima.

      Mees jälgis teda kiretult: naine oli kaotanud kaalu ja uudne kõhetu pingulolek ei sobinud talle, muutis ta näojooned liiga teravaks, närilisesarnaseks. Ja taevas hoidku, kas ta tõesti pidi kutsuma Debsi ja Myrat personaliks?

      „Hea seegi, et üks meist seda suudab,” lausus ta muretult. „Nii saab töö kergemini tehtud. Hiljem näeme!”

      Ta läks välja, kõndis üle õue kohvikusse, tundis mõnu päikese soojusest ja kajakate kisast. Väike köök oli puhas ja lõhnas oivaliselt. Myra ja Debbie, kes omavahel nõu pidasid, vaatasid talle murelikult otsa, kui ta sisse astus.

      „Mul on kohutavalt kahju,” lausus Myra sedamaid. „Asi on lihtsalt selles, et koolist helistati. Gary jäi haigeks ja ma peaksin ta koju viima. Ma püüdsin ema kätte saada, aga ta ei vasta telefonile.”

      „Kõik on korras,” rahustas teda Chris. „Pole hullu, Myra. Sa võid minema kihutada ja mina aitan Debbie’t. Me saame hakkama, saame ju, Debs?”

      „Muidugi saame.” Debbie vaatas talle säravate silmadega otsa. „Ma juba käskisin tal minema hakata.”

      Chris läks kõrge talalaega ruumi teise otsa ja vaatas ringi. Kuuest lauast neli olid hõivatud ja kaks naist olid kauemaks pidama jäänud ruumi kõige kaugemasse nurka, kus paiknesid riiulid ja lauad käsitsi maalitud postkaartide, kaunite saviesemete, reisijuhtide ja erineva mustriga siidsallidega. Kogu toodang oli kohalik: kõik toiduained olid siinset päritolu. Chrisi läbis tõeline uhkuselaine ja ta naeratas naisele, kes talle lähenes sooviga arvet maksta.

      „Kook oli ülimaitsev,” kiitis naine ja võttis välja rahakoti.

      „Mul on hea meel, et te seda nautisite,” vastas mees ning kui Debbie köögist välja astus, lisas: „Ja siin on kokk.”

      Kui Chris kassaaparaadi avas, päris naine teda silmadega mõõtes kelmikalt: „Kuidas teil õnnestub kõigi nende ahvatluste keskel nii saledana püsida?” Naine pilgutas Debbiele silma. „Arvata võib, et te hoiate teda pidevalt tegevuses.”

      „Seda küll,” nõustus Debbie sedamaid. „Nii öösel kui päeval. Ma ei anna talle minutikski puhkust.”

      Nad puhkesid ühekorraga naerma, nautides mõnusat nalja ja päikesepaistelist päeva. Chris nägi läbi akna, kuidas Val üle õue sammus. Pea norgus, huuled pruntis, ei paistnud naine märkavatki päikesepaistet; ärevus täitis kõik ta meeled ja mure surus ligi maad. Leti juurde astus veel üks naine; tal oli käes kaunis käsitsi maalitud siidsall, kaks Port Isaaci vaatega postkaarti ja keraamiline küünlajalg. Mees lõi nende arve kokku ning samal ajal sisenes kohvikusse vanapaar, kes tellis Debbie’lt kaks koorega teed: järgnesid uued naljad ja lõbus vestlus. Kui mees uuesti läbi akna välja vaatas, oli Val kadunud.

      Val vaatas üle pesuköögi, kuivatas masinad ja pühkis puhtaks põranda. See ruum pidi iga kell laitmatult puhas olema; oli oluline, et kõik puhtusest säraks. Debbie või Myra pidi igal õhtul pärast kaupluse ja kohviku koristamist ka selle ruumi kriitilise pilguga üle vaatama, aga Val kahtles, kas see neil alati meeles oli. Tavaliselt tuli Liv neile appi; ta kuulis sageli, kuidas nad seal kolmekesi naersid ja üksteise kallal sõbralikult nöökisid; Livi jaoks polnud probleem ka kõige lihtsamate tööde tegemises kaasa lüüa.

      Kui Val majast