Sellised me olime. Marcia Willett

säilitab isegi sel päikesepaistelisel päeval oma müstilise ja võimsa aura. Sellest hoolimata ei suuda lugu Merlinist kaksikute tähelepanu kuigi kaua köita ja varsti on neil janu, misjärel seltskond sõidab kiriku juurde, et Glebe kaljul päikese käes piknikku pidada.

      Hiljem, kui Tiggy rannakaljul Julia ja laste ees edasi kõnnib ning koerad sööstavad siia-sinna, tunneb ta jälle, kuidas laps liigutab, ja teda haarab taas õnnetunne; kerged pekslevad liigutused annavad talle esimest korda tõelise kindlusetunde, et tema laps elab, ja aukartus kaalub üles kogu tuttavliku kartuse. Sel päeval toetub meri õrnalt rannakaljude vastu, selle pingul siidine pind tõuseb ja langeb vaevumärgatavalt, justkui ootaks vaikselt hingates tõusu ja mõõna vahetumist. Läänest Tiggyni kanduv soe magusalõhnaline tuulehoog paitab teda ning naine pöörab rõõmsalt näo tuule poole. Teda valdab veel kord kindel veendumus, et Tom on tema lähedal, et mitte miski ei suuda neid lahutada, aga just siis jõuab Liv hingeldades ta selja taha, haarab tal käest kinni ja nõidus on haihtunud.

      Ühel aprillilõpu päeval tuleb naistele veel üks külaline. Nad on pärast rahutut ööd kaua maganud: esimene rahurikkuja oli Charlie, kellele tulevad hambad – suured paaris hambad, mis murravad endale läbi õrnade igemete teed ja valmistavad poisile palju piina –, ja tema järel Liv, kes nägi halba und ja keda tuli kaua lohutada. Viimaks tõusevad kõik üles ja istuvad köögilaua taha; pidevalt haigutava Julia silmist voolavad pisarad, Tiggy teeb kõigile teed, Charlie’le kaasa arvatud. Poiss tühjendab mõnuga jooginõu, milles on lahja magus tee, ja sirutab kruusi lisa paludes välja, märgade ripsmetega silmad kurnatusest hiigelsuured, põsed hammaste tulekuga seotud palavikuhoogudest punased.

      „Millal issi koju jõuab?” küsib Andy rahutult – ja Tiggy märkab Julia näoilmet, mis püsib vaid viivu, sest naine ei jõua tundeid peita: tema suunurgad vajuvad allapoole samamoodi nagu kaksikutel, kui nad on õnnetud.

      „Varsti,” vastab Tiggy kiiresti, kummardub kaksikute vahele, silub Andy blondi juuksepahmakat ja annab talle küpsise. „Päris varsti. Kas teil on juba issi jaoks mõni pilt, mille emme saaks järgmise kirjaga talle saata?”

      Ta nõristab Charlie kruusi veel teed, kallab peale piima, lisab veidi mett ja ulatab kruusi poisile, samal ajal kui kaksikud ronivad toolilt maha ja lähevad otsima oma värviraamatuid, et pilt välja valida.

      „Ka mina tunnen temast puudust,” sosistab Julia, kui kaksikud vaidlevad, missugune kunstiteos väärib saatmise au, ja Tiggy mõistab, kui raske võib olla Julial, sest Pete on pidevalt merel. Ta teab, et Julia vihkab aega, mil meest pole kodus, aga on sellest hoolimata alati rõõmsameelne ja tegus ning seetõttu on kerge unustada, et üksilduse ja ärevuse peitmiseks teeb ta tohutuid jõupingutusi. Allveelaevnike töö on ohtlik ja liiguvad kuuldused, tühipaljad kuuldused, et laev sunniti Liibüa rannikul jääma Venemaa ankrupaika.

      „Kuulujutte liigub ikka,” ütleb Julia, kui on saanud selleteemalise telefonikõne teiselt murelikult mereväelase naiselt. „Loomulikult ei lausu Pete iial sõnakestki ja õigesti teeb, aga see selgitab tema tundlikkust. Enamikul juhtudest, kui ta valvest koju tuleb, kulub tal tükk aega, kuni pinged on maandatud.”

      Praegu aga lükkab Tiggy tema poole küpsised ja Julia naeratab vastumeelselt.

      „Kas poleks tore, kui me saaksime jälle olla neljased ja šokolaadiküpsise ootus lahendaks kõik mured?” küsib ta.

      Hommikul on lapsed pahurad: söögilauas Charlie mossitab, kaksikud nääklevad ja Julia askeldab köögis ringi, astub üle koerte ja haigutab lakkamatult. Kaksikud, kes ei suuda otsustada, missugune piltidest on Pete’ile saatmise vääriline, sõlmivad vaherahu, kui on kuulnud Tiggy soovitust joonistada väike Merlin, kes on ülakorruselt alla toodud ja modellina nende ette lauale sätitud. Projekt on ambitsioonikas, aga hoiab neid tegevuses, kuni Tiggy supi jaoks köögivilju tükeldab ja Julia nõusid peseb. Pidevalt vatrav Charlie tatsab ettevaatlikult köögis ringi, otsib mööblist tuge ja kukub viimaks koeri ehmatades nende korvi. Türklane hüppab ohtlikust paigast kaugemale ja maandub sohval, aga Bella lakub Charlie nägu senikaua, kuni poiss itsitama hakkab, Julia ta sülle haarab ning valjuhäälsetest protestidest hoolimata tagasi kõrgesse lapsetooli asetab. Joonistuste juurest kõrvale kistud kaksikud hakkavad uuesti nääklema.

      „Ehk peaksime sõitma Delfy silla juurde koeri ujutama,” teeb Tiggy ettepaneku, aga samal hetkel kuulevad nad automürinat.

      „Neetud!” sõnab Julia väsinult. „Kuradi kurat! Kes see veel on?” Ta piilub aknast välja. „Oi ei,” pomiseb ta. Tema nägu on muutunud kurjaks, isegi tigedaks, ning põsed on löönud roosatama.

      Julia reageeringust üllatunud, astub Tiggy tema kõrvale akna alla. „Kes see on?” pärib ta uudishimulikult.

      „Angela Lisburne ja kole Catriona.” Julia räägib hästi vaikselt, et kaksikud ei kuuleks. „Angela abikaasa Martin oli Pete’iga koos Orestesel ja sestsaadik on Angela surmkindel, et meist peaksid saama parimad sõbrannad.” Julia tõmbub akna juurest kõrvale, et Angela ei märkaks teda. „Tema ja Pete’i pered on juba iidsetest aegadest omavahel suhelnud ning kui nad veel päris noored olid, oli Angela Pete’i armunud. Angela ei lase ei minul ega Pete’il seda unustada. Ja Cat on kohutavalt vägivaldne. Me kõik püüame tema vastu kenad olla, aga ta teeb selle väga raskeks. Miskipärast õnnestub tal iga kord Charlie või kaksikud närvi ajada.”

      Tiggy tunneb Julia vastu tugevat poolehoidu. Juba praegu suhtub ta Angelasse negatiivselt ning ajab kaela õieli, et paremini näha autost välja roninud noort naist, kes päästab tagaistmele asetatud lapsetoolist lahti väikese tüdruku. Ta tõstab tüdruku välja ja püüab ta maha panna, aga laps klammerdub Angela külge, jalad tugevalt tema piha ümber põimitud. Julia toob kuuldavale ohke, lükkab sõrmedega läbi juuste ja läheb esikusse; Tiggy jääb, kõrvad kikkis, kööki ootama. Tundub, et kaksikud, kes parasjagu koertega mängivad, tajuvad ootamatut vaikust, ja nad tõstavad pilgu.

      „Kuhu emme läks?” küsib Liv, käed Bella pruuni siidise kaela ümber. Bella hingeldab, naeratab tüdruku embuses kohtlaselt; pikad spanjelikõrvad langevad Livi käsivartele nagu paksud lokkis patsid.

      „Angela on siin.” Hääl võib esikusse kosta ja Tiggy räägib hästi tasa. „Angela ja Catriona.”

      Andy teeb grimassi; ta kirtsutab põlglikult nina. „Meile Cat ei meeldi. Ta on jube. Me vihkame teda, on ju, Liv?”

      Liv noogutab ja surub end veelgi tugevamalt Bella vastu. „Tobe titt. Õudne Cat.”

      Veel enne, kui Tiggy jõuab neile vastu vaielda, avaneb uks ja sisse astub Julia, kelle kannul sisenevad Angela ja takjana ema külge klammerduv Cat.

      „Saa tuttavaks, Tiggy, see on Angela,” ütleb Julia sõbraliku majaperenaise häälega. „Ja see on Cat.”

      „Tere, Angela,” ütleb Tiggy. „Tervitus, Cat.”

      Angela naeratab tervituseks, aga tüdruk peidab pea ema õla taha ja surub põlved veelgi tugevamalt tema keha ümber.

      „Ta on häbelik,” lausub Angela. „Oled ju, väike Cat? Vaata, kiisu, seal on Andy ja Liv. Kas sa ei tahagi neid tervitada?”

      Ta teeb kerge liigutuse, justkui kavatseks Cati põrandale panna, aga sellele järgnenud kriiskav karjatus sunnib teda õlgu kehitama ning ta vajub Charlie kõrge lapsetooli kõrvale tühjale toolile.

      „Palun jää vait, Cat,” ütleb ta. „Sa hirmutad Charlie ära.”