Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

oli tõenäoliselt sügavam Yorkis, mida nad valitsesid ligikaudu üheksakümmend aastat alates esimesest vallutamisest 866. aastal kuni lõpliku kaotamiseni 954. aastal150 ja mis kujutas endast väikekuningriiki Inglismaa põhjaosas, mille sidemed Dubliniga olid vahetevahel nii tugevad, et jätsid mulje ühtsest viikingiriigist mõlemal pool Iiri merd. Põhjalaste asustuse tuumikalalt Coppergate’il („peekriseppade tänav”) on leitud ohtralt viikingiaja esemeid, mis on hästi säilinud Ouse’i jõe äärses niiskes pinnases, mis leostas hapniku ja võimaldas püsida orgaanilisel materjalil, näiteks nahal ja puidul. Leidude seas on nii peaaegu kõikjal viikingite maailma asulatest leitud luukamme kui ka maailma suurim koproliit (kivistunud väljaheide), aga ka väärtuslikumate esemete hulka kuuluvaid mõõku ja ehteid.151

      Päris viikingite võimu algusest Yorkis on vähe teada. Tundub, et pärast seda, kui põhjalased ajasid 872. aastal kuningas Egberti minema, oli võim linnas mitu aastat anglosaksi peapiiskopi Wulfhere käes. Viikingite võimu nõrkust Northumbrias toonitab veelgi Halfdani heitlik elukäik, kes „asustas” ala oma meestega 876. aastal, aeti aga peaaegu kohe maadelt põhja pool Tyne’i minema. Yorki „kuningas” polnud sugugi kindel ametikoht ning järgmine linna viikingist valitseja on Guthfrith, kes oli võimul umbes aastail 880 kuni 895 ja on maetud Yorki toomkirikusse, mis viitab sellele, et vähemalt osa viikingite eliidist võttis vastu ristiusu. Umbes alates 910. aastast hakkas Yorki rahapaja valmistama münte, millel puudus kuninga nimi – see oli tark tegu ajal, mil lahingute ja verevaenu tõttu vaheldusid valitsejad peaaegu monotoonse regulaarsusega ning selle asemel oli ühele poole kirjutatud „püha Peetruse raha” (Peetrus oli linna kaitsepühak), teisel pool aga kujutatud Thori vasarat.

      Kui Alfred Suur 899. aastal suri, paistis, et Danelaw ja eriti viikingite Yorki kuningriik jäävad alatiseks Inglise poliitika koostisosaks. Aga peaaegu kohe hakkasid arenema sündmused, mis panid selle kahtluse alla. Alfredi vanema venna Æthelredi lapsed olid alati kujutanud talle võimalikku ohtu: kuna nad olid pärimisel kõrvale jäetud, võis nende ümber koonduda rahulolematuid või mässulisi. Onu surma järel otsustas üks neist, Æthelwold, taotleda trooni sinna Alfredi tahtel kerkinud suure valitseja poja Edward Vanema käest. Ta hõivas Wimborne’i kuningamõisa Dorsetis, ei suutnud aga koguda piisavalt toetust, enne kui Edward astus koos kohaliku fyrd’iga tema vastu. Lootusetus vähemuses Æthelwoldil õnnestus siiski pimeduse varjus pageda.

      Ta jõudis Yorki, kus valiti nähtavasti viikingite kuningaks, kuigi on ka võimalik, et viimased tunnistasid puhtalt mugavusest Alfredi järglase ja „isandana” anglosaksi, keda nad võisid loota tõsta Wessexi nukuvalitsejaks. Æthelwoldi „valitsemine” paistab kokku langevat teiste Yorki viikingivalitsejate võimulolekuga, näiteks Sigfrithi (u 895–u 900) ja Knutiga (u 900–u 905),152 mis ei lase uskuda, et talle kuulus mingilgi moel võimutäius. Aga milline ka polnud Æthelwoldi täpne staatus, oli tema võim üürike, sest onupoeg Edward Vanem loobus Wessexit viimasel paarikümnel aastal üldiselt iseloomustanud kaitseseisundist ja alustas sõjakäike viikingite järkjärguliseks väljatõrjumiseks Ida-Angliast, „Viiest linnast” ja lõpuks lausa Yorkist endast. Edwardi positsioone tugevdas juba võimuajal sõlmitud abielu tema õe Æthelflædi ja Mercia ealdorman’i Æthelredi vahel. Pärast abikaasa surma 911. aastal sai Æthelflædist Mercia valitseja ning tema õhutusel tugevnes sisuline allumine Wessexile.

      902. aastal ületas Edward Danelaw’ piiri ja tappis onupoja Æthelwoldi ränkraskes Holme’i lahingus (Biggleswade’i lähedal Bedhordshire’is). Viikingid olid küll lahingut võitmas, aga valitseja langemine murdis nende võitlustahte. Edward oli vabanenud ohtlikust troonipretendendist, kuid see edu ei toonud kohe kaasa territooriumi laienemist, seda enam, et uute põhjalaste salkade saabumine maa kirdeossa pärast nende väljaajamist Dublinist samal aastal tugevdas Yorki viikingite ridu.

      Viikingite ebaõnn Iirimaal andis neile võimaluse õnne proovida mujal. Nähtavasti rajas üks suur salk 905. aasta paiku oma baasi Ribble’i jõe suudmesse. Nad matsid sinna aarde, milles leidus tohutul hulgal hakkhõbedat (hõbemünte või muid hõbeesemeid, mida oli raiutud kasutamiseks kaalu järgi). Suur osa oli pärit Iirimaalt, kuid Northumbria müntide rohkus viitab vähemalt kontaktidele või lausa koostööle Põhja-Inglismaa viikingitega. Cuerdale’i aare oli nii vägev – suurim viikingite hõbeaare väljaspool Venemaad –, et seda on peetud isegi terve sõjaväe kassaks, millest kavatseti rahastada Dublini tagasivallutamist.153 Aarde leidsid 1840. aastal töölised, kes parandasid Ribble’i jõel tammi. Igal leidjal lubati jätta endale üks münt, kuid ülejäänud ligikaudu 8500 eset (sealhulgas umbes 7000 münti), mis kaalusid umbes 45 kilogrammi, leidsid lõpuks tee Briti Muuseumi. Kuigi üle Iiri mere itta suundunud viikingid ei kavatsenud algul pikemaks koha peale jääda, asusid nad asjaolude sunnil ikkagi lõpuks elama laialdasele alale, sealhulgas Cumberlandi, Westmorlandi, Lancashire’i ja Ida-Yorkshire’i (mõned jõudsid isegi Cotentini poolsaarele Normandias). Iiri päritolu tunnusena jäi neist maha hulk kohanimesid, mille lõpus seisab -erg (vanaiiri áirge ehk karjusehütt). Skandinaavia päritolu nimesid esineb eriti tihedalt Wirrali poolsaarel, eriti selle põhjaosas, näiteks Irby, mis võib tuleneda sõnast írabyr („iirlaste asula”). Lisaks on skandinaavialikud kohanimed levinud Lääne-Lancashire’is, eriti Ribble’i põhjakaldal (näiteks Thingwall Knotty Ashi lähedal sisaldab tähenduslikku osist thing, mis võib viidata sellele, et seal toimusid kohalikud nõupidamised). Skandinaavlaste juurdevoolu kõige vahetum ja püsivam mõju aga avaldus selles, et nii kindlustus Yorki kuningriik läänest ning hõlbustus suhtlemine Northumbria ja Dublini (pärast põhjalaste võimu taastumist seal 917. aastal) viikingite vahel.

      Viikingite pagemine Dublinist tihendas samuti skandinaavlaste sõjaretki Walesi, kus keegi Ingimund olevat 902.–903. aastal rünnanud Angleseyl Ros Melioni nimelist kohta. Lüüasaamise järel Deheubarthi valitseja Cadell ap Rhodri käest liitunud Ingimund Loode-Inglismaa pagulasviikingitega ja asunud Chesteri lähedale. Kuigi ta aeti sealt peagi välja ega suutnud linna tagasi vallutada ka 907. aastal, tundub, et Chesteri elanike seas oli omajagu skandinaavlasi: linnast on leitud mitmeid skandinaavialikke rõngaspeaga nõelu ja käevõrusid, 921. aastal aga löödi seal paar münti, millel on Dublini viikingi valitseja Sihtrici nimi.

      906. aastal sõlmis Edward Tiddingfordis Ida-Anglia ja Northumbria viikingitega rahulepingu.154 Seegi ei kestnud kaua, kuid nüüd oli juba Edward see, kes alustas rünnakut, paisates 909. aastal Mercia ja Wessexi ühendatud väe Northumbria vastu. Aasta hiljem maksid viikingid kätte, kimbutades Merciat kuni Bristolini välja, samal ajal kui Edward viibis Kentis. Lõpuks tabas Wessexi ja Mercia fyrd viikingid Staffordshire’is Tettenhalli lähedal. Otsustavuse poolest igati Ashdowniga võrreldavas lahingus skandinaavlased purustati ning nende kolm juhti (Ásl, Halfdan ja Ivar155) tapeti, mis avas läänesaksidele võimaluse laiendada oma võimu Midlandsis ja Ida-Midlandsis.

      Edward kasutas võitu ära burh’ide rajamiseks seniste piiride taha, võttes sel moel tasapisi võimust viikingite aladel, kelle nõrkus ei lubanud neil vastu hakata. Ta laiendas oma võimu sügavale Ida-Angliasse, hõivates 917. aastal Huntingdoni ja sama aasta novembris Colchesteri. Õige pea alistus talle ka Ida-Anglia taanlaste põhivägi. 919. aastal suutis ta rajada burh’i isegi Northumbriasse, täpsemalt Manchesteri.

      Vahepeal olid iiri viikingid Ivar Konditu pojapoja Rögnvaldi juhtimisel tegutsenud agaralt Inglismaa põhjaosas. 918. aastal läks ta suure väega Šotimaa kuninga Constantine’i (900–943) ja Põhja-Northumbria inglaste, keda juhtis Bamburgh’ Ealdred, ühendatud jõudude vastu.156 Kaks väge põrkasid kokku Corbridge’i all, mis asus Tyne’i strateegiliselt olulises ületuskohas otse kunagisest Hadrianuse vallist lõunas, ning tundub, et võitlus oli väga tasavägine. Kuigi see lahing selget tulemust ei andnud, suutis Rögnvald kerkida siiski Inglismaa juhtivaks viikingipealikuks. Æthelflædi surm sama aasta juunis andis Yorki viikingitele võimaluse loobuda juba kavas olnud truudusvande andmisest157 ning tekkinud võimuvaakumi

150

Välja arvatud lühiajalised vaheperioodid seoses Harald Hardrada vallutustega 1066. a ja Põhja ülestõusu ajal 1069.–1070. a.

151

Yorkis Lloydi panga tulevaselt asukohalt leitud 20-sentimeetrise inimväljaheite analüüs näitas, et selle „omaniku” sooltes oli olnud rohkelt usse.

152

Mõlemad kuningad on tegelikult teada ainult selle järgi, et nende nimed esinevad müntidel (sealhulgas Cuerdale’i aarde omadel). Võimalik, et Sigfrith on samastatav Northumbria viikingiga, kes ründas 893. a laevadega Wessexit, ja võib-olla ka jarliga, kes sõdis 893. a Dublini ümbruskonnas. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 78–79.

153

„Some Archaeological Reflections on the Cuerdale Hoard.” – Coinage in Ninth-Century Northumbria: The Tenth Oxford Symposium on Coinage and Monetary History. Edited by Howard B. Clarke et al. Oxford, 1987, lk 329–354.

154

Anglo-Saxon Chronicle. London, 1979, lk 209.

155

Need nimed sarnanevad kahtlust äratavalt 860.–870. a tegutsenud viikingijuhtide nimedega, mistõttu on võimalik, et need on lihtsalt varasematest ülevaadetest üle võetud. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 87.

156

Northumbria kuningriigi põhjaosa Bamburgh’ ümbruses oli saavutanud pooleldi autonoomia ega allunud Yorki viikingite otsesele võimule.

157

Vt Sir Frank Stenton, Anglo-Saxon England. Oxford, 1943, lk 329.