Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Loode-Inglismaa, Edela-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa rannikule oli Mani saar täiesti loogiline baas sellistele meresõitjatele nagu Dublini viikingid. Just sealt lähtudes suutsid viikingitest rüüstajad rajada 970.– 980. aastatel oma baasi Angleseyle Llanbedrgochi.167 Ometi pole sealsete viikingivalitsejate kohta mingeid märkmeid peale Worchesteri Florentiuse kroonikas esineva Maccuse, keda nimetatakse „paljude saarte kuningaks” ja kes võis olla Mani kuningas ning üks valitsejatest, kes vandus 973. aastal Chesteris truudust Wessexi Edgarile. Viikingite viibimine saarel peab kahtlemata olema varasem, sest vähemalt üks viikingite mündiaare on pärit aastaist 955–960.168 Mani kuningriigi kohta on väga vähe kirjalikke allikaid: leidub viide lahingule Mani lähedal 987. aastal ning sealsete põhjalaste võitlemisest Dublini Sihtrici poolel Clontarfi lahingus 1014. aastal.169 Järgmine kindel viide on Sitriuci poja Godredi surma kohta 1070. aastal ning tema poja Fingali tõusmise kohta Mani kuningaks, aga kummastki pole midagi rohkem teada. 1079. aastal vallutas saare Godred Crovan. Ta olevat jäänud ellu Stamford Bridge’i lahingus 1066. aastal170 ja kasutanud Mani saart baasina miniimpeeriumi rajamiseks, mis tema surma ajaks 1095. aastal ulatus Iirimaalegi, kus ta oli vallutanud Dublini ja Leinsteri. Kui 1098. aastal jõudis saarele Norra kuningas Magnus Paljasjalg, leidis ta eest pärilussõjast kurnatud maa, mis sealtpeale oli tihedalt seotud Norra krooniga (ehkki saarel valitses oma kuningas), enne kui see 1266. aastal läks üle Šotimaa valitsejale.

      Kuigi X sajandil ei ole Mani viikingeid kirjalikes allikates peaaegu mainitud, on saarelt leitud siiski mitmeid viikingiaja hauakääpaid. Üks neist, Balladoole’i kääbas, sisaldas laevmatust. Teine, Ballateare’i kääbas, võis sisaldada võib-olla ainukest tõendit inimohvri kohta viikingiaja Briti saartel:171 naiseluustik, mille kolbas oli siledate servadega avaus. Balladoole’i ja Knock y Doone’i matuses leiti metssea luid, mis osutab riitusele, mis oli Briti saarte viikingihaudades haruldane, kuid üpris levinud Skandinaavias. See võib omakorda osutada püsistunud asunikule, mitte vastsele sisserändajale.172 Tundub, et ristiusk oli Mani viikingite seas tuntud juba X sajandil, millele viitavad mitmed kenasti nikerdatud ristid, millest paljude ornament on skandinaavialik (ja mõnel juhul sisaldab ruunikirja). Võib-olla varaseimal neist, mis on leitud Kirk Michaelist, kiitleb ruunilõikaja Gaut viikingitele tüüpiliselt, et tema „tegi selle ja kõik Manil”, niisiis on valmistanud kõik Mani ristid. Ristide ikonograafia annab tunnistust segaasustusest: näiteks on ühel ristil173 ühe külje peal Odin, kelle jalg on surutud hunt Fenriri hammaste vahele,174 teisel küljel aga Kristus.

      Kõige selgemini tajutav jälg viikingiajast Manil on saare parlament Tynwald, mille kohta väidetakse, et tegu on maailma vanima järjepidevalt tegutseva parlamendiga.175 Seda mainitakse esimest korda 1237. aastal sõnaga tingualla (lähedane islandi nimega Þingvellir ehk saareriigi keskaegse esinduskogu asukohaga) ja praegu tähistab seda mitmeastmeline küngas, mis on alt umbes 25-meetrise ümbermõõduga ja üle 3,5 meetri kõrge. Veel tänapäevalgi istub asekuberner (kuninganna kohapealne esindaja) kõrgeimal tasandil ning temast allpool ümber piiskop, vaimulikud ja esinduskogu liikmed, mis meenutab aega, mil siin käis koos tõeline põhjalaste esinduskogu.

      Mani asustusest märksa püsivamate tagajärgedega oli viikingite asumine Šotimaale, eriti just Orkney saartele. Nii nagu viikingite retkede tempo Inglismaal kiirenes tunduvalt pärast micel here saabumist 865. aastal, nii läksid viikingid ka Šotimaal kiiresti üle rüüsteretkedelt baaside rajamisele. Väidetavalt olevat Orkney läinud Norra võimu alla pärast Harald Kaunisjuukse retke 874. aastal, aga on ilmne, et põhjalased olid hakanud sinna asuma juba mõnevõrra varem – oli ju ka Haraldi retke ajendiks soov lõpetada saartel asuvate viikingite rüüsteretked, mis ähvardasid lausa Norra enda julgeolekut. Orkney saarte viikingiaja rekonstrueerimine on tublisti lihtsam, sest erinevalt suhteliselt väheste allikatega kaetud Shetlandi ja Hebriidi saartest ning üldse kogu muust Šotimaast on meie käsutuses üksikasjalik „Orkneylaste saaga”. Siiski on saaga jutulõng petlikult sujuv ning muude tõendite puudumisel on mõnigi kord raske olla kindel, et meile pakutavad lood ei ole hoolikalt kokku pandud (või muudetud) mõne poliitilise eesmärgi taotlemiseks alles hulk aega pärast sündmusi endid.

      Kui viikingid IX sajandil Põhja-Šotimaale ja saartele jõudsid, ei astunud nad tühjale maale. Varem olid seal elanud piktid, keda mainitakse Rooma allikates esimest korda 297. aastal176 ja kelle nimetus tuleneb ladina sõnast Picti („värvitud”, mis võib viidata nende tätoveerimiskombele). VI sajandil, mil ilmuvad esimesed kirjalikud allikad, olid piktid juba ristitud ja neil hakkas tekkima tsentraliseeritud kuningavõim. IX sajandist alates hääbusid nad aga tasapisi šotlaste tekkiva kuningriigi ja üle mere saabunud viikingite survel. Nende kunagisest olemasolust annavad aimu mõned kohanimed, näiteks Pitlochry ja Pentland Firth177 („piktide laht”), ning hulk nikerdustega sümbolkive, millest paljud varasemad on kaetud loom- või geomeetriliste mustritega. Viimased (mida liigitatakse klassi II ja III178), mis on pärit juba ajast pärast piktide ristiusustamist, on enamasti risttahukakujulised steelid, mille ühel poolel on rist ja teisel poolel mitmesugused salapärased sümbolid, võib-olla piktogrammid.

      Nende sümbolite tähendus ja isegi see, kas neil on üldse lingvistilist sisu, pole selge, mistõttu neist pole palju abi pikti keele väljaselgitamisel (veel vähem mõistmisel), kuigi seda peetakse tänapäeval valdavalt keldi P-keeleks (nagu kõmri keelt),179 mis erinevad gaeli ehk Q-keeltest, mille seast tekkinud šoti gaeli keel tõrjus piktide maal selle varasemate asukate keele täielikult välja pärast katastroofilist lüüasaamist viikingite käest 839. aastal.

      Pikte ümbritsev salapära kandus edasi ka keskaegsetesse kroonikatesse. XIII sajandi algul kirja pandud „Historiae Norvegiae” autor ütleb, et saartel elasid piktid ja Papae.180 Piktid, kes olevat pügmeedest vaid pisut pikemad, olevat loonud imetabaseid asju, ehitades hommikuti ja õhtuti oma suurepäraseid linnu, kuid keskpäeval olevat neist lahkunud viimne kui jõuraas ja nad läinud hirmunult peitu maa-alustesse kambritesse. Autorit või tema allikaid võisid segadusse ajada maa-alused ehitused, mis olid piktide alale iseloomulikud. Et autori arvates olid Papae juudiusku järgivad aafriklased, näitab samuti, et tema teadmised tegelikkusega iga kord väga tihedalt seotud ei olnud.

      See, kuidas viikingid hakkasid piktide maal domineerima, nad välja tõrjusid või sootuks hävitasid, on enamjaolt teadmata. „Orkneylaste saaga” traditsioon annab mõista, et kui Harald Kaunisjuus 870. aastatel Orkney saartele jõudis, oli seal juba viikingite asustus, kes suutsid oma rüüsteretkedega tekitada nii palju tüli, et sellele pidi tähelepanu pöörama isegi Norra kuningakoda. Haraldi retke tähendusega on arvatavasti mõnevõrra liialdatud, sest lisaks Orkney saartele olevat ta allutanud Shetlandi ja Hebriidi saared, Mani saare ja maid „kaugemal läänes”, samal ajal kui Fääri saarte ja Islandi asukad nimetasid oma esivanemate sisserändamise põhjuseks rahulolematust Haraldi kasvava türanniaga Norras, mis on lühiajalise retke kohta lausa uskumatult suurte mõjudega tagajärjed. Arheoloogilised andmed aga ei kinnita asustuse olemasolu enne 870. aastaid, sest seni Orkney saartel leitud põhjalaste paganlikud matused on dateeritud kõige varem IX sajandi keskpaika (hiliseim aga, mehe matus Buckquoys, on pärit natuke hilisemast ajast kui 950. aasta).181

      „Orkneylaste saaga” lugu usutavasti hindab tugevalt üle Harald Kaunisjuukse osa ja esitab Orkney saarte viikingivalduseks muutmist liiga lihtsustatult. Norra (ja Islandi) saagade ja juttude lakkamatud kinnitused, et just Harald oli Orkney vallutaja, võivad pigem olla väited, millega tõestada Norra krooni õigust saartele.182 Haraldi retke traditsioonilise esituse kohaselt tapeti selle käigus Ivar, Norra Møre jarli

167

Richard Hall, Exploring the World of the Vikings. London, 2007, lk 118–119 [eesti keeles: Richard Hall, Avastusretk viikingite maailma. Tõlkinud Marek Laane. Tallinn, 2008, lk 118–119].

168

Veel üks, Kellist leitud aare võib olla pärit IX saj lõpust või X saj algusest, aga seda pole seni rahuldavalt dateeritud. David Wilson, The Vikings in the Isle of Man. Aarhus, 2008, lk 105.

169

Ülevaadet Clontarfi lahingust ja selle taustast vt tagapool lk 236.

170

Vt tagapool lk 222.

171

On mõningaid tõendeid, et üks viikingite talvitumispaika Reptonis Derbys maetud mees võis olla ohverdatud. Vt M. Biddle & B. Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” – Select Papers from the Proceedings of the 13th Viking Congress. Oxford, 2001, lk 45–96.

172

Wilson, The Vikings in Man, lk 41.

173

Andreas, MM 128.

174

Vt täpsemalt Fenriri ja viikingite usu kohta tagapool lk 89.

175

See väide sõltub osaliselt sellest, kuidas hinnata Islandi Althingi tegevuse lakkamist aastail 1800–1844, vt tagapool lk 118.

176

Esimest korda mainitakse neid panegüürikas, mis kirjutati 297. a Rooma keisri Constantius I auks Britannia päästmise eest pikaajalise mässu käest. Kaua arvati, et selle lõi retoorik Eumenius, aga see pole arvatavasti õige ja autor on tegelikult teadmata. Vt C. E. V. Dixon & Barbara Saylor Rodgers, In Praise of Later Roman Emperors. Berkeley, 1994, lk 104.

177

Selle aluseks on tegelikult vanapõhja kohanimi Péttlandsfjörðr.

178

Vt James Graham-Campbell & Colleen E. Batey, The Vikings in Scotland. An Archaeological Survey. Edinburgh, 1998, lk 8–9.

179

Vt K. Jackson, „The Pictish Language.” – F. T. Wainwright, The Problem of the Picts. Edinburgh, 1955, lk 129–166.

180

Kelle all mõeldi kristlikke erakuid. Historia Norwegiae. Translated by Peter Fisher. Kopenhaagen, 2003, VI, 1–5.

181

Inglise kuninga Edmundi (939–946) poolepennine määrab aja, pärast mida matus pärineb.

182

W. P. L. Thomson. A New History of Orkney. Edinburgh, 2008, lk 26–27.