Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

asumise kohta Inglismaale pakuvad teatavaid tõendeid mõned kohanimed, mis koos vanapõhja keelest pärit järelliitega võivad just neile osutada (näiteks Firsby ja Friesthorpe).113

      Nagu tekkis pärast esimesi rünnakuid paus viikingite rüüsteretkedes Prantsusmaal, samamoodi sai IX sajandi esimesel veerandil nähtavasti pisut vabamalt hingata Inglismaa. Meie peamiste sündmuste allikate koondumine Wessexisse lõunas võib küll jätta eksliku mulje kaugemal põhjas toimunu kohta (kus võisid ju rünnakud aset leida), aga ometi oleks vale väita, nagu tähendaks allikate vaikimine tingimata seda, et viikingite rünnakuid lihtsalt üles ei tähendatud. Igal juhul järgnes 830. aastate väiksematele retkedele 840. aastal tõsisem rünnak Southamptonis ja Portlandis. Wessexi lääneosa tabasid järgmistel aastatel uued hoobid ning 843. aastal sai kuningas Æthelwulf (839–858) 35 alusest koosnevalt viikingite laevastikult lüüa Mineheadi all. Tagasilöökidest hoolimata saatis inglasi ajuti ka edu, näiteks suutsid kohalikud jõud lüüa viikingite laevastikku 848. aastal Somersetis Parretti jõel, ja tervikuna ei suutnud viikingid märkimisväärselt ohustada anglosakside riike.

      850. aastal muutus olukord ähvardavamaks. Kui varem olid rüüstajad tõmbunud talveks tagasi oma kodubaasidesse (arvatavasti Iirimaa sadamatesse Inglismaa lääneranniku rüüstajate puhul ja Taani tagasi idarannikult), siis tol aastal saabus enneolematult suur laevastik – „Anglosaksi kroonika” väitel 350 laeva –, mis laastas Canterburyt ja Londonit. Koju naasmise asemel talvitusid nad Thaneti saarel. Ehkki Æthelwulf lõi seda väge Acleah’ all,114 ilmus peagi uus viikingite vägi, mis veetis 854.– 855. aasta talve Londonile veel lähemal Sheppey saarel. Kolmas viikingite vägi, mis oli rüüstanud Somme’i jõel, suundus teisele poole La Manche’i 860. aastal ja rüüstas aasta hiljem Wessexi pealinna Winchesteri, enne kui nad tagasi löödi, nii et nad võtsid taas suuna Prantsusmaale. Igal juhul panid need rünnakud aluse mustrile, mis edaspidi aina kordus: rüüstajad panid proovile anglosakside kaitsevõime ja naasid Prantsusmaale, kui kohtasid liiga ägedat vastupanu.

      Viikingid olid muutunud tülist ohuks, kuid oht Wessexile ja naaberaladele ei olnud siiski veel kriitiline. Kõik muutus 865. aastal, mil Inglismaale jõudis nõndanimetatud Suur Vägi (anglosakside keelepruugis micel here). Erinevalt varasematest ei jäänud see lihtsalt talvituma, vaid viibis maal üle kümne aasta, hävitades üksteise järel anglosaksi kuningriikide vägesid (ja ühtlasi nende iseseisvuse). Väe tohutu suurus, mis ulatus varasemate salkade kümnete või parimal juhul sadade meeste asemel tuhandetesse, tähistas olulist muutust viikingi-ohu tõsiduses.115 Seda juhtis kaks sõdalasest venda: Halfdan Laiahaardeline ja Ivar (või Ingvar) Konditu. Viimane on arvatavasti samastatav Ímariga, kes tegutses allikate põhjal 860. aastate algul Iirimaal, nii et võib-olla vähemalt osa Suurest Paganaväest saabus Inglismaale üle Iiri mere. Kuidas Ivar endale iseäraliku hüüdnime sai, on täpselt teadmata: on oletatud isegi, et tal olnud kaasa sündinud või tekkinud viga, mis muutis luud rabedaks (ja mis võis takistada tal lausa abita kõndimast).116 Veel kaheldavam on see, kas nad olid ikka legendaarse viikingi Ragnar Lodbroki („Karvaspüks”) pojad, keda on samastatud 845. aastal Pariisi rünnanud Ragnariga.117

      Kulutanud suve väga tulusale Ida-Anglia linnade ja kloostrite rüüstamisele, suundus Ivar koos kaaslastega põhja. Nad liikusid otse Yorki peale, kuhu jõudsid 1. novembril, mil linnas oli rohkelt katedraali kõigi pühakute päeva tähistama tulnud ülikuid. Nende seas oli ka kaks Northumbria kuningat, Ælle ja Osberht, kes polnud omavahelise ägeda jagelemise tõttu märkimisväärselt valmistunud viikingite rünnakute vastu. Jumalateenistuse ajal jooksis viikingite vägi linnale tormi. Ællel ja Osberhtil õnnestus vangilangemist vältida ja naasta linna pärast võõramaalaste lahkumist. Seepärast oli viikingite vägi, mis oli talvitunud Tyne’i jõe suudmes, sunnitud 867. aasta märtsis tagasi tulema ja Yorki uuesti vallutama.118

      Seekord langes Osberht võitluses, kuningas Ælle aga võeti vangi ja tapeti. Ivar ja Halfdan olevat sooritanud temaga nõndanimetatud verikotka rituaali,119 makstes sel moel kätte oma isa Ragnar Lodbroki eest. Ragnari saaga kohaselt olevat temas tärganud kadedus poegade võitude pärast Britannias, ta olevat asunud Taanist teele ja rünnanud Northumbriat, kuid saanud lüüa ja langenud Ælle kätte vangi. Ta olevat keeldunud vangistajale oma nime ütlemast ja vihane Northumbria kuningas lasknud ta visata mürgimadude juurde auku. Kui maod Ragnari kehal roomasid ja tema ihu mürgihammustustega kostitasid, laulnud ta tõelise viikingina meelt ülendavat surmalaulu „Krákumál” („Vareselaul”): „Me mõõgaga lõime. See oli nii ammu, kui läksime Gautlandi […] sellest alates […] kutsuti mind Karvaspüksiks; lõin halja terase maarõnga sisse.” Lõpuks, kui mürk hakkas võimust võtma, tõi Ragnar kuuldavale viimased prohvetlikud sõnad: „Kuis põrsad hakkavad ruigama, kui saavad teada, et kult on kimpus!”

      Pannud Yorkis võimule nukuvalitseja Egberti,120 ründasid viikingid 868. aastal Merciat ja vallutasid Nottinghami, kuid ei suutnud siiski otsustavalt lüüa kuningas Burgredi. Siis pöördusid nad aastaks Yorki tagasi, ründasid aga 870. aastal Ida-Angliat ja tapsid kuningas Edmundi. „Anglosaksi kroonika” piirdub lühikese märkusega, et Ivari vägi „saavutas võidu ja tappis kuninga ja vallutas kogu maa”,121 kuid Edmundi ümber tekkis peagi märtrikultus ja X sajandi lõpust pärit „Passio Sancti Eadmundi”122 lisas mitmeid võikaid üksikasju. Selle järgi olevat Edmund algul pääsenud Ivari küüsist, aga kui talle pakuti võimalust alistuda, olevat ta sellega nõus olnud ainult juhul, kui Ivar laseb end ristida. Edmund võeti kinni ja et ta aina nõudis Ivari ristimist, seoti puu külge ning vihased viikingid kasutasid teda vibulaskmise harjutamisel märklauana. Ta pea raiuti maha ja visati minema. Legendi kohaselt ilmunud suur hunt, kes valvas kohta, kuhu pea oli heidetud, ja ulgus „Hic, hic” („Siin, siin”), mis aitas kuninga säilmete otsijail selle üles leida. Kui Ida-Anglia elanikud olid taas Edmundi keha kaks osa kokku pannud, olevat pea imetabaselt ühendunud taas ülejäänud kehaga, nii et Bury kloostrisse sai maha matta juba terve surnukeha.

      Northumbria ja Ida-Anglia vallutamise järel pöördus Suure Paganaväe tähelepanu Wessexile, mida rünnati 870. aasta suve lõpul. Micel here oli sedakorda natuke väiksem, sest Ivar oli lahkunud põhiväe juurest, võttes kõigepealt suuna Inglismaa põhjaossa, kus ta ründas Strathclyde’i kuningriigi pealinna Alt Cluti (ehk Dumbartoni kindlust). Neli kuud väldanud piiramise järel kindlus langes – sellest hoobist Strathclyde enam ei toibunudki – ning Ivar ja Olaf sõitsid kahesaja vange ja röövsaaki pilgeni täis laevaga Dublinisse. Samal ajal Wessexis järgnes väiksemale kokkupõrkele Englefieldi all viikingite otsustav võit Readingi lahingus 4. jaanuaril 871. Neli päeva hiljem kogunes Ashdownis Wessexi maakaitsevägi (fyrd), mis püüdis peatada põhjalaste jõudmise Thamesi ületuskohta Wallingfordis. Halfdani ja viikingite uue juhi Bagsecgi vastu astuvat väge juhtisid Wessexi kuningas Æthelred (865–871) ja tema noorem vend Alfred.

      Ashdowni lahing oleks peaaegu kaasa toonud Alfredi hukkumise juba noore mehena, sest Æthelred jäi hiljaks (väidetavalt palvetamise tõttu). Kui viikingid üritasid haarata küljelt tema niigi väikese ulatusega kilbimüüri, alustas Alfred oma meestega enneaegset rünnakut, milles ta oleks kergesti võinud alla jääda, kui vend poleks õigel ajal appi jõudnud. Lahing möllas selle keskmesse sattunud viirpuu ümber, aga lõpuks suruti viikingid tagasi ja kui langes Bagsecg, hakkasid põhjalased põgenema. Järgnenud tapatalgute kohta nendib „Anglosaksi kroonika” napisõnaliselt, et „mõlemad vaenlase väed löödi põgenema ja tuhanded tapeti”.123 Halfdan, kes oli lahingumöllus kaotanud viis jarli, taganes Readingi alla, kuid suutis peagi end koguda ning andis anglosaksidele valusaid hoope Basingi ja Meretuni all.124

      Ashdown oli

113

Arutelu friislaste võimaliku osalemise kohta viikingite 865. a Suures Väes (ja Yorki ründamises) vt Shane McCleod, The Beginning of Scandinavian Settlement in England: The Viking Great Army and Early Settlers, c. 865–900. Turnhout, 2013.

114

Koht pole täpselt teada, kõige tõenäolisemalt kuskil Surreys.

115

Tõsiasi, et vägi võis jaguneda mitmeks eraldi tegutsevaks salgaks, millest üks suutis ette võtta võimsa sissetungi Wessexisse, annab tunnistust, et micel here algne suurus pidi ulatuma paljudesse sadadesse.

116

Rory McTurk, „Kings and kingship in Viking Northumbria”, Thirteenth International Saga Conference. Durham & Leeds, 2006.

117

Ivari ja tema vendade samastamine Ragnar Lodbroki poegadega on hiline nähtus, pärinedes peamiselt XIII–XIV saj koostatud Islandi saagadest, eriti „Ragnari saagast”. On väidetud, et tõeline Ragnar suri 845. a düsenteeriasse ja et Lodbrok on rohkem legendaarne kui tõeline isik. Rory McTurk, „Ragnar Loðbrok in the Irish Annals?” – Proceedings of the Seventh Viking Congress (Dublin 15–21 August 1973). Edited by Bo Almqvist and David Greene. Dublin, 1976, lk 93–124.

118

Vt David Rollason. Northumbria 500–1100: Creation and Destruction of a Kingdom. Cambridge, 2003, lk 212–213.

119

Rituaalne ohver Odinile, mille käigus kisti kopsud ribide vahelt välja, et moodustuksid verised „tiivad”. Riituse autentsuse kohta vt eespool lk 30.

120

Yorki täpne poliitiline olukord mõnel aastal pärast 866. a on selgusetu. 872. a ajasid viikingid Egberti Yorkist minema, aga on usutav, et enne seda olid nad ise ta enda käsilasena troonile tõstnud.

121

Anglo-Saxon Chronicle, English Historical Documents. Volume 1: c 500–1042. Edited by Dorothy Whitelock. London, 1979, lk 192.

122

Selle kirjutas 980. aastate keskel Fleury Abbo.

123

Anglo-Saxon Chronicle. London, 1979, lk 193.

124

Võib-olla Marten 30 km kaugusel Wiltonist. Timothy Reuter (ed.), Alfred the Great. London, 2003, lk 127.