Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

ka poleks Harald Kaunisjuukse retke tõeline lugu, olid Orkney saared esimene mugavam maabumiskoht norralastele pärast Põhjamere ületamist ning seeläbi üsna enesestmõistetav baas, kust algatada rüüsteretki mujale. Järgmine kindel teade saarte kohta kõneleb Põhja-Šotimaa ründamisest umbes 890. aastal Sigurd Rikka eestvõtmisel, kes oli astunud liitu Thorstein Punasega. Viimane oli Ketil Nösunina tütrepoeg, keda mõnes allikas on nimetatud Sudrey ehk „lõunasaarte” (põhjalaste sõna Hebriidide kohta) valitsejaks. Kohalike piktide juht oli äge sõdalane Maelbrigte Kihv (suust väljaulatuvate suurte hammaste järgi). Põhjalased ja piktid leppisid kokku, et saadavad võitlusse mõlemalt poolt ainult nelikümmend meest, aga kokkulepitud päeval nägi Maelbrigte, et Sigurd on toonud kaasa kaks korda rohkem mehi.183 Tugevas vähemuses piktidel polnud lootust võita ning Sigurd tappiski vastaste juhi ja raius tal pea maha. Koduteel rippus Maelbrigte kolp Sigurdi sadulapaunas ning „kihv” kriimustas Orkney jarli jalga. Kriimustus läks mädanema ja Sigurd suri, selgelt oma reeturlikkuse tõttu.

      Surnud jarl maeti Sutherlandi Oykeli jõe äärde kääpasse, tema liitlane Thorstein hukkus aga peagi Caithnessis peetud lahingus, mis samuti tunnistab viikingite varast sekkumist Šotimaa kaugeima põhjaosa asjadesse, millega nad olid seotud kuni XIII sajandini. Sigurdi poeg ja järeltulija Guthorm valitses Orkney saari kõigest aasta, enne kui suri lastetult, misjärel Møre Rögnvald saatis saari jarlina valitsema veel ühe oma poja, Halladi. Uus valitseja leidis eest kaose: taani viikingid rüüstasid takistamatult isegi Caithnessi rannikul. Suutmata olukorda enda kontrolli alla saada, pages Hallad peagi tagasi Norrasse. Orkney saared jäid nüüd kahe mereröövli, Kálf Skurfa („närune”) ja Thórir Tréskeggi („puuhabe”) valdusse. Halladi argusest nördinud Rögnvald olevat kutsunud kokku kõik ülejäänud pojad ja öelnud neile, milline saatus neid ees ootab: Thóririst pidi saama Møre jarl, Hrollaug minema Islandile, Hrolf aga vallutama Normandia. Ainult noorimale, orjana sündinud Torf-Einarile, ei olnud tal midagi valmis mõeldud. Nii saadeti vähim soositud poeg üheainsa laevaga Orkney saartele ja ta sai teele kaasa vaevalt isalikuks pidada saava nõuande: mida kaugemale Einar, kes ema poolt oli läbi ja lõhki trääl, läheb ja mida kauemaks sinna jääb, seda rohkem on Rögnvald rahul.184

      Lõunapoolseimas punktis sadakonna kilomeetri kaugusele Orkney saartest põhja jäävad Shetlandi saared ei etendanud viikingite Šotimaa ajaloos kunagi keskset osa. Peamiseks takistuseks oli asjaolu, et saarte pinnas ei kõlvanud niisuguseks talupidamiseks, millega põhjalased olid Skandinaavias harjunud. Siiski leidus saartel rohkelt steatiiti, hõlpsasti kaevandatavat kivimit, mida viikingid hindasid kõrgelt, sest sellest sai valmistada kööginõusid ja säilitusanumaid. Shetlandi saarte viikingiperioodi algusest on vähe teada. Ainuke viikingitalu Underhoulis Unsti saarel, mida on arheoloogiliselt uuritud, on arvatavasti pärit juba hilisemast ajast.

      Varaseim jälg viikingi asustusest Shetlandi saartel on arvatavasti 1958. aastal St. Niniani saarel leitud pikti hõbeaare. Üsna juhuse läbi arheoloogilistel väljakaevamistel osalenud kuueteistaastase koolipoisi avastatud aardes leidunud 28 hõbeeset (ja mõnevõrra kurioossena pringli lõualuu) võisid kuuluda mõnele pikti pealikule, mille viikingid röövisid ja seejärel matsid Shetlandi vanima, VII sajandist pärit Püha Niniani kiriku kabeli põranda alla.

      Viikingiaja kuulsaimaks mälestiseks on Sumburgh’ asula Shetlandi lõunatipus. Jarlshofi nime all tuntud kohale – selle nime andis varemetele Sir Walter Scott oma nõndanimetatud viikingiromaanis „Piraat” – rajati juba pärast keskaega kindlustatud mõis, mida tundis ka Scott. 1950. aastate väljakaevamistega paljastus hilisema hoone all suur viikingitalu, mis hõlmas enam-vähem sama suurt ala kui rühm piktide „ratasmaju”185 (mis omakorda olid ehitatud varasemate, juba pronksi- ja rauaajast pärit kihistuste peale). Kõigis faasides on koht maha jäetud nähtavasti mitte vägivalla, vaid läheduses asuvatest düünidest peale tungiva liiva tõttu. Viikingiaja kihist on leitud ainult üksikud relvad ning ühes asjaoluga, et tollased hooned on kasutanud ära varasemate pikti majade konstruktsioone, võib oletada pigem järkjärgulist ülevõtmist kui seniste asukate vägivaldset minemaajamist.186

      Pikti kohanimed on Põhjasaartel peaaegu täielikult kadunud, ainuke silmatorkav erand on nimi „Orkney” ise, mis võib tuleneda pikti sõnast tähendusega „siga” ning viidata sellele, et saari asustas „searahvas”.187 See on andnud alust arvamusele, et viikingid asendasid täielikult varasemad elanikud, viimased tappes või minema kihutades. Jarlshofi materjal osutab aga siiski pigem assimileerumisele (vähemalt Shetlandil). Võib arvata, et tõenäoliselt oli saartele saabunud väiksemal hulgal skandinaavlasi, kuni Harald Kaunisjuukse ajal ühes saarte ametliku minemisega Norra võimu alla muutusid nende lained võimsamaks.188

      Kuigi viikingite asustusest on Orkney saartel palju jälgi, on Põhjasaarte väljapaistvaim Skandinaavia perioodi pärand pärit siiski Shetlandilt. Seal tähistatakse iga aasta jaanuari viimasel teisipäeval, sügavaimal pimedusajal keset Põhja-Šotimaa talve, valgete päevade saabumist suurejoonelise tulepidustusega. Pidustuse nimetus Up-Helly-Aa on tõenäoliselt väljendi Uphalliday moondunud kuju, mis tähistas talve lõppu ja mille käigus veeti Lerwicki tänavail põlevaid tõrvatünne kuni 1874. aastani, mil linnavõimud selle saatuslikku palangut peljates keelasid.189 Ometi avaldab Up-Helly-Aa tänapäevalgi sügavat muljet, kui kostümeeritud saarlaste (üks neist, Guizer Jarl, kindlasti viikingirüüs) salgad kannavad lõõmavaid tõrvikuid, millega nad süütavad viikingite pikklaeva rekonstruktsiooni, meenutades sel moel kunagiste sõdalaste matuserituaali. Pikklaev ilmus tegelikult pidustustele alles 1889. aastal, aga pidustused tervikuna väljendavad uhkust Shetlandi enam kui tuhande aasta taha ulatuva viikingimineviku üle.

      Viikingite mõju oli nõrgem Hebriididel, nende kolmandal olulisemal tegevusareenil Šotimaa saartel. Siiski on just sealt pärit esimene kirjalik teade viikingite rüüsteretkede kohta Šotimaal: 790. aastatel sattusid rünnaku alla Skye ja Iona. Seegi, et gaeli keeles kõlavad Hebriidid Innse Gall (Võõramaalaste saared), annab tunnistust skandinaavlaste varasest võimust. Ülestähendus 847. aasta kohta Frangi riigi alal koostatud Püha Bertini kloostri annaalides näitab, et juba IX sajandil teati viikingite baasist Hebriididel: „Põhjalased on haaranud enda võimu alla kõik saared [Iirimaa] ümber ja jäänud sinna vastupanu kohtamata.”190

      Vägivaldse hõivamise märke võib ehk leida Põhja-Uistil Coil-eagan an Udailis, kus tekkis IX sajandi keskel väike viikingite kindlus ja seejärel kuus tihedalt üksteise ligi hoonet, millega kaasnes juba rauaajast olemas olnud varasema asustuse peaaegu üheaegne hääbumine. Võib arvata, et algul võimaldas väike kants (selle kaitseperimeeter oli kõigest kuus meetrit) viikingitel võimu enda kätte saada, seejärel aga ajada senised elanikud minema märksa vähem rahumeelselt kui Jarlshofis.

      Kohanimed samal ajal näitavad Hebriididel palju väiksemat viikingite tihedust kui Orkney või Shetlandi saartel, ning see väheneb seda enam, mida lõuna poole minna. Lewisel on ligemale 80 % külanimedes põhjamaist päritolu, Skyel kaks kolmandikku ja lõunas veel vähem. Šotimaa läänerannikul pole neid enam sugugi, üheks väheseks erandiks Ullapool Lääne-Rossis. Lewisel võib ühtlasi kohata kõige suuremal määral põhjalaste arheoloogilisi leide, sealhulgas Cnipi kalme, kust on leitud ovaalset sõlge ja neljakümne nelja helmega kaelakeed kandva jõuka naise säilmed, ehkki saarel pole seni avastatud ühtegi viikingite asulat, mis oleks võrreldav Jarlshofiga Shetlandi või Birsayga Orkney saartel.

      Teisel pool Iiri merd järgnesid sarnaselt Inglismaale 830. aastatel alanud üksikutele rünnakutele rannikul, millega rüüstajad said rikastest kloostritest ja kirikutest tublisti vara, juba tõsisemad retked. 837. aastal nähti Boyne’il ja Liffeyl kuuekümnest laevast koosnevat põhjalaste armaadat, mis andis Uí Néilli kuningatele tõsise hoobi. Seejärel hakkasid viikingid tungima Iirimaa sisevetele (Lough Neagh, Shannon, Bann, Boyne), jõudes aina sügavamale sisemaale. 838. aastast teada viikingipealiku Saxolbi (või Saxulfi) surm märgib ühtaegu üht iiri kaitsjate vähestest edusammudest

183

Saagade järgi sellist laadi kokkuleppeid rohkem rikuti kui peeti au sees ning Orkney hilisem jarl (ja pühak) Magnus Erlendsson langes samamoodi onupoeg Håkoni räige kokkuleppe murdmise ohvriks, kui viimane ilmus läbirääkimistele Egilsay saarele kokkulepitust palju rohkemate laevadega. Vt tagapool lk 200.

184

Orkneyinga Saga, 6. ptk.

185

Seda tüüpi majad on ümara põhiplaaniga, keskel kolle ning sisemised eluruumi korraldavad jaotised selle ümber on jagatud nagu rummust hargnevate kodaratega.

186

Täpsemalt Jarlshofi asula kohta vt James Graham-Campbell & Colleen E. Batey, Vikings in Scotland: An Archaeological Survey. Edinburgh, 1996, lk 155–160.

187

Püsinud on siiski teisigi nimesid. Hugh Marwick leidis Orkneyl ligikaudu 30 keldi tüvega toponüümi ning Fääride keeleteadlane Jakob Jakobsen arvutas välja, et Orkney kohanimedest peaks 5–10 % olema keldi päritolu. See tähendab küll ühtlasi seda, et üle 90 % on Skandinaavia päritolu. Vt Thomson, New History of Orkney, lk 14–20.

188

See kujutab endast nõndanimetatud Myhre ja jarlkonna hüpoteeside kombinatsiooni, mis on (koos nõndanimetatud genotsiidihüpoteesiga) peamised Põhjasaarte varase viikingiaja tõlgendusviisid. Vt Brink (ed.), The Viking World, lk 419–421.

189

Gallum G. Brown, Up-helly-aa: Custom, culture and community in Shetland. Manchester, 1998, lk 126–129.

190

Annals of St Bertin, lk 65.