Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

jaotised selle ümber on jagatud nagu rummust hargnevate kodaratega.

186

Täpsemalt Jarlshofi asula kohta vt James Graham-Campbell & Colleen E. Batey, Vikings in Scotland: An Archaeological Survey. Edinburgh, 1996, lk 155–160.

187

Püsinud on siiski teisigi nimesid. Hugh Marwick leidis Orkneyl ligikaudu 30 keldi tüvega toponüümi ning Fääride keeleteadlane Jakob Jakobsen arvutas välja, et Orkney kohanimedest peaks 5–10 % olema keldi päritolu. See tähendab küll ühtlasi seda, et üle 90 % on Skandinaavia päritolu. Vt Thomson, New History of Orkney, lk 14–20.

188

See kujutab endast nõndanimetatud Myhre ja jarlkonna hüpoteeside kombinatsiooni, mis on (koos nõndanimetatud genotsiidihüpoteesiga) peamised Põhjasaarte varase viikingiaja tõlgendusviisid. Vt Brink (ed.), The Viking World, lk 419–421.

189

Gallum G. Brown, Up-helly-aa: Custom, culture and community in Shetland. Manchester, 1998, lk 126–129.

190

Annals of St Bertin, lk 65.

191

Patrick F. Wallace, „The Archaeology of Ireland’s Viking-age towns.” – A New History of Ireland. Volume 1: Prehistoric and Early Ireland. Oxford, 2005, lk 814–816. Väljakaevamiste kohta South Great George’i tänaval, kus viimaks leiti longphort’i asukoht, vt „The first phase of Viking activity in Ireland: The archaeological evidence from Dublin.” – The Viking Age: Ireland and the West: Proceedings of the Fifteenth Viking Congress. Edited by John Sheehan & Donnchadh Ó’Corráin. Dublin, 2010, lk 418–429.

192

Patrick F. Wallace, „The Archaeology of Ireland’s Viking-age towns.” – A New History of Ireland. Volume 1: Prehistoric and Early Ireland. Oxford, 2005, lk 820–821.

193

Künka välimust saab taastada ainult XVII–XVIII saj joonistuste järgi, sest hiljem see hävitati. Tingi võidi pidada ka Wexfordi lähedal, kus see jäädvustus Rathmacknee valla kohanimes Ting. Vt Howard B.Clarke, Máire Ni Mahonaigh & Ragnhall Ó Floinn (eds.), Ireland and Scandinavia in the Early Viking Age. Dublin, 1998, lk 302.

194

Traditsioonilist arvamust, mille kohaselt olid „tumedad” või „mustad” võõramaalased taanlased, arvatavasti Yorkist, ja „heledad” võõramaalased Läänesaarte viikingid, on arvustanud David Dumville, „Old Dubliners and New Dubliners in Ireland and Britain, a Viking Age story.” – S. Duffy (ed), Medieval Dublin VI. Dublin, 2005, lk 78 – 93.

195

Tuvastamata kuningriik, mis võis endast kujutada viikingite kolooniat Lääne-Šotimaal, kust sooritati 840. aastatel rüüsteretki Šotimaale. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 13. Sama väljendit kasutati XII saj, nüüd kujul Lochlainn, Norra kohta ning nii võis see tähistada ka Lõuna-Norrat kui esimeste rüüsteretkede allikat.

196

Vt eespool lk 46.

197

Sigfrithil on segadusse ajavalt sama nimi Sihtrici vennaga, kes valitses Dublinit enne teda aastail 881–888.

198

The Annals of Ulster. Edited by Seán Mac Airt & Gearóid Mac Niocaill. Dublin, 1983, lk 353 (902. a).

199

Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 31.

200

Hüüdnime, mis iiripäraselt kõlab Cenncairech, tuleks tegelikult pigem tõlkida „patuseks peaks” või „süüdlasepeaks”.

201

Vt eespool lk 55.

202

Vt eespool lk 57.

203

See oli nähtavasti üsna hästi korraldatud kaubandus. Verduni kaupmehed olevat taganud pideva Ida-Euroopa orjade voo al-Andalusi orjaturgudele. Vt Richard Fletcher, Moorish Spain. London, 1992, lk 42.

204

Sõna majus on seotud ka „maagidega”, niisiis võib-olla islamieelse Pärsia (muslimid vallutasid selle aastail 642–644) suurima religiooni zoroastrismi tulekummardamise kommetega.

205

Saatkonnast annab ülevaate XIII saj Valencia kirjamees Ibn Dihya. Vt „Whom did al-Ghazal meet?” – Saga Book of the Viking Society 2004, 28, lk 5–28. Taani Horiki kohta vt lähemalt lk 19.

206

Üks selliseid on Leóni X saj hirvesarvest karp.

207

Vt Sara María Pons-Sanz, „The Basque County and the Vikings during the ninth century.” – Journal of the Society of Basque Studies in America 2001, 21, lk 48–58.

208

Seda nimetati kreeka tuleks, kuna seda kasutas Bütsantsi sõjavägi. Araablased omandasid võibolla selle valmistamise saladuse kokkupuutumise järel tundmatu relvaga Vahemere idaosas. Venemaal ja Mustal merel tegutsevad viikingid tundsid ainet kahtlemata paremini (vt tagapool lk 170).

209

Vt Hugh Kennedy, Muslim Spain and Portugal. London, 1996, lk 47.

210

Arvestamata küll asjaolu, et IX saj keskpaiga Roomas leidus vaid murdosa sellest rikkusest, mida kohtas seda 410. a rüüstanud goot Alarich. Impeeriumi kõrgajal I saj oli seal elanud üle miljoni inimese, IX saj kõigest ligikaudu 30 000.

211

Vt F. Donald Logan. The Vikings in History. London, 2005, lk 110.

212

See võis olla tänapäeva Luni Liguurias, kuigi juba langobardide kuninga Liutprandi ajaks (712–744) oli see mandunud pigem külaks ning vaevalt võisid seda Roomaks pidada isegi kõige kolklikumad viikingid.

213

Iiri kroonik Duald Mac Firbis kirjutas hiljem, et „pärast seda, kui põhjalased olid toonud suure hulga vangidest moorlasi endaga kaasa Iirimaale […] kaua leidus Iirimaal neid siniseid mehi.” Vt Neil Price, „The Vikings in Spain, North Africa and the Mediterranean.” – Brink (ed.), The Viking World, lk 462–469.

214

Levinumate arusaamade järgi oli Sigerich ehk Sigtryg siiski Gnupa poeg. Küll oli nähtavasti teisest suguvõsast Hardegon, kelle taanipärasem nimi kõlab Hardeknud; Taani kuningate loendites peetakse teda ühtlasi Knud I-ks.

215

Kantavate nutiseadmete traadita suhtlemise meetod Bluetooth on saanud tõepoolest nime Jellingi dünastia suurima esindaja järgi ning selle üle kogu maailma tuntud sümbol koosneb ruunikirjas tähtedest H ja B. Ilmselt valiti nimi ja sümbol seepärast, et nagu Harald ühendas taanlased, nii ühendab Bluetooth arvutid ühtsesse võrku. Ühel varasemal Bluetoothi populariseerival plakatil oli isegi Jellingi kivilt võetud stiliseeritud Haraldi kujutis, kes hoiab ühes käes sülearvutit ja teises mobiiltelefoni.

216

Toona Skandinaavias kasutusel olnud noorema futharki märkides. Vt tagapool lk 85.

217

Nende nimed olid Hored, Liafdag ja Reginbrand. G. Turville-Petre, The Heroic Age of Scandinavia. London, 1951, lk 92.

218

Ülevaadet viikingite traditsioonilisest usust vt tagapool lk 89.

219

Kirik ise ehitati 1125. a paiku ja kaunistused on pärit XIII saj algusest.

220

Alcuin of York, Vita Willibrordi. Translated by Reverend Alecander Grieve. – Willibrord, Missionary in the Netherlands, 691–739. London, 1939, 10. ptk.

221

Vt lk 80.

222

Neid veel mitteteaduslikke väljakaevamisi ei korraldatud õigupoolest mitte soovist teada saada, mis kääpas peitub, vaid seepärast, et kaev, mille Jellingi elanikud olid selle tippu rajanud, kuivas ära ning külaelanikud lootsid sügav