Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

või suri loomulikel põhjustel). Uus kuningas seisis silmitsi potentsiaalse ohuga, mida kujutasid senise kuninga noored pojad Æthelhelm ja Æthelwold, kuid nähtavasti ei olnud parajasti kellelgi tahtmist dünastilist tüli üles võtta. Siiski võis Alfredi võimuletulek kohata teatavat vastupanu, sest elulookirjutaja Asser piirdub sedastamisega, et „ta võttis enda kätte kogu riigi valitsemise”, ei kõnele aga kroonimisest kuningaks.125

      Selleks ajaks oli Inglismaale saabunud järgmine rühm viikingeid, keda „Anglosaksi kroonika” nimetab Suureks Suveväeks. See liitus Readingis Halfdani väega ning ühinenud vägi lõi Wessexi uut kuningat Wiltshire’is Wiltoni all. Et Alfredi võim ähvardas seeläbi õige üürikeseks jääda, polnud tal palju valikuid: ta maksis Halfdanile suure andami, et see Wessexist taanduks. Leevendus oli aga ainult ajutine, ehkki andis Alfredile aega koguda väge uueks vältimatuks kokkupõrkeks. Vahepeal suundus viikingite vägi maha suruma vastuhakku Northumbrias, kus nad kihutasid Yorkist minema kuningas Egberti ja peapiiskop Wulfhere. Alles sügisel suundus vägi taas lõunasse ja ründas Merciat, mille valitseja Burgred oli sunnitud tunnistama, et tema poliitika maksta aina suuremat andamit oli kõigest näidanud nõrkust ja muutnud riigi veel ahvatlevamaks sihtmärgiks.

      873. aasta lõpul jõudis viikingite vägi Mercia kuningate usukeskuse Reptoni alla, kuhu nad jäid talvituma. Burgred ei suutnud neist lahti saada ja tema toetus haihtus. Rusutud mees võttis ette palverännaku Rooma,126 sisuliselt öeldes troonist lahti, mille järel võidukas Guthrum tõstis võimule igati kuuleka „narri kuninga taani” Ceolwulfi.

      Tõendeid viikingite väe viibimisest Reptonis pakub ligemale 1,5 hektari suurune D-tähe kujuline muldkindlustus, mille nad püstitasid oma talilaagri tarbeks. Selle sisse jäi sakside matusekabel (mida varem olid kasutanud Mercia valitsejad), kus umbes 260 peamiselt meessoost isiku luustikud olid tihedalt paigutatud ümber kõrge staatusega isiku matuse ning seejärel kaetud mulla ja kiviklibuga. Mõne luustiku analüüs radiosüsiniku meetodiga näitas, et need on pärit aastatest 700–750, nii et nad võivad olla kabeli juures paiknenud kloostri asukad, kes kaevati välja ja maeti ümber. See aga, et 45 % maetud meestest on jälgi lõikehaavadest peas, osutab sellele, et nad surid vägivalla läbi, arvatavasti lahingus, ning seos vaieldamatult viikingite kindlustusega teeb väga usutavaks, et tegu on Suure Suveväe sõjakäigul surma saanud meestega. Kes oli tähtis pealik, kelle ümber mehed maeti, pole teada, aga usutavasti ei olnud ta siiski üheksa jalga (umbes 275 cm) pikk, nagu teatas tööline Thomas Walker, kes avastas säilmed 1686. aastal. Walker andis hiiglase luustiku juurde kuulunud kolba kohaliku kooli juhatajale Bowersile, kuid kahjuks on see kaotsi läinud.127

      Oht Wessexile vähenes veelgi, kui Suur Vägi jagunes kaheks ning Halfdan viis oma mehed Northumbriasse. Rüüstanud Carlisle’i, Hexhami ja taas õnnetut Lindisfarne’i kloostrit, olevat viikingid 876. aastal „jaganud ära Northumbria maad ja hakanud neid ise kündma ja end toitma”.128 See oli äärmiselt oluline murdepunkt: siit algas viikingite tegelik asumine Inglismaale. Halfdanil siiski polnud talupidamise vastu suuremat huvi ja ta võttis 877. aastal ette sõjakäigu Iirimaale, kus sai saare kirdeosas Strangford Loughi lahingus surma.129

      Suure väe teine osa, mida juhtis nüüd Guthrum, suundus 875. aastal Cambridge’i valmistuma Wessexi uueks ründamiseks. Sama aasta sügisel tungiski vägi Alfredi valdustesse ja jõudis Dorsetis Warehami alla, enne kui kohtas vähegi tõsisemat vastupanu. Ehkki seal sattus Guthrum läänesakside piiramisrõngasse, oli oht, mida kujutas ida poole liikuv 120 alusest koosnev viikingite lisavägi, piisavalt suur, et Alfred lubas vastasel piiramisrõngast lahkuda vandetõotuse eest, mille põhjalaste pealik andis kullast püha käevõru nimel. Nii pääsesid viikingid Alfredi lõksust.

      Guthrum ei tundnud sugugi, et püha paganlik reliikvia seoks teda tugevamini kui kristliku reliikvia nimel antud tõotused, nii et ta liikus kiiresti Exeteri, lootes seal kohata lisavägedega laevastikku. Viikingite ebaõnneks oli laevastik Swanage’i lähedal sattunud tiheda udu kätte ning kuni 3600 meest oli surma saanud. Vagaduse ja tõotustest kinnipidamise asemel pigem kurja saatust manades oli Guthrum nüüd nõus uue lepingu tingimustega ja lahkus 877. aasta sügisel Wessexist. Seejärel jagasid viikingid Ceolwulfi suureks meelepahaks, aga kahtlemata Alfredi rõõmuks omavahel ära Mercia: osa nende väest võttis enda kätte kuningriigi idaosa (samamoodi olid nad talitanud Northumbrias). See pani aluse nõndanimetatud viie linna piirkonnale (Lincoln, Nottingham, Leicester, Derby ja Stamford), mis moodustasid viikingite territooriumi tuumiku Midlandsis ehk Kesk-Inglismaal ning hiljem Danelaw’ nime saanud taanlaste alluva Inglismaa südamiku.130

      Guthrum oli sel ajal püsinud laagris Gloucesteri lähedal, oodates võimalust taas Wessexit rünnata. Alfred oli fyrd’i talveks laiali saatnud ja kui ta pidas parasjagu jõule Chippenhamis, uskudes arvatavasti, et järgmise kevadeni ei ähvarda teda midagi, ületasid viikingid piiri. Nõndanimetatud kaheteistkümnendal ööl131 jõudis Guthrum Chippenhami, kus aga avastas, et oodatud saak, sealhulgas kõik kuningliku nõukogu tähtsamad mehed, olid minema lipsanud. „Anglosaksi kroonika” teatab: „Vaenlase vägi hiilis salaja Chippenhami alla ja hõivas läänesakside maa ja asus sinna elama ja ajas suure osa inimesi üle mere ja alistas enamiku ülejäänutest ja inimesed andsid end nende võimu alla, välja arvatud kuningas Alfred. Ta liikus raskusi taludes väikese väega metsa- ja sookindluste vahel.”132

      Alfred oli muutunud omaenda maal põgenikuks. Elulookirjutaja Asser räägib, et Alfred elas „ärevat elu Somerseti metsades, taludes suuri kannatusi, sest tal puudus kõik, mida oli heaks eluks vaja, peale selle, mida ta võis hankida avalikult või salaja sagedastel väljasööstudel paganate või isegi kristlaste käest, kes olid andnud ennast paganate võimu alla”.133 Lihavõtete paiku võis põgenikust kuningas liikuda veel ainult Somerset Levelsi soisel rannikualal Athelney ümbruses ja tundus, et temast saab vaid tilluke ääremärkus viikingite Inglismaa vallutamise loos.

      Alfredil oli küllaga aega oma raske saatuse üle järele mõelda. Just sellest perioodist on pärit kuulus lugu talunaise kookide küpsetamisest. Kuningas olevat leidnud varjupaika vaese lehmakarjuse hütis, kelle naine palus tal valvata koldes küpsevate kookide järele. Jäänud sügavalt mõttesse oma kurva saatuse üle, ei pannud kuningas tähelegi, kuidas koogid ära kõrbesid, mis tõi kaasa perenaise raevuka tänitamise, kel polnud vähimatki aimu, kes oli tema unistajast külaline. Loo tuum peitub anglosaksi sõnas isanda või valitseja kohta (hlaf-weard, otsetõlkes „pätsivardja”): nii nagu oli Alfred lasknud koogipätsidel ära kõrbeda, ei olnud ta suutnud alal hoida ka oma kuninglikku pärandit ehk Wessexit.134

      Kuningas ei jäänud siiski ootama, mil Guthrum ta viimaks tabab, vaid saatis käskjalad kõikjale Wessexisse vasturünnakuks jõude koguma. Neile, kes soovisid kuningaga ühineda, määrati kogunemispaigaks Ecgberti kivi, mis asus kuskil Somerseti piiril, Athelney ja Wiltshires paikneva Warminsteri vahel. Alfred väljus koos väikese väega soodest 878. aasta mais ja leidis kogunemispaigas eest märkimisväärsel hulgal Hampshire, Somerseti ja Wiltshire’i mehi, kokku ehk 4000 ringis.135

      Guthrum pidi nüüd kiiresti ründama, et vastuhakk ei suudaks jõudu koguda, mistõttu ta liikus ruttu Chippenhamist kagusse, et hõivata Edingtoni lähedal ammu maha jäetud rauaajast pärit Brattoni linnamägi. Wessexi fyrd tõusis piki kriidiküngaste ahelikku otse linnamäe kaitsjate külje alla. Seal moodustasid nad kilbimüüri ja ründasid viikingeid. Verise kokkupõrke käigus suutis anglosakside vägi lõpuks tungida viikingite kaitseliinist läbi ja, nagu ütleb Asser, „hävitas viikingid suures veresaunas ja ajas neid, kes said põgenema, kindluseni taga, neid aina tappes”. Hävingust pääsenud põhjalased, nende seas Guthrum, sattusid Chippenhamis lõksu ja pärast kahenädalasi ränki kannatusi „näljast, külmast, hirmust ja ennekõike meeleheitest vaevatud paganad palusid rahu,

125

Vt Asser’s Life of Alfred. Translated by J. A. Giles. – Six Old English Chronicles. London, 1848, lk 56.

126

Burgredi, keda paavst Johannes VIII oli varem tõsiselt manitsenud selle eest, et ta lubas nunnadel abielluda, võeti Roomas nähtavasti hästi vastu ja ta elas seal sündmustevaeselt elu lõpuni. Ta maeti Roomas Saksi Püha Maarja kirkusse, millest oli kujunenud kohaliku pisikese anglosaksi kogukonna keskus. Tema abikaasa Æthelswith suri aga 888. a Pavias, võib-olla tagasiteel Inglismaale.

127

Vt Martin Bibble & Birthe Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” – Vikings and the Danelaw – Select Papers from the Proceedings of the Thirteenth Viking Congress, Nottingham and York, 21–30 August 1997. Edited by James Graham-Campbell, Richard Hall, Judith Jesch & David N. Parsons. Oxford, 2001, lk 45–96; Richard Hall, Exploring the World of the Vikings. London, 2007, lk 83–85 [eesti keeles: Richard Hall, Avastusretk viikingite maailma. Tõlkinud Marek Laane. Tallinn, 2008, lk 82–85].

128

Anglo-Saxon Chronicle, 876. a. London, 1979.

129

Vt Reuter, Alfred the Great, lk 155; Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 71.

130

Vt tagapool lk 51.

131

Kaheteistkümnes öö, mis tänapäeval on rohkem tuntud Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi, tähistas (ja tähistab mõnel pool tänini) jõuluaja lõppu, langedes kolmekuningapäeva eelsele ööle; tavaliselt sel puhul pidutseti suurejooneliselt.

132

Anglo-Saxon Chronicle, lk 195. On ka arvatud, et ta tegelikult kukutati Canterbury peapiiskopi Æthelredi eestvedamisel ning Wessexis seati ametisse viikingite nukuvalitseja samamoodi, nagu oli Mercias pandud võimule Ceolwulf ja Northumbrias Egbert. Vt Reuter, Alfred the Great, lk 156–157.

133

„Asser’s Life of Alfred.” – Six Old English Chronicles. Translated by J. A. Giles. London, 1848, lk 61.

134

Arutelu kookide kõrbemise legendi versioonidest ja selle edasikandumisest renessansi- ja Victoria aja ning tänapäeva ajalookirjutusse vt David Horspool, Why Alfred Burned the Cakes: A King and his Eleven-Hundred Year Afterlife. London, 2006, lk 77–96.

135

Justin Pollard, Alfred the Great. London, 2005, lk 183.