Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

alluv Bretagne asub oma piire Lääne-Prantsusmaal laiendama. Kui Rollo juhtimisel saabus uus viikingite vägi ja asus 911. aastal Chartres’i ümbruses rüüstama, eelistas Charles Lihtsameelne (kes oli tõusnud 898. aastal Odoni järel troonile106) neile mitte otse vastu astuda, vaid loovutada põhjalastele maad Seine’i ääres, milles hiljem sai Normandia hertsogiriik. Vastutasuks oli Rollo nõus tõkestama teiste viikingisalkade tee Frangi riiki.107

      Kogu selle aja vältel olid poliitiline nõrkus ja dünastilised tülid andnud viikingitele võimaluse algul rüüstata ilma märkimisväärset tsentraliseeritud vastupanu kohtamata ja seejärel end juba jõesuudmetesse püsivamalt sisse seada. Neile oli küll alati osutatud mõningat kohalikku vastupanu (näiteks 854. aastal kogusid Orléans’i ja Chartres’i piiskopid laevu ja mehi, mis aitas takistada esimese alade ründamist), aga dünastilised tülid ja kodusõda olid jätnud kaitsjad ilma tõhusast kuningavõimu toetusest ja juhtimisest, mistõttu viikingitel polnud raske leida rünnakuks sobivaid kohti. See, et neil peale Normandia ei õnnestunud oma algset edu muuta püsivaks okupatsiooniks, tulenes nii frankide vastupanu ägenemisest alates Charles Paljaspea kindlustustöödest kui ka Põhja-Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal ja Normandias viikingitele alluvate territooriumide tekkimisest, mis tõmbasid ligi rohkelt väljarändajaid, kelle silmis pakkus nende kaasmaalaste tugevus neis piirkondades paremaid ja hõlpsamaid eduvõimalusi.

      Kui jätta välja Normandia (ja teataval määral Bretagne), ei jätnud viikingid endast Prantsusmaale märkimisväärseid jälgi. Suurem osa kloostreid, mida nad ründasid, elasid selle üle (ehkki Saint-Wandrille oli maha jäetud pärast hävitamist 852. aastal ja enne taasasutamist abt Maynard’i initsiatiivil 860. aastatel). Isegi linnad, mis said kõige rohkem kannatada, näiteks Quentovic ja Dorestad, püsisid veel mõnda aega pärast viikingite rünnakuid. Prantsuse keelde jõudsid mõned skandinaavia päritolu sõnad prantsusenormanni keele vahendusel, mis kujunes välja aastakümnete jooksul varasema kohaliku elanikkonna ja kolonisaatoritest skandinaavlaste suhtlemise käigus. Neiks on näiteks homard („homaar”, vanapõhja humarr), vague („laine”, vanapõhja vágr) ja quille („kiil”, vanapõhja kjölr). Arheoloogilisi tõendeid põhjalaste sõjakäikudest Frangi riigis on veel napimalt, peamiselt esindavad neid rikkalik naisematus Pîtres’is Normandias, kust on leitud nende stiilis sõlgi, esemed viikingite laagrist Péranis, Groix’ saare laevmatus ja veel mõned üksikud leiud, sealhulgas kirved, mida sissetungijad on jätnud endast maha paljudesse jõgedesse.108

      Esimene ala Euroopas, kus viikingid suutsid kehtestada poliitilise võimu – ja mis paradoksaalselt jäetakse sageli nende vallutustest kõneldes üldse mainimata –, oli Friisimaa. Põhjamere rannikul tänapäeva Hollandi ja Saksamaa territooriumil paikneva Friisimaa olid frangid hõivanud järk-järgult VIII sajandi vältel. Jõesuudmed ja maa lääneosa vallutati pärast friiside kuninga Radbodi surma 719. aastal. Ülejäänud maa hõivati tasapisi, enamik idaosast langes frankide kätte 734. aastal. Kui aga Karl Suur vallutas lõpuks 797. aastal naabruses asuva Saksimaa, jõudis Frangi riik otse Taani piiri äärde.

      Friisimaa, kus asusid võimsad kaubanduslikud keskused, empooriumid Quentovic ja Dorestad, oli mõistagi esimestele viikingitest rüüstajatele ahvatlev sihtmärk. Veel raskem oli vastu panna Karolingi valitsejate ahvatlusele destabiliseerida uute naabrite taanlaste siseolukorda, mida Ludwig Vaga hakkas tegema juba 814. aastal, võttes vastu aasta varem kodumaalt välja aetud Taani kuninga Harald Klaki ustavusvande. 815. aastal andis Ludwig korralduse alustada sissetungi eesmärgiga panna oma uus ja loodetavasti tänulik vasall tagasi troonile. Ehkki sõjakäik jäi ära, sai Harald frankide survel 819. aastal trooni tagasi. Seitse aastat hiljem sõitis Harald Ingelheimi end ristima – tema ristiisaks oli Ludwig ise, abikaasa ristiemaks aga keisrinna Judith –, kuid nii lähedased sidemed frankidega tekitasid kodumaal vastuseisu, nii et Harald aeti taas Taanist minema.

      Ristimiseks valmistumise käigus oli Ludwig andnud Haraldile lääniks Rüstringeni piirkonna Friisimaa kaugemas kirdeservas. Niisugune maa loovutamine Taani võimukandjale oli erakorraline sündmus, mis tähistas seitsekümmend aastat kestnud tsükli algust, mille vältel osa (ja mõnikord tervetki) Friisimaad valitsesid Karolingi valitsejate täielikul nõusolekul viikingipealikud. Haraldi nimi kaob seoses Rüstringeniga juba paar aastat hiljem, kuid ühele teisele Haraldile (kes peaaegu kindlasti ei olnud sama) andis 841. aastal maad Walchereni ümbruses Lothar I (kelle teenistuses oli Harald rüüstanud frangi alasid 830. aastatel Lothari venna Charles Paljaspea nõrgestamiseks).109

      Teine Harald suri 850. aastal, aga tema poeg Godfred (kes seni oli viibinud Taanis) jätkas Friisimaa laastamist koos onupoeg Rorikiga. Nende salgad hõivasid Dorestadi, mille Lothar andis halva mängu juurde võimalikult head nägu tehes Rorikile lääniks. Onupojad naasid küll peagi Taani, aga Rorik ilmus taas Friisimaale 855. aastal, mil ta olevat selle peaaegu täielikult vallutanud (lõunas arvatavasti kuni Waalini ja idas Ludwig Sakslase aladeni).

      Rorik hoidis Friisimaad enda käes vähemalt veel kaheksateist aastat. Viimati mainitakse teda allikates 873. aastal, mil ta käis Aachenis Ludwig Sakslasele truudust vandumas, aga pole võimatu, et ta püsis võimul ka 882. aastani. Roriki ajal võis Friisimaa nautida hämmastavat rahuaega ja kogu tema võimuaja jooksul on teada ainult kaks viikingite rüüsteretke: esimene 857. aastal, mil ta viibis Taanis, teine 863. aastal, mil teda süüdistati viikingi piraatide lubamises läbi oma alade, et nood saaksid rüüstata Xantenit. Ainuke tagasilöök jäi 867. aastasse, mil Roriki ajas Friisimaalt minema salapärane salk, kelle kohta kasutatakse nimetust Cokingi. See oli siiski lühiajaline ning hiljemalt 870. aastal oli ta taas võimul, pidades Nijmegenis kõnelusi Charles Paljaspeaga.

      882. aastaks oli Rorik peaaegu kindlasti surnud, sest tema maad anti Godfredile, kes võis samuti olla Taani kuningasuguvõsa pagendatud liige. Ta sai Friisimaa järjekordse vahetuskaubana: Karl Paks andis selle talle lääniks, et Godfred loobuks hävitavast sõjakäigust Frangi aladel. Sama tehinguga ristitud Godfred sai lisaks veel kõrget päritolu abikaasa, Lothar II abieluvälise tütre Gisela. Godfred sekkus aga liialt Frangi riigi sisepoliitikasse ja oli 885. aastal seotud oma naisevenna Hugo vandenõuga, keda ta seejärel üritas reeta, nõudes Karl Paksult truuduse eest veel suuremat maa-ala Koblenzi ümbruses. Godfred kutsuti asja arutama Frangimaa hertsogi Heinrichiga,110 kus teda aga lavastatud tüli käigus surmavalt haavati.

      Pikka aega olid ainsad konkreetsed tõendid Friisimaa seitse aastakümmet kestnud viikingite okupatsiooni kohta kohanimi Assendelft (mille vanem vorm Ascmannedilf võib viidata sõnale Ascmann ehk kohalikus põhjasaksa murdes kasutatud väljendile viikingite kohta) ja pooltosin selgelt põhjalastega seonduvat eset. See toetas arusaama väga põgusast okupatsioonist, millega ei kaasnenud vähimatki viikingite asutust Friisimaal. Kahe aarde leidmine 1995.–1996. ja 2001. aastal Wieringenist Westerkliefi lähedalt hakkas pilti muutma. Esimene aare kaalus üle 1,5 kilogrammi ja koosnes käevõrudest, hõbedakangidest ja 78 Karolingide hõbemündist, teine, pisut väiksem aare sisaldas aga muu hulgas 95 araabia münti, mis on nende kõige suurem leid Skandinaaviast lõuna poole jäävas Euroopas.111 Veel ühes aardes, mis leiti 1991. aastal Tzummarumist, leidus vähemalt 2800 münti ning nüüdseks on tervelt kolmteist mündiaaret dateeritud ajavahemikku 816–915.112 Kuna viikingite aardeid ei leita tavaliselt aladelt, mida skandinaavlased ei asustanud (miks võtta kaasa nii suurt hulka vallasvara, kui ei ole kavatsust kohale jääda?), võib see osutada seniarvatust tõsisemale püsiasustusele. Friisimaa põhjaserval asuv Wieringen võis hõlpsasti olla baas, millest lähtudes valitseda Scheldti oru üle samamoodi, nagu Walcheren võimaldas viikingitel valitseda piirkonna lõunaosa üle.

      Friisimaa hõivamine skandinaavlaste poolt andis ennast tunda isegi palju kaugemal, nimelt Inglismaal. 867. aastal Yorki rünnanud viikingite väge olevat juhtinud Ubba, kelle kohta kasutatakse tiitlit dux Fresciorum (friislaste väejuht). Pole sugugi võimatu, et see vägi võis Friisimaalt teele asuda pärast Roriki väljaajamist 867. aastal, mis demonstreerib, kui kiiresti võis viikingite

106

Charles krooniti kuningaks 893. a, aga ta sai tegelikult valitsema hakata alles pärast Eudes’i (Odoni) surma 898. a.

107

Täpsemalt sündmuste kohta Normandia hertsogiriigis vt tagapool lk 202.

108

Péranist leitud esemete kohta vt Jean Renaud, Les Vikings en France. Rennes, 2000, lk 100.

109

Üksikasjaliku ülevaate Friisimaa mitmesugustest viikingivalitsejatest (kaasa arvatud poolt- ja vastuväited kahe Haraldi samasuse kohta) esitab: Simon Coupland, „From poachers to gamekeepers: Scandinavian warlords and Carolingian kings.” – Early Medieval Europe 1998, 7, 1, lk 85–114.

110

Frangimaa hertsogkonna ajaloo algus on üsna segane, aga enamasti ei peeta Heinrichit siiski hertsogiks, vaid ainult väepealikuks.

111

Jan Bestemanin, „Two Viking Hoards from the Former Island of Wieringen (The Netherlands): Viking Relations with Frisia in an Archaeological Perspective.” – Land, Sea and Home – Proceedings of a Conference on Viking-period settlement at Cardiff, July 2001. Edited by John Hines, Alan Lane & Mark Redknap. Leeds, 2004, lk 93–108.

112

Egge Knol, „Frisia in Carolingian Times.” – Viking Trade and Settlement in Continental Europe. Edited by Iben Skibsted Klaesøe. Kopenhaagen, 2010, lk 43–60.