Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

863. aastal Angoulême’i, kandsid nad raskeid kaotusi, Toulouse’i ründamine samal aastal tõi aga kaasa Charlesi ägeda vastulöögi, mis lõppes Pippini vangistamisega.

      Kuid ka pärast seda, kui mugav liitlane oli kõrvaldatud, kestsid viikingite rüüsteretked Akvitaanias suurema vasturünnakuni 868. aastal, mil frangid „palusid Jumalat ja püha Hilariust ning ründasid julgelt normanne. Mõned tapeti, ülejäänud löödi põgenema.”94 Angoulême kindlustati tugevamalt veel samal aastal, pärast mida viikingid põhijoontes lõpetasid tegevuse piirkonnas.

      Frangi riigi loodeosas raskendas vastuastumist skandinaavlaste rüüsteretkedele tarmukalt iseseisvuse eest seisev Bretagne. Rüüstamised olid seal alanud Nantes’i ründamisega 843. aasta juunis ja küllap polnud juhus, et see langes kokku Karolingide nimel Bretagne’i valitsenud Nominoe mässuga. Seejärel kulgesid rünnakud samamoodi nagu mujalgi, võttes eriti sihikule kloostrid (näiteks Tours’i püha Martini rajatud Marmoutier’ kloostri 853. aastal). Samal aastal ilmnes taas viikingite ustavus eelkõige iseendale, kui Sidroc, kelle bretoonid olid palganud võitlema teise viikingipealiku Godfrediga (kes oli äsja rüüstanud Nantes’i), lubas oma saagil Redonis turvaliselt minema lipsata.95 Bretagne’i olukord halvenes tunduvalt pärast valitseja Salomoni surma 874. aastal, millele järgnes hukutav kodusõda ja põhjalaste aina sagenevad rünnakud – taas kasutasid viikingid ära vähimaidki märke ohvri poliitilisest nõrkusest. Veel rängemaks muutus olukord 880. aastatel, mil viikingid võtsid 886. aastal enda valdusse osa Nantes’i krahvkonnast ja kasutasid seda seejärel baasina, kust rünnata ülejäänud Bretagne’i. Alles rida uue Bretagne’i hertsogi Alain I jõulisi vasturünnakuid suutis viikingid välja ajada ja raskelt kannatada saanud piirkonnale veidi leevendust tuua. Kuid 907. aastal Alain suri ning Bretagne’i kaitse nõrgenes taas pärilustüli tõttu, mis tekitas kaitsjate vahel tõsiseid lahkhelisid.

      Ehkki 911. aastal Charles Lihtsameelse ja Rollo juhitud viikingiväe vahel sõlmitud kokkulepe (mis tõi kaasa Normandia hertsogiriigi rajamise96) lõpetas rüüsteretked Frangi riigi tuumikalale, oli selle plaanimata tagajärg see, et põhjalased, kes soovisid edaspidigi rüüstamisega tegelda, pöörasid nüüd tähelepanu Bretagne’ile. Lõpuks võttis vägev viikingite laevastik 919. aastal Loire’i pidi ette ulatusliku sissetungi, mis sundis enamiku Bretagne’i ülikuid põgenema. Viikingite võimu tunnistati 921. aastal, mil Neustria Robert97 loovutas Nantes’i ametlikult laevastiku juhile Rögnvaldile. Paistis, et Normandia järel saab ka Bretagne’ist jäädavalt viikingite koloonia. Kuid ligemale kolmkümmend aastat kestnud okupatsiooni järel naasis varasem Bretagne’i valitsejasugu siiski võimule Alain I poja Alain Kõverhabeme isikus. Veetnud vahepealse ajal Inglismaal Wessexi Æthelstani õukonnas, maabus Alain 936. aastal Dolis. Järgmisel aastal ründas ta viikingite Saint-Aignani kindlust Nantes’i külje all, tappes paljud põhjalased ja sundides ellujäänuid laevadel piki Loire’i allavoolu põgenema. Kui Alain hõivas veidi hiljem Nantes’i, leidis ta selle eest nii mahajäetu ja hüljatuna, et pidi raiuma tee läbi tiheda võsa, et jõuda uhke Püha Felixi kirikuni. 939. aastal lõi ta Trans’i all Rennes’i lähedal viimast Loire’i viikingite väge, mis lõpetas peaaegu sada aastat kestnud rüüsteretked Bretagne’is.

      Et viikingite võim Bretagne’is jäi lühiajaliseks, on ka nende okupatsioonist vähe säilinud. Mõned muldkindlused võivad olla viikingite rajatud, näiteks Pérani laager Saint-Brieuci lähedal, samuti kindlustused Trans’is, kust on leitud 920.–980. aastatesse dateeritavat keraamikat. Erinevalt Normandiast (või Inglise Danelaw’st) leidub Bretagne’is ainult käputäis kohanimesid, millel on skandinaavia päritolu: neis kõigis esineb osis La Guerche, mille lähteks on vanapõhja virki ehk kindlus.98

      Märksa uhkem ja Prantsusmaal ainulaadne on viikingite laevmatus, mis leiti mõne kilomeetri kaugusel Lõuna-Bretagne’i rannikust Groix’ saare rannakalju paljandumisel. Erinevalt tuntumatest laevmatustest (mille korral lahkunu surnukeha maeti laeva, mis seejärel asetati kääpasse) Norras Gokstadis ja Osebergis99 oli Groix’ saare laev põletatud enne turbakääpasse asetamist. Ligikaudu 12 meetri pikkune laev sisaldas kahe mehe – üks täiskasvanu, teine teismeline – säilmeid, kes olid maetud koos relvade, ratsavarustuse, mõne ehte ja veel paljude hauapanustega, enne kui aluse peale kuhjati ligemale viie meetri kõrgune kääbas. Matuses leidus üks unikaalne ese, arvatavasti laeva vööriornamenti kuulunud rõngas, lohe „saba”, millest palju enam on tavaliselt leitud viikingilaevade vööri ehtinud lohede päid.100 Kalmet saab dateerida üsna umbmääraselt ajavahemikku 900–1000 ning täiskasvanud mehe isikut pole võimalik kindlaks teha, kuid hauapanuste rikkalikkust (mis ühtlasi osutavad, et maetu oli peaaegu kindlasti pagan) arvestades tekib ahvatlus oletada, et tegu võis olla mõnega viikingite 910. aastate retkede juhtidest, kes rajasid põgusaks jäänud Bretagne’i viikingiriigi.

      Ülejäänud Frangi riigis viikingite tegevus 870. aastatel mõnevõrra vaibus. Nende ohu läitsid taas hoopis sündmused Inglismaal, kus ränk lüüasaamine 878. aastal Edingtoni lahingus Wessexi kuninga Alfred Suure käest sundis suure hulga põhjalasi taanduma üle La Manche’i lõunasse.101 Samuti olevat neid selleks julgustanud kuuldused frankide seas valitsevatest lahkhelidest,102 mida põhjustas valitsejate Charles Paljaspea ja tema poja Louis Kogeleja surm üsna kiiresti teineteise järel (vastavalt 877 ja 879), mis tõi kaasa kuningriigi jagamise Louis III ja Karlmann II vahel. Selgus, et Louis III on võimekas väejuht, kes suutis anda viikingitele 881. aastal Saucourt’i lahingus tubli löögi, kuid suureks õnnetuseks Frangi riigile suri ta juba järgmisel aastal, kukkudes hobuselt neiut taga ajades, kes oli talle kangesti meeldima hakanud.

      Frangi riigi idaosale langesid kaela samasugused dünastilised hädad, kui Louis III poeg sai surma lossiaknast välja kukkudes, mis tähendas, et Louis’ surma järel 882. aastal polnud tal meessoost pärijat. Kui siis ka Karlmann (Frangi riigi lääneosa valitseja) sai 884. aastal jahil surmavalt vigastada, päris riigi mõlemad osad Karl Paks (kes oli saanud 882. aastal Louis’ järglaseks).103 Ent selles riigis olid viikingid peaaegu vastupanu kohtamata märatsenud nüüd juba kolm aastat, muu hulgas talvitunud Nijmegeni kuningalossis ning rünnanud paljusid linnu, sealhulgas Kölni, Bonni, Neussi ja Aachenit (seal asus Karl Suure kunagine loss, mida viikingid olevat kasutanud hobusetallina).

      Reinimaa rüüstamise järel suundusid põhjalased Godfredi ja Sigfredi juhtimisel üha lähemale Frangi kuninga tuumikalale Pariisi ümbruses. Taanlaste väe edasitungi ei peatanud Godfredi ristimine ega Karli andamiks makstud 2000 naela hõbedat. 884. aastal rüüstasid nad Leuveni, järgmisel aastal aga ründasid Pont de l’Arche’i, mis kogu Charles Paljaspea vägevast kindlustamistööst ei suutnud neid kuidagi peatada. Novembris jõudsid nad Pariisi alla ja piirasid linna sisse. Ligemale aasta aega ei suutnud nad sundida linlasi alistuma, ehkki need, kes olid linna jäänud, pidid taluma kõiksugu vaevusi. Paraku ei suutnud ka frangid krahv Odoni (Eudes) juhtimisel piiramisrõngast purustada. Lõpuks pidas Karl Paks, kes ei lasknud end kõigutada Odoni meeleheitlikest palvetest saata abi, kõige lihtsamaks lahenduseks anda pariislastele korraldus lubada viikingite väel vabalt suunduda piki Seine’i Burgundiasse. Samuti oli Karl valmis maksma põhjalastele 700 naela hõbedat, mille pidi aga koguma Odon. Kuninga maine sai sellega nii hävitava hoobi, et ta kukutati 887. aastal ja troonile pääses Odon, keda peeti vapraks (ja reetmise ohvriks langenud) Pariisi kaitsjaks.

      Lääne-Frangi riigi104 valitsejana seisis Odon jätkuvalt silmitsi viikingiprobleemiga. 889. aastal ähvardasid nad taas Pariisi, kuid suuremat kahju aitas vältida viikingite suure väe hävitav lüüasaamine 891. aastal Dijle jõe ääres Leuveni lähedal Ida-Frangi kuninga Arnulfi käest ning järgnenud aastal puhkenud näljahäda, mis muutis raskeks moona hankimise. Need tagasilöögid veensid viikingipealik Hasteini, et teisel pool La Manche’i ootab teda ees parem saak (ehkki ta võttis rõõmuga

94

Annals of St Bertin, 869. a. Vt Janet Nelsoni tõlget inglise keelde Manchester, 1991, lk 152.

95

Price, The Vikings in Brittany, lk 26.

96

Täpsemalt selle kokkuleppe ehk Saint-Clair-sur-Epte’i lepingu kohta vt tagapool lk 202.

97

Juhtiv Frangi suurnik, kelle kaks poega, Eudes (Odon) ja Robert, said Prantsusmaa kuningaks; ta oli ka maad aastail 987–1328 valitsenud Kapetingide dünastia esiisa.

98

Uusimates käsitlustes arvatakse siiski, et need esindavad tegelikult frangi, mitte aga viikingi pärandit. Price, The Vikings in Brittany, lk 64.

99

Vt tagapool lk 96.

100

Price, The Vikings in Brittany, lk 71.

101

Vt tagapool lk 49.

102

Annales Vedastini. Hrsg. von B. von Simson. Hannover, 1909.

103

Janet Nelson, Charles the Bald, lk 255–256.

104

Kuigi Eudes (Odon) valiti Frangi riigi lääneosa kuningaks, lagunes Karolingide impeerium, sest idas valiti kuningaks Karlmanni poeg Arnulf. Itaalias tõusis troonile Friooli Berengar, lõunas haaras võimu Provence’i Louis, Burgundia allus Welfi Konradi pojale Rudolfile, osa Neustriast (Seine’i ja Loire’i vaheline ala) võttis aga enda valdusse kuningas Guy (Wido).