Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

neljakümne aasta jooksul pärast esimesi rünnakuid Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal ja Prantsusmaal jäid viikingite rüüsteretked üksikjuhtumiteks, mis laastasid omajagu rannikualasid, aga ei kujutanud veel surmaohtu nende taga seisvatele riikidele. Alles Frangi riigis alates 830. aastatest süvenev poliitiline ebastabiilsus andis viikingitele võimaluse tõusta lihtsalt tülitekitajatest ohuks, mis ähvardas mõnda aega lausa segi paisata kogu Loode-Euroopa poliitilise korra.

      Katalüsaatoriks sai Frangi kuninga Ludwig Vaga surm 840. aastal. Järglustüli kehutas tema kolm poega – Lothar, Ludwig Sakslane ja Charles Paljaspea – ning pojapoja Pippin II ägedasse kodusõtta, mis purustas Karolingide impeeriumi ühtsuse ja pakkus viikingitest rüüstajatele soodsaid võimalusi. Selleks ajaks, kui tülihimulised järglased suutsid 843. aasta juulis Verdunis kokkuleppe sõlmida (mis jättis riigi lääneosa Charlesile, alad Reinist idas Ludwigile ja riigi keskosa Lotharile, eirates Pippini taotlusi Akvitaaniale),85 olid viikingid juba rünnakule asunud.

      Lothar nägi kirdes vajadust luua kaitseks puhvertsoon, milleks andis taani sõjapealiku Haraldi käsutusse Walchereni saare Scheldti suudmes. Charles Paljaspea aladel kannatasid Rouen ja Saint-Wandrille’i klooster rüüsteretkede käes 841. aastal ja juba järgmisel aastal tabasid need Quentovici (mida oli mitu korda rünnatud ka aastail 834–838) ja Nantes’i. Viimase puhul alustasid viikingid rünnakut linnale kirikupühal jaanipäeval (24. juuni), mis pani aluse hiljem tuntuks saanud mustrile: linnu rünnati ajal, mil viikingid teadsid, et seal leidub rohkelt palverändureid ja kaubitsejaid, mis suurendas võimalusi hankida orje ja hõlpsasti transporditavat saaki.

      Saint-Wandrille’i mungad olid kui tuleviku ettekuulutajad, kui andsid viikingitele 26 naela hõbedat, et säästa kloostrit rüüstamisest ja osta vabaks 68 pantvangi. Kui frangid olid lootnud, et see taktika lõpetab rüüsteretked ega tõmba ligi veel rohkem vaenulikke jõude, pidid nad – nagu anglosaksid sadakond aastat hiljem – kibedalt pettuma. Retkede halastamatu tempo kajastub kirikukroonikate lehekülgedel. Noirmoutier’ Ermentarius (kelle kloostrit tabasid rünnakud korduvalt) võttis levinud meeleheite nii kokku:

      Suureneb laevade arv, kasvab arvutult normannide hulk, valguvad kõikjalt kristlaste peale surm, rüüstamine, laastamine, mahapõletamine […] Millisele linnale nad ka ei läheneks, vallutavad nad selle, keegi ei osuta vastupanu […] Hiljem siis, mõne aasta pärast, sõidab peaaegu loendamatu hulk normannide laevu Seine’i jõele. Väikseimgi pahe ei jää neil aladel levimata. Rouenile tungitakse kallale, laastatakse, põletatakse maha, Pariis niisamuti, Beauvais ja ka Meaux vallutatakse, isegi Meluni kindlus rüüstatakse täielikult, Chartres vallutatakse, Evreux ja ka Bayeux laastatakse ning samuti kõigile ülejäänud linnadele tungitakse kallale.86

      Poole sajandi vältel, aastail 841–892, ei möödunud vaevalt aastatki, mil mõnda Frangi riigi osa poleks tabanud suurem viikingite rünnak. Need koondusid peamiselt kolme rühma vastavalt Loire’i, Seine’i ja Somme’i jõgikondadele, mis andsid põhjalastele ühtaegu võimaluse kergesti põgeneda merele ning tungida sügavale sisemaale, et rünnata linnu, mis seni olid võinud pidada end laevarünnakute eest kaitstuks.87 Eriti rängad olid rünnakud Charles Paljaspea läänepoolses riigis, millel oli pikk avatud rannajoon. Frankide kaitsevõimet nõrgestasid samal ajal nii Ludwig Vaga poegade lakkamatu tülitsemine kui ka Frangi riigi kildkondade komme mõnigi kord viikingeid enda eest sõdima palgata. 857. aastal jõudis Akvitaania Pippin II88 isegi nii kaugele, et ütles lahti ristiusust ja liitus Loire’i viikingitega. Tema pühendumust lapsepõlvest omasele religioonile võis tublisti vähendada sunnitud viibimine kloostris pärast seda, kui vend Charles oli lasknud ta 852. aastal vägisi mungaks pühitseda.89 Pippini usust lahtiütlemine lõppes halvasti: 864. aastal langes ta „triki abil” Poitou krahvi Ranulfi kätte, kes andis ta üle Charles Paljaspeale, kes laskis Pippini ristiusu reetjana surma mõista ja hukata. Sama ohtlik oli 865. aastal Bretagne’i valitseja Salomoni ühinemine Taani viikingi Hasteiniga, kellega koos nad ründasid Maine’i ja Touraine’i, ähvardades niimoodi avada veel ühe rinde niigi kõikjal surve alla sattunud Frangi kuninga vastu.90

      Seni olid viikingite rüüsteretked piirdunud rannikualade ja kloostritega (näiteks 841 Saint-Wandrille’i ründamine), mis tekitas küll palju muret, kuid 845. aastal seilasid nad piki Seine’i Pariisi alla ja ründasid esimest korda sedagi linna. Selle Ragnari91 juhitud väe ilmumine sundis franke arvama, et neid karistatakse oma pattude eest samamoodi, nagu Jumal oli karistanud Iisraeli hõime. Charles ja frangi kaitsjad põgenesid paanikas Saint-Denis’ kloostrisse, ajendades viikingeid pooma 111 vangi otse kuninga silme all. Pealinna päästis täielikust laastamisest ainult düsenteeriahoog, mis tabas ka paljusid ründajaid. Siiski oli Charles sunnitud maksma viikingitele suurt andamit, et need lahkuksid. Frangid leidsid teatavat rahuldust Jumala kättemaksus Ragnarile – vähemalt nägi seda nii Saint-Germaini „Translatio”92 autor –, kes olevat tagasipöördumise järel Taani surnud koledasse surma: tema kõht olevat paisunud ja lõhkenud ning soolikad välja rippunud, mis kahtlemata oli karistus Saint-Germain-des-Prés’ kloostri ründamise eest.

      Ragnari väele maksti 845. aastal andamina hiiglaslik kogus, tervelt 7000 naela hõbedat, kuid Charlesi võim oli veel piisavalt tugev, et ta suutis selle üüratu summa kokku saada ainult kolme kuuga. Kuigi vahetult järgnevatel aastatel keskendusid rüüstajad Friisimaale, Bretagne’ile ja Akvitaaniale, jättes Charlesi riigi tuumiku puutumata, naasid nad Seine’ile järgmisi andameid nõudma 852., 858. ja 860. aastal. Muutuma hakkas ka retkede iseloom. 852. aastal talvitusid viikingid esimest korda Seine’i ääres, mis tähistas (nagu hiljem Inglismaalgi) nende kujunemist Frangi riigi poliitika püsiteguriks. Samuti tungisid nad Seine’i pidi kaugemale ning rajasid 856. aastal kindluse Jeufosse’i kõigest 65 km kaugusel Pariisist, kust nad võisid soovi korral hõlpsasti rünnata jõe paremkaldal paiknevat Vexini.

      860. aastal maksis Charles andamit (5000 naela hõbedat) viikingiväe juhile Welandile, mille eest ühtlasi viimane oli valmis sisse piirama (ja välja tõrjuma) teise viikingiväe Björn Raudkülje juhtimisel, kes oli end sisse seadnud Seine’il Oisseli saarel. Kui nälg hakkas juba näpistama, pakkus Björn lihtsalt Welandile veel suuremat tasu (6000 naela hõbedat) piiramise lõpetamise eest. Kahekeelsetel kaasmaalastel polnud sellise summa eest selle vastu midagi.93 Mõlemad väed suundusid seejärel Seine’i mööda allavoolu ja jäid mitmel pool jõe ääres talvituma.

      Charlesi tegevusetust kasvava ohu ees tingis osaliselt järjekordne dünastilise võitluse hoog, mis algas tema poja Louis Kogeleja mässuga 862. aasta jaanuaris. Alles 864. aastal, kogunud julgust pärast Welandi meelitamist lõksu tammiga, mille ta käskis rajada viikingite taganemise tõkestamiseks, ning alistanud ja lasknud pealiku ristida, loobus Charles senisest loiust rüüstajate ootamise ja nende käest väljaostmise taktikast ning võttis kasutusele aktiivsemad abinõud. 864. aasta Pîtres’i suurkogul nõudis ta jõulisemat vastupanu. Ehkki peaaegu pooled suurkogul vastu võetud dekreedid puudutasid rahareformi küsimusi, keelas üks neist müüa soomussärke, relvi ja hobuseid „võõramaalastele” (kelle all kuningas mõtles kindlasti viikingeid), tähtsaima riigikaitsealase meetmena aga anti kõigile meessoost elanikele korraldus püstitada kaitset parandavaid rajatisi, näiteks sildu ja maanteid (ning ühtlasi aidata neid kaitsta). Selle mõte oli korrata juba kogu Seine’il sama võtet, millega oli 862. aastal võidetud Weland, rajades kindlustatud sildu, mis takistaksid viikingite liikumisvabadust ja loodetavasti ei laseks neil enam kunagi jõuda nii kaugele kui Pariisi alla. Selle ettevõtmise haripunktiks oli vägeva Pont de l’Arche’i rajamine Seine’i ja Eure’i liitumiskohal: silda kaitses mõlemal kaldal kindlus.

      Kuigi Seine muutus nende sammude tõttu ajutiselt turvalisemaks, jätkasid viikingid laastamist Loire’i ja Somme’i kallastel. Akvitaania Pippin II ja tema onu Charles Paljaspea vaen süvendas ohtu eriti Akvitaanias ning tohututes inimkaotustes Fontenoy lahingus 841. aastal, mille Pippin koos Lothariga kaotas Charlesile, nähakse

85

Üksikasjalikku arutelu Verduni jagamise käsitluse kohta vt: Judith Nelson, Charles the Bald. London, 1992, lk 132–137.

86

Püha Philiberti säilmed viidi kõigepealt 836. a, pärast esimest viikingite rünnakut, Déas’sse, 845. a aga edasi Loire’i kaldale Cunault’sse. 865. a jõudsid säilmed lõpuks Messais’sse Poitous. Ürikutes leiab siiski viiteid, et mungad olid valmistunud püha Philiberti säilmeid Déas’sse viima juba 819. a, nii et küllap nad olid täiesti teadlikud viikingite ohust juba enne seda, kui nende kloostrit esimest korda rünnati. Ermentarius, De Translationibus et Miraculis Sancti Filiberti. Éditée par R. Poupardin. Monuments de l’histoire des abbayes de Saint-Philibert. Pariis, 1905.

87

Mõnikord tegutsesid neil jõgedel baseeruvad laevastikud siiski ka väljaspool oma piirkonda: Nantes’i laastasid 853. a Seine’i viikingid. Vt Rosamond McKitterick, The Frankish Kingdoms under the Carolingians 751–987, lk 237.

88

Pippin oli Charles Paljaspea vennapoeg ja tõstis mässu korralduse vastu, mis andis Akvitaania Charlesi, mitte tema kätte (ta isa Pippin I oli olnud Akvitaania kuningas). Vt Janet Nelson, Charles the Bald. London, 1992, lk 101–104, 139–144.

89

Janet Nelson, Charles the Bald, lk 170.

90

Õnneks oli oht lühiajaline, sest kõigest kolm aastat hiljem liitus Salomon Charles Paljaspeaga Loire’i viikingite ründamiseks. Tema õnnetuseks ei jõudnudki aga lubatud Frangi sõjavägi kohale ja ta pidi Hasteini viikingitega üksi võitlema. Neil Price, The Vikings in Brittany. London, 1989, lk 32–34.

91

Kes võis, aga võis ka mitte olla 865. a Inglismaad rünnanud Suure Paganaväe juhtide isa. Vt tagapool lk 45.

92

„Translatio” on omapärane viikingiaja religioosne žanr, mille sünnitas vajadus viia pühakute säilmed minema viikingite rünnaku ohus (või juba hävitatud) kloostritest. Pühaku „translatio” kõneleb sündmustest säilmete viimisel uude pühamusse, mille puhul sageli juhtus imesid lausa igas peatuspaigas. Üks pikemaid niisuguseid üleviimisi leidis aset Inglismaal püha Cuthbertiga, mis algas sellega, et tema säilmed viidi 895. a minema Lindisfarne’ist, sattudes seejärel Chester-le-Streeti, kuni need leidsid 995. a lõpuks viimse puhkepaiga Durhami katedraalis. Püha Philiberti Noirmoutier’ kloostri mungad viisid pühaku luud minema kõigil aastatel ajavahemikus 839–876, mil jätsid kloostri üldse maha ja asusid otsima uut pühamut kaugemal sisemaal, kuni jõudsid lõpuks 875. a Tournus’sse Burgundias – see oli tõeline odüsseia, millest andis üksikasjalikult teada Püha Philiberti kloostri munk Ermentarius.

93

Selle viikingitesalga ühe osa hilisema seiklusrohke retke kohta Vahemerel vt tagapool lk 68.