Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

surnuks peksmise läbi annavad märku viikingiühiskonna tavapärase vägivalla tasemest, aga mitte erakordsest jõhkrusest. Palju vapustavam on nõndanimetatud verikotkas ehk komme rebida ohvri rinnakorv lõhki, kiskuda ribid laiali, tõmmata kopsud välja ning lasta neil siis lebada ribide peal nagu kotkatiivad. Seda piinarohket ja verist hukkamisviisi mainib esimest korda „Knútsdrápa”, Sighvat Þórðarsoni kuningas Knudi kiituseks loodud skaldipoeem XI sajandi alguses, seoses Northumbria kuninga Ælle surmaga, kuigi pole välistatud, et tegu võib olla segadusega, mida põhjustasid saagades mainitud kotkad, kes tiirlesid lahinguvälja kohal, oodates võimalust ampsata tükk langenute liha.61

      Strateegilisemal tasandil jääb mulje, et IX sajandi alguse viikingiretked polnud midagi muud kui eriti äge piraatluse vorm, mille planeerimine piirdus suuresti vaid teadmisega rikastest ja vähekaitstud kohtadest, kusjuures seda teavet saadi tihtipeale varasematelt retkedelt. Kui uudised ründajate edust levisid, tõmbas oodatav saak ligi aina rohkem himulisi, mida ainult kiirendasid altkäemaksud, mida maksid viikingitest lahtisaamiseks 850. aastatel Prantsusmaa kuningas Charles Paljaspea ja 1000. aasta paiku Wessexi valitseja Æthelred Nõutu.

      Viikingiretkede üks eripärasemaid tunnuseid oli eelis, mida andis meretranspordi kasutamine, mis võimaldas jõuda väga paljude sihtmärkideni ning kiiresti lahkuda röövsaagiga. Maismaal liikumiseks varustasid viikingid end hobustega, mis tagasid samasuguse mobiilsuse nagu paadid merel. Pikemate sõjakäikude taga seisis aga otsus jääda ületalve kohale, elada kuude kaupa karmi kliimaga meretagustes maades, mitte aga naasta meresõiduhooaja lõppedes koju. Talvitumiskohtadest kujunesid sillapead, kust tungida saaki tõotavatele aladele. Algul olid neiks rannikulähedased saared või rannaalad, mis olid vähemalt osaliselt ülejäänud maismaast jõega eraldatud, näiteks Noirmoutier’ saar Prantsusmaal või Sheppey saar Kentis (kus viikingid talvitusid esimest korda 850. aastal). Kevadel jagunesid viikingid väiksemateks röövsalkadeks, kel oli hõlpsam end ülal pidada, aga kes viibisid siiski üksteisele piisavalt lähedal, et vajaduse korral taas koguneda, kui vastu juhtus astuma vähegi organiseeritum jõud. Nad kasutasid samuti ära olemasolevaid kindlusi (näiteks vana Rooma forti Chesteris) ja kus sellist polnud, ehitasid ise muldkindlustuse, näiteks Reptonis Derbyshires, või lausa midagi suuremat, näiteks Iirimaal alates 840. aastatest rajatud longphort’id ehk kindlustatud sadamaalad.

      Viikingite rüüstesalkade ja sõjavägede suurus varieerus tohutult, alates kolmest laevast, mis tähistasid viikingiaja algust Inglismaal Portlandi rüüstamisega Dorsetis Wessexi Beorhtrici valitsemisajal (786–802),62 ja lahingust, mida mainib „Anglosaksi kroonika” 897. aastal,63 milles osalenud kõigest kuus laeva, kuni sadadest laevadest koosnevate armaadadeni, millest kõneldakse X sajandil. Väärib märkimist, et VII sajandi Wessexi kuninga Ine seadustes oli kirjas, et meesterühma, milles oli üle kolmekümne viie liikme, nimetati here’ks ehk sama sõnaga, mida kasutati enamasti viikingite rüüstesalkade kohta, mistõttu enamik neist vaevalt väärib sõna „armee”, mida nende kohta sageli tarvitatakse.

      „Anglosaksi kroonika” mainib (pisut kaheldava) täpsusega hiilates IX sajandil kaheteistkümne laevastiku suurust, millest kaheksa koosnesid kuni 35 laevast. Sõltuvalt meeste konkreetsest arvust alusel tähendab see maksimaalselt 1000–1750-mehelist jõudu. Prantsusmaal ilmunud 843. aastal Loire’ile 67 laevast koosnev vägi, 853. aastal aga panid rüüstajad välja lausa 105 alust, mis võimaldas neil koondada hiiglasliku väe, mis ründas 885.–886. aastal Pariisi (sellesse olevat kuulunud koguni 700 laeva). Kui arvestada, et maksimaalselt mahtus laevale 50 sõjameest, siis tähendaks see 35 000-mehelist väge (ja isegi kui võtta aluseks palju mõõdukam 30 meest laeval, koosnenuks vägi 21 000 viikingist), mistõttu laevastiku suurusega on peaaegu kindlasti liialdatud. Nii üüratud arvud (ja isegi väiksemad ümmargused arvud, nagu 100 või 200 laeva) on tõenäoliselt lihtsalt kroonikute viis osutada väga suurele arvule, ilma et nad oleksid isegi taotlenud selle juures täpsust. Nõndanimetatud Suures Väes, mis tungis 892. aastal Frangi riigi aladelt Inglismaale,64 olnud 250 laeva, aga et „Anglosaksi kroonika” lisab, et laevadel toodi kohale ka hobused, võis väe suurus tegelikult olla kõigest 1000 meest.65

      Selge on aga see, et rüüsteretkede ulatus ajas kasvas ja ründajate arv jõudis XI sajandi suurte Inglise retkede ajaks peaaegu kindlasti mitme tuhande sõjameheni. Viikingite edu taga võib suurel määral näha asjaolu, et isegi kui nende vägi oli väiksem, suutsid nad aastate kaupa püsida ühtse jõuna koos, samal ajal kui nende vastased Frangi riigis, Iirimaal, Šotimaal ja anglosaksi kuningriikides Inglismaal sõltusid kuninga kaaskondlaste väikesest tuumikust, kes panid välja sageli kehva väljaõppega irregulaarväe (näiteks anglosaksi fyrd), mida ei olnud võimalik kuigi kaua koos hoida.

      Meie allikad kõnelevad üpris palju sellest, millal viikingid saabusid, kus nad ründasid, kuidas võitlesid, isegi nende päritolualade ühiskondlikust iseloomust ja arengust. Ent nad ei ütle meile, miks see ühiskond, mis seni oli arenenud suhtelises eraldatuses kaugel Põhja-Euroopas, hakkas nii ootamatult ette võtma ülemereretki ja veel nii suurel määral ja hulgal. See on arvatavasti kogu viikingiaja võtmeküsimus (koos sellega, miks need retked umbes 200 aastat hiljem peaaegu sama järsult katkesid).

      Üks teooria väidab, et viikingieelse ajastu Skandinaaviat iseloomustas nii suur rahvastikutihedus, et see tõi kaasa võitluse ressursside pärast ja ägedad sõjad. Kui lõpuks võitles liiga palju mehi liiga väheste ressursside pärast, suundus vägivald hoopis välismaiste ahvatlevate sihtmärkide pihta. Leidub mõningaid tõendeid rahvaarvu kasvu kohta teatavates noorema rauaaja Skandinaavia asulates, mis seda teooriat toetavad. On märke asustuse laienemisest Jüütimaa läänepoolsetele soistele aladele, mida varem oli välditud, ning Lääne-Norraski leidub arheoloogilisi tõendeid rahvastiku kasvu kohta, mis kindlasti sundis tõsisemalt konkureerima ressursside pärast.66

      Osa tõendusmaterjali aga sellega hästi kokku ei sobi. Taani puhul andis Bremeni Adam Jüütimaa kohta teada, et „vaevalt võib kuskil leida haritud maalappi, harva leiab kohta, kus inimene võiks elada”,67 samal ajal kui Skåne oli tema sõnul „viljarikas, kaubarohke ja nüüdseks on kõikjal kirikuid”.68 Hedeby ja Lundi puit näitab, et nõudlus tamme järele (nii laevade kui ka hoonete ehitamiseks) tõi viikingiajal kaasa kasemetsade laienemise, mis annab mõista suureneva elanikkonna kasvavat nõudlust, aga see toimus alles pärast rüüsteretkede algust.69 Normanni ajaloolane Saint-Quentini Dudo on kirjeldanud omamoodi loteriid, millega põhjalased tema sõnul üritasid ülerahvastatust vaos hoida. Ta väitis, et maanappuse tõttu tõmbasid juhtivate suguvõsade mehed liisku ja kes kaotasid, pidid minema pagulusse, kus nad võisid „saada võitluses endale maid, millel elada püsivas rahus”.70 Hrolfile, ühele X sajandi alguse kaotajale, tuli niisugune ebaõnn tegelikult suureks kasuks, sest temast sai Normandia esimene viikingist valitseja.71

      Võib-olla tähtsam kui kasvava elanikkonna „tõukejõud” oli Loode-Euroopa kaubandussidemete üldise tihenemise „tõmbejõud”. VII sajandil kasvasid kiiresti nõndanimetatud empooriumid ehk uued kauplemispunktid, näiteks Quentovic Étaples’i lähedal Põhja-Prantsusmaal (mis on pärit sajandi algusest),72 Dorestad Friisimaal (mis oli kindlasti olemas 716. aastal, mil seda külastas anglosaks püha Willibrord oma misjoniretkel taanlaste juurde) ja Hamwic Lõuna-Inglismaal. Sellistest kaubanduskeskustest ulatusid kaubavõrgustikud Taani, kus tekkisid Jüütimaa läänerannikul Ribe empoorium, mis rajati nähtavasti hiljemalt 720. aastal, ja poolsaare idakaldal Haithabu ehk Hedeby.73

      Need kaks linna olid Skandinaavia esimesed tähtsamad kaubanduskeskused, millele lisandusid Rootsis Mälareni järves Birka ja Lõuna-Norras Kaupang.

      Skandinaavias oli alati leidunud kauplemiseks asju,

61

„Knútsdrápa” kohta vt: Roberta Frank, „King Cnut in the verse of his skalds.” – The Reign of Cnut: King of England, Denmark and Norway. Edited by Alexander R. Rumble. London, 1994, lk 106–124. Elavalt on arutatud selle üle, kas verikotkast tuleb käsitada otseses tähenduses või pidada seda kujundiks, kotka liuglemiseks. Vt Roberta Frank, „Viking atrocity and Skaldic verse: the rite of the blood eagle.” – English Historical Review 1984, 99, 391, lk 332–343; samuti Bjarni Einarsson, „The blood eagle once more.” – Saga-Book, 23, 2, lk 80–81.

62

Vt eespool lk 16.

63

„Kroonika” paistab siin pisut eksivat ja lahing toimus tegelikult nähtavasti 896. a.

64

Vt tagapool lk 50.

65

Suure Väe tegelik suurus on tekitanud omajagu arutelu sealtpeale, kui Peter Sawyer pidas seda 1958. a kõigepealt ainult mõnesajameheliseks ja siis suurendas seda arvu 1000 meheni raamatus: The Age of the Viking. London, 1960, lk 125. Mõned toetavad Sawyerit, näiteks David Sturdy raamatus: Alfred the Great. London, 1995, lk 111, teised aga peavad seda liiga väikeseks. Vt Simon Keynes, „The Vikings in England, c. 790–1016.” – Peter Sawyer (ed.). The Oxford Illustrated History of the Vikings. Oxford, 1999, lk 48–82. Richard Abels, Alfred the Great: War, Kingship and Culture in Anglo-Saxon England. London, 1998, lk 113 arvab, et saabumisel (ja enne mitmesuguseid jagunemisi) võis Suures Väes olla üle 5000 mehe. Huvipakkuvat arutelu, kuidas Suur Vägi suutis end ära toita, vt: Shane McCleod, „Feeding the micel here in England c. 865–878.” – Journal of the Australian Early Medieval Association 2006, 2, lk 141–156.

66

Peter Sawyer, „The Viking Expansion.” – The Cambridge History of Scandinavia. 1. kd, lk 106–107.

67

Adam of Bremen, History of the Archbishops of Hamburg-Bremen. Translated by Francis J. Tschan. New York, 1959, IV rmt, lk i.

68

Adam of Bremen, History of the Archbishops of Hamburg-Bremen, IV rmt, lk vii.

69

Else Roesdahl, Viking Age Denmark. Translated by Susan Margeson & Kirsten Williams. London, 1982, lk 17.

70

Dudo of Saint-Quentin, Historia Normannorum, I rmt, 2. ptk.

71

Hrolf on rohkem tuntud ladinapärase nimega Rollo.

72

Ühel Ida-Anglias Sutton Hoo matusest leitud mündil (umbes aastast 625) on müntimiskohana kirjas Quantia, mis eeldatavasti tähendab Quentovici, 664. a olevat aga Tarsose Theodoros sõitnud just sellest sadamast vastu võtma Canterbury peapiiskopi ametit.

73

Michael McCormick, Origins of the European Ecomony: Communications and Commerce AD 300–900. Cambridge, 2001, lk 607.