Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

jagunes ühiskond kolmeks: þræl’id (träälid) ehk mittevabad, karl’id ehk vabad talunikud ja jarl’id ehk ülikud. See on kahtlemata lihtsustus, aga nii esitab klassikalist kolmjaotust X sajandi poeem „Rigsþula” („Riigri lugu”),41 mis kõneleb käskjalast jumala Heimdali rännakust. Ta külastab kolme taret, kus elavad vastavalt kolme ühiskondliku klassi esindajad. Esimeses (kus elanud Vaarisa ja Vaarema) pakuti talle aganaid täis leiba, kuid enne lahkumist kasutas ta ära pererahva külalislahkust ja sigitas Vaaremaga poja, kellele anti nimeks Trääl. Poiss abiellus, kui aeg kätte jõudis, neiuga, kelle nimi oli Teenijatüdruk, ja nende lapsedki kandsid nimesid, mis vastasid nende teenijaloomusele: poisid Lehmakarjus, Tahumatu, Röökur, Parm, Kiimur, Lehkur, Nott, Paks, Logard, Suurjalg, Igerik ja Hall ning tüdrukud Lobamokk, Räbalakandja, Puhinina ja Teenija. Seejärel külastas Heimdal Vanaisa ja Vanaema (karl’ide esindajad), kus ta taas sigitas pereemaga lapse. Vanaema sünnitas poisi – „punajuukseline, priske, silmad pöörlesid peas” –, kellele pandi nimeks Karl. Tugev poiss abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Minia, ning neil olid lapsed, kes kandsid juba kenamaid nimesid: pojad Mees ja Tugev, Relvakandja ja Sepp, Talumees, Pöetudhabe ja Mestimees ning tütred Emand, Pruut, Sale, Kaunis, Naine ja Häbelik. Kolmandana külastas Heimdal Isa ja Ema kaunist maja. Taas sigitas jumal pereemaga lapse, aga see oli juba väliseltki palju õilsam, „hiilgavate põskede” ja „otsekui siul välkuvate silmadega”. Laps, kelle nimeks sai Jarl, abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Erna, ja neil sündisid ülikutele sobilike nimedega lapsed: Poeg ja Laps, Järglane ja Pärija, Poiss ja Sugulane ning „noorim Kon” (viimane – originaalis Konr ungr – on sõnamäng vanapõhja keeles, milles konungr tähendab „kuningat”).42

      Orjad paiknesid küll kindlalt ühiskondliku hierarhia allosas, kuid nende seisund ei olnud ometi Skandinaavias nii rõhutud kui mitmel pool mujal Euroopas: Skandinaavia seadused lubasid orje vabastada, samuti tunnistada maaomanikel vabaks lapsi, kelle nad olid sigitanud orjataridega. Nende hulk oli viikingiühiskonnas alati suhteliselt väike (XII sajandiks oli pealegi seisus ka ametlikult kaotatud kõikjal peale Rootsi43).

      Nii vabade kui ka orjade seisund oli pärilik, ehkki viimaste arv võis suureneda vangide läbi, keda võeti röövretkede käigus (nende arv kasvas märkimisväärselt viikingiajal). Ori oli õiguslikult mitmeti piiratud ja seisis õiguste poolest vabast inimesest madalamal. Kui näiteks ori solvas vaba inimest ja viimane orja tappis, tuli karistuseks tasuda vaid orja hind, kui aga vaba mees mõrvas oma orja, ei langenud talle üldse karistust osaks (kui ta just ei juhtunud õnnetut trääli mõrvama paastu ajal, millisel juhul oli karistuseks väljasaatmine).44

      Suurem osa elanikest kuulus vabade, aga mitte ülikute sekka ning neil oli õigus osaleda kohalikel rahvakoosolekutel ehk tingidel (þing), mis kujutas endast kogu viikingimaailmas levinud institutsiooni, millel lahendati üldise tähtsusega küsimusi ja mõisteti kohut. Vabade kategooria oli väga lai ja jagunes mitmeks allklassiks, sealhulgas põllutöölised ja rentnikud, aga ka mitteülikutest maaomanikud. Vabade kohta kasutati tavaliselt sõna bóndi, mis tähistab talupidajaid. Tähtsaim allrühm olid óðalsbóndi ehk odalivabad – see seisund on juriidiliselt küll keeruline, aga tähistab sellise maavalduse omanikku, mida võis pärandada (samal ajal ei saanud seda võõrandada perekonda mittekuuluvale isikule ilma hõimlaste nõusolekuta). Ühiskondliku kihistumise süvenedes tekkis teisigi allrühmi, kelle seas tuleb ära märkida maata põllutöölised ja väikemaapidajad, kes õiguslikult olid küll põhimõtteliselt võrdsed, aga kes surma või vigastuse korral väärisid väiksemat hüvitust kui odali- ehk taluomanikud.

      Ülikute seas nimetati tähtsamaid isikuid jarlideks. Seda sõna tarvitati ainult väga kõrgete ülikute, sageli kuninga endaga konkureerivate isikute puhul, näiteks Hladiri jarlide puhul, kellele kuulus suur osa põhjapoolsemast Norrast (keskusega Trøndelagis) ja kes sageli jagasid kuningaga võimutäiust või tegutsesid Taani kuningate asevalitsejatena, üritades oma võimu alla painutada kogu Norrat. Ühiskonna ülikute kiht, kelle seast valiti kuninga kaaskondlased ja nõunikud, kaotas viikingiaja lõpu lähenedes suure osa võimust, sest kuningate võim kasvas ning nende tegevusvabadus ahenes, suuresti seetõttu, et pärilikke maavaldusi hakkasid asendama kuninga annetatud ametid ja läänid.

      Oli siiski üks inimrühm, kes jäi suuresti Põhjala ühiskonna peavoolust kõrvale – eelkõige seepärast, et nad ei kuulunud sõna otseses mõttes põhjalaste hulka. Rändlejatest soomeugri keelt kõnelevad saamid, kes elatusid jahist, kalastamisest ja põhjapõtrade karjatamisest, ei ole meile jätnud enda kirjalikke mälestusi, mistõttu me peame täielikult tuginema Skandinaavia allikatele ning arheoloogia andmetele.

      Saame mainitakse mitmes Islandi saagas, samuti „Landnámabókis”, mõnes poeemis ja reas hilisemates Norra seadustes. Enamasti kasutatakse nende kohta väljendit finnr või finni, nende omanime saami aga kohtab Põhjala allikates ainult korra. Kahtlemata olid nad elanud Skandinaavia poolsaarel juba pikka aega, arvatavasti enne põhjalaste saabumist. Mitmed matusekohad, nõndanimetatud järvekalmed, mis on koondunud väikeste metsajärvede äärde, pärinevad nooremast rauaajast ning nende asukohad annavad mõista, et saamide asuala ulatus palju kaugemale kui hiljem, keskajal, mil nad elasid kaugel Norra ja Rootsi põhjaosas. Vanema rauaaja kalmetest Rootsis Härjedälenis Krankmårtenhögenis on leitud kivikääbastele seatud põhjapõdra sarvedest kroone, mis tunnistavad saamide ammuseid tihedaid seoseid loomadega. Isegi nii kaugel lõunas kui Upplandis Tunas paiknevas laevkalmes on jälgi, et lahkunu toiduvalikusse kuulus sageli põhjapõder (mis ei olnud sugugi iseloomulik tollasele tüüpilisele Põhjala toidulauale).

      Saamid olid kogenud kütid ning tundub, et põhjalaste ja saamide levinuim suhtlemisvorm oli andam, mida viimased maksid (või vahetasid muu kauba vastu) karusnahkades (seda kirjeldab üksikasjalikumalt põhjalasest kaupmees Ohthere (Ottár), kes elas saami aladel IX sajandil45). Pole päris selge, mida saamid said vastutasuks kärbi-, saarma- ja teiste loomade nahkade eest („Ketili saaga” mainib võid ja sealiha, aga see ei olnud kindlasti piisavalt köitev vahetuskaup46), kuid on ilmne, et vahetus oli vastastikku kasulik, sest see kestis sajandeid.

      Kuigi paistab, et saamid elasid peamiselt Finnmarkis, on tõendeid ka nende asumise kohta kaugemal lõunas, Trøndelagis ning isegi Ida-Norra lõunaosas ja sisemaal. Borgartingi seadused, mis kehtisid maa idaosas, nägid ette mitmeid meetmeid kristlaste ja finn’ide segunemise vältimiseks ning keelasid spetsiaalselt kristlastel sõita saamide juurde paluma abi haiguste ravimisel või ennustamiseks. Niisuguste paganlike kommete halb mõju vaevas kahtlemata seadusekoostajate meelt. Tegelikult ongi saamid saagades kõige silmatorkavamalt esindatud just nõiakunsti meistritena. Ühes loos pajatatakse, kuidas Norra kuninga Eirik Verekirve abikaasa Gunnhild olevat läinud Finnmarki õppima finn’ide käest nõiakunsti (ja kooskõlas hilisema verejanulise naise mainega olevat lasknud jõhkralt tappa oma kaks õpetajat).

      Saamide šamaanitraditsioonid ja pikaajaline vastuseis ristiusule tekitasid keskaja (peamiselt kristlike) Põhjala kirjameestes väga suurt võõristust. Leidub teatavaid märke kahe rühma vahelisest vägivallast. 1258. aastal purunes Põhja-Norra rannikul üks islandlaste laev, mille järel meeskond tapeti, arvatavasti süüdlasteks saamid, ning ühe kirjelduse kohaselt47 olevat saamid rünnanud Norra juhtiva pealiku talu, aga kui arvestada, kui pikka aega elasid saamid ja põhjalased kõrvuti, on niisuguseid teateid äärmiselt napilt.

      Palju rohkem on teateid rahumeelsest suhtlemisest. Lisaks kaubavahetusele, mis iseloomustas mõlema rühma püsisuhteid, paistab, et Põhjala eliit pidas saami eliiti prestiižseks partneriks abielusuhete sõlmimisel.48 „Finnboga saagas” kõneldakse, kuidas saami naisest Leiknyst sai ühe Islandi pealiku armuke, aga tuntuim näide on kahtlemata lugu Norra kuninga Harald Kaunisjuukse abielust saami kuninga Svási tütre Snæfrithiga. Harald kutsuti Svási mätastest onni ja kuigi ta algul tõrkus, läks ta lõpuks ometi kohale. Seal

41

See on osa „Vanemast Eddast”. Vt tagapool lk 13.

42

Tegelikult oli kõigis „taredes” lapsi rohkemgi, autor toob siin ära ainult valiku. Eestikeelses „Riigri loo” tõlkes on nimed tõlkimata jäetud, mistõttu tõlkija väheste teadmiste tõttu vanapõhja keelest on siintoodud eestindused ainult ligikaudsed, taotledes rohkem tunde kui täpsuse edasiandmist. Võrdluseks olgu toodud ka siin esitatud nimede originaalkujud: Vaarisa ja Vaarema – Ái ja Edda; Trääl ja Teenijatüdruk – Þræl ja Þír; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 9 tütart) – pojad Fjósnir, Klúr, Hreim, Kleggi, Kefsir, Fúlnir, Drumb, Digraldi, Drött, Leggjaldi, Lút, Hösvir ja tütred Ysja, Tötrughypja, Arinnefja, Ambátt; Vanaisa ja Vanaema – Afi ja Amma; Karl ja Minia – Karl ja Snör; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 10 tütart) – pojad Hal, Dreng, Þegn, Smiþ, Bóndi, Bundinskeggi, Segg ja tütred Snót, Brúþ, Svanni, Sprakki, Víf, Feima; Isa ja Ema – Faþir ja Móþir; Jarli ja Erna lapsed (kokku oli neil 12 poega) – Bur, Barn, Aþal, Arfi, Svein, Kund, Kon.

43

Ainult juriidiliste meetmete vaatlemine hindamisel, millal orjus viikingite maailmas kadus, sisaldab teatavaid ohte. Näiteks Islandil ei keelatud seda ametlikult kunagi, aga teadaolevalt (see tähendab kirjalikes allikates mainitud) oli viimane ori Gilli, kelle isand oli veidi pärast 1050. a Þorstein Síðu-Hallsson. Ent seadusteraamat Grágás sisaldab sätteid, mis osutavad, et orje oli veel 1117. a paiku. Norra kohta leidub samuti tõendeid, et orjus oli olemas veel XII saj, Taanis aga lõppes see alles sajand hiljem ja Rootsis võis orje kohata isegi XIV saj algul.

44

„Konungsbók” 112, raamatus: Peter Foote, Andrew Dennis & Richard Perkins, Laws of Early Iceland: Grágás, the Codex Regius of Grágás with Material from Other Manuscripts. 2 kd. Winnipeg, 1980–2000, lk 172–173.

45

Ülevaadet Ohthere reisidest vt tagapool lk 77.

46

Vt Else Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources.” – Shamanism and Northern Ecology. Edited by Juha Pentikäinen. New York, 1996, lk 97–117.

47

Selle esitab „Gull-Ásu-Þorðar þáttur”. Vt Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources”, lk 105.

48

Inger Zachrisson, „The Sami and their interaction with Nordic peoples.” – Stefan Brink (ed.). The Viking World. London, 2008, lk 32–39.