Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

vaatas pikka kasvu kutt tagasi tema poole ja rääkis jälle: «Hei! Pilusilma-plika! Ära seisa seal niisama! Äkki vaatad selle oma semu üle? Kui sa teda juba siia lohistama hakkasid, siis ilmselt tahaksid ta haavad kah kinni tõmmata.» Pikka kasvu mees, salvestas Rauni aju, aga lühem kui Phone-X. Kõrge hääle ja puhta hääldusega.

      Naise mõistus ja liikmed värisesid ikka veel, aga ta nõudis neilt sõnakuulelikkust. Lamp. Nuga. Medpakk. Mida ta sai Taela heaks teha?

      Too oli vahepeal samuti pildilt ära vajunud. Raun pani oma algelised teadmised diagnoosimisest mängu ja hakkas käppima-näppima-toppima. Tema järeldus oli, et midagi oli selgelt viltu vasakus kehapooles. Esiteks olid ribid katki ja mis teiseks, seda sõdur mõtlema ei hakanud. Ta korjas välja oma väärtusliku süstla, tõmbas tikku, steriliseeris nõela ära ja läkitas ampulli antibiootikume otse õlalihasesse. Siis teine ampull, valuvaigisti, nõelale taha ja lihasesse.

      Sõduri lollikindlaks tehtud ravipakett.

      Nüüd tulnuks kere kinni mässida, aga esiteks ei olnud tema ja Taela medpakkides kokku ka nii palju sidet ja teiseks pidanuks keegi kolmas meest vertikaalis hoidma, aga valveputka pikemaajalisemad asukad – arvult kolm, eh, ainult kolm neid oligi – olid ikka veel kitsa akna juures ning jälgisid pingsalt ja murelikult, mis väljas toimub.

      Nad ei lasknud, lihtsalt vahtisid, trellidest nii palju eemale hoides, et neid varbade vahelt kohe kätte ei saaks. Väljast kostis mürtsatusi, madalahäälseid valuröögatusi ja mingid hääled lõugasid ilmselt ka teisel pool kärujaamas, aga Raun ei saanud ühestki sõnast aru.

      «Kas keegi tuleks mulle appi äkki?» küsis naine valjusti. Parem liiga vähe mässimist kui üldse mitte.

      Kaks tüüpi akna juurest vaatasid ta poole tagasi. Raun ei suutnud paksude vattide ja mütsides peade järgi otsustada, kes just ja kas need olid samad, kes väljas tal ja Taelal järel olid käinud, aga küllap olid. Pikk jutumees pidas vahti edasi.

      Parempoolne vahtija ohkas sügavalt, pani oma relva – mingi veider mudel – kõrvale ning astus raskelt Rauni juurde. Põlvitas. Naise päikeselambi kaame valgus näitas, et võõral oli nösunina punaka habeme keskel ja puhmaskulmud. Mees tundus vana, kulunud ja haises, nagu poleks pesnud mitte nädalaid, vaid juba kuid. Aga ta hoidis Taela, kes ebamääraselt ümises, istuli, kuni Raun lambi välja lülitas ning oma haavatule sidemed nii kõvasti ümber kere tõmbas, kui julges.

      Siis kostis väljast veel üks mürts, selline, et sein peaaegu värises. Raun poleks sellele rohkem tähelepanu pööranud kui eelmistele, kuid sedakorda järgnes meeletu valuulg ja mõlemad mehed akna juures kahmasid korraga oma relvad. «Tüdruk, sul moona on või? Viis-viis-kuut?» Mees, kes Taela toetas, lasi ta igasuguse hoiatuseta lahti, nii et Raun pidi kaaslase kinni püüdma ja oma rinna vastu toetama, kuna ta vihaselt ja väga kiiresti teisel sidemerullil haavatu keha ümber käest kätte käia lasi. Siis oligi side otsas ja üllatavalt korralik mähis tehtud.

      Tema abiline oli juba oma relva haaranud, kuigi hoidis seda peaaegu nagu kaigast.

      «Türa, kas tuleb moona ka või?!!» nõuti akna juurest.

      Raun, sidumistööst vaba, torkas käe kotti ja tõmbas täis karbi välja. See oli väärtuslik. Kolmveerand karpi oli tal veel, aga… Ta kõhkles hetke, kuid need mehed olid välja, selle kuradima kuninga juurde, talle ja Taelale järele tulnud.

      Naine viskas karbi teda aidanud punahabemele. Too püüdis selle kinni ja hakkas samuti omaette ropendades laadima.

      Kõik kolm hoidsid nüüd aknast ja trellidest eemale. Raun kattis kuskil madalamates teadvusesfäärides hulkuva Taela kinni kõigi riietega, mis võtta. Lisas külje alla õhukese vetthülgava teki, mida ta kaasas kandis, ja viskas peale teise samasuguse mehe enda varustusest. Siis heitis Raun pilgu aknast välja. Ei näinud seal muud kui lund.

      Nii et ta laadis parem nonde, kes midagi nägid, eeskuju põhjal ka oma tühjakslastud salve uuesti täis.

      Kuigi mehed tundusid kole ärevil, ei saanud Raun ikka veel aru, mis lahti, nii et – klõps, klõps, klõps tegid padrunid vaikselt ja turvalisustsisendavalt – ta siis küsis: «Mis lahti läks?»

      «See esimene, hele inimesesööja värdjas tegi teisele ära. Kiskus tal käe küünarnukist saati lahti ja too pani minema. Nii et esimene elukas on jälle vaba meiega tegelema. Pasas oleme.»

      «Kust see teine üldse tuli?»

      «Kust persest me teadma peaks? Aga teie õnn, et see tume jurakas tuli, ma ei oleks ust lahti teinud, kui ta poleks heledat eemale endaga kaklema tirinud.» Kõneleja oli toosama pikk vennike, kes ennegi enamjaolt. Paratamatult tuli toda suurt kogu pimeduses nähes jälle Phone-X meelde ja Rauni seest käis läbi leinakihvatus.

      Aga selle suure tüübi siin jätab ta igatahes meelde kui sitapea.

      «Teie kaks olete ikka üleni kõvad mehed,» pöördus sõdur, kontrastist teadlikuks saanud, kahe ülejäänu poole. Pani lambi põlema, et nad korraks üle vaadata. «See oli ikka hull tegu meile järele tulla niimoodi, moon otsakorral. Aga näe, ära tõite!»

      Punahabe, kes oli tal aidanud Taela siduda, muheles mõnusalt ning teine, tundus, et tublisti noorem mees, naeratas hammaste vahele jäävate aukude mustendades. Tal oli peas mingi veider, kahe lagipealt nööri otsas alla tolkneva kaunistustupsuga roosa müts. Varjumiseks see küll mõeldud polnud. Raun lülitas lambi välja ja pani ära.

      «Naisi peab aitama, muidu jääb neid kole väheks,» vastas vanamees ja muheles uuesti.

      «Poleks nad pool aastat tutti nägemata metsas jooksma pidanud, oleks nad te sitased Uniooni persed sinna välja ära õgida jätnud sama külmalt, kui mina jätnuks,» ütles kõige pikem, hämaras tundus, et ka kõige tumedama nahaga (aga võib-olla kõige räpasem) tüüp, ja Raunil mõikas alles nüüd.

      Muidugi. Nii koba peale kokku lapitud varustusega, räpased, ilma moonata, haisevad… Bandiidid. Tema ja Taela olid päästnud kaks romantiliselt meelestatud bandiiti.

      Aga, lisas hüplev mõte juurde, need kaks kepinäljas bandiiti ikkagi tegid midagi sellist, mida omad relvavennad polnud vaevaks võtnud!

      Naine ei pannud seda jaamas passivatele unioonlastele oluliselt pahaks, aga mõte lahketest vapratest bandiitidest ajas ta nii segadusse, et ta mõtlemise vältimiseks ettevaatlikult taas välja, vaikusesse ja tasapisi langema hakkavasse lumme piilus. Heledajuukseline kuningas istus jaama katusel. Ta paistis väsinud ja peksasaanud, pea longus. Vahtis allapoole, nokitsedes samas mingi süles peidus oleva asja kallal nii inimlikult, et eelnevat teadmata olnuks lihtne teda ennastki inimeseks pidada.

      Raun vaatas. Pikki minuteid ei juhtunud midagi muud. Misasja ta passis seal? Ootas? Mida?

      Raun teadis kindlalt, mida ta ise ootas. Päikesetõusu. Siis saaks siit bandiitidega pikitud punkrist minema!

      Keha hakkas üleelatud pinge langedes tasapisi ressursse nõudma. Süüa. Juua. Nii et sõdur kaevas välitaskutest välja suhkrutükipaki, kuiva valguka ning plasku. Viimane oli praktiliselt tühi. Pikk rännak – ja nad olid lootnud kärujaamas peagi varusid täiendada.

      «Ega teil vett ei ole? Ma võin toitu vastu jagada.»

      Bandiidid vahetasid pilke.

      «Toit kuluks meile muidugi väga ära, aga viimane vesi läks juba kõridest alla,» möönis viimaks vana punahabe Rauni süles olevat kraami piieldes.

      «Mul on vett,» kostis maast, seina äärest. Raun pöördus, rõõmus ja murelik ühtaegu, plaanis uurida, kas… aga plaaniks see jäigi.

      Sest väljast kostis kauge, aga ometi selge hüüe ja selle hääle tundis Raun otsekohe ära ning pillas suhkrupaki maha.

      «On siin keegi?» hüüdis Katja kuskil seal pimedas lumes, mida kuradit ta ometi teeb? Ta pole ju tavaliselt nii pagana loll?!

      « … vastake! O-me-ti! Hei! Appi!»

      Miks kuradi kuradi kuradi pärast ta hommikut ei oodanud?

      Sidejaamad olid Nuru ja Phone-Xiga läinud kuhu iganes, vedelesid kusagil lumes ilmselt. Ja kuningas katusel, oh, Raun oli sunnitud