Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

ehk mulle soovitada veel midagi ameerikapärast?”

      „Miks peaksid sa ootama minu soovitust, kui pead mu maitset nii halvaks? Sul tuleks nähtavasti leppida sellega, et oleme lugemiseelistustes niisama erinevad kui paljus muuski, ja küsida nõu kelleltki teiselt, härra Herondale.” Vaevalt olid need sõnad tal üle huulte tulnud, kui Tessa hammustas huulde. Ta teadis, et oli üle pakkunud.

      Ja tõepoolest, Will haaras tal sõnasabast, nagu ämblik napsab kinni iseäranis maitsva kärbse. „Härra Herondale?” nõudis ta. „Tessa, ma mõtlesin, et…”

      „Mida sa mõtlesid?” Tüdruku hääl oli jäine.

      „Et me võime vestelda vähemalt raamatutest.”

      „Me vestlesime. Sa solvasid minu maitset. Ühtlasi peaksid teadma, et „Lai, lai maailm” ei ole mu lemmikraamat. See on lihtsalt üks paljudest, mida ma nautisin, samamoodi kui „Salakätt” või… Aga tead, ehk nimetad mõnda oma lemmikut, et võiksin hinnata sinu maitset. Nii oleks kõige õiglasem.”

      Will hüppas lähimale lauale ja jäi jalgu kõlgutades istuma, mõeldes nähtavasti Tessa ettepaneku üle järele. „Otranto loss”…”

      „Kas selles polnud juttu, kuidas peategelase poeg saab surma, sest taevast langeb talle peale hiigelsuur kiiver? Ja sina nimetasid „Jutustust kahest linnast” tobedaks!” imestas Tessa. Mitte mingi hinna eest poleks ta olnud nõus tunnistama, et oli „Otrantot” lugenud ning see oli talle meeldinud.

      „„Jutustus kahest linnast”,” kordas Will. „Tead, ma lugesin selle uuesti läbi, sest olime sellest rääkinud. Sul oli õigus: see ei ole üldse tobe.”

      „Ei ole või?”

      „Ei,” vastas noormees. „Selles on nii palju meeleheidet.”

      Tessa vaatas Willile otsa. Poisi silmad olid sinised nagu järved ja tüdruk kartis iga hetk nendesse kukkuda. „Meeleheidet?”

      Noormees vastas rahulikult: „Sydneyl ei ole pääseteed – teda ei aita armastus ega selle puudumine. Ta teab, et ei suuda end päästa Lucieta, aga ei saa lasta neiut ligi, sest see kahjustaks tolle mainet.”

      Tessa raputas pead. „Mina mäletan sellest raamatust hoopis midagi muud. Sydney toob õilsa ohvri…”

      „See on tema ainus võimalus,” katkestas Will tüdruku jutu. „Kas sul pole meeles, mida ta Luciele ütleb? „Kui see oleks olnud võimalik… kui oleksite suutnud armastada meest, keda näete enda ees – hukkaläinud elupõletajat, joodikut, harjumuste orja, kellena te teda tunnete –, pidanuks ta, nii õnnelik kui ta ka poleks olnud, elama iga hetke teadmisega, et toob teile õnnetust ja meeleheidet, sunnib teid kahetsema, hävitab ja alandab teid, kisub teid endaga koos põhja…””

      Kaminas allalangev halg paiskas üles sädemepilve, ehmatas mõlemat ning sundis Willi vaikima; Tessa süda tõmbus rinnus valusasti kokku ja ta kiskus väevõimuga pilgu Willi omast lahti. Rumal oled, sõitles ta ennast. Püsti rumal! Talle meenus, kuidas noormees oli teda kohelnud ja mida talle öelnud, ning pruukis poisil ainult poetada reake Dickensilt, kui tema põlved juba nõrgaks muutusid.

      „Ohhoo,” lausus ta, „oled kenakese jupi pähe õppinud. See oli muljetavaldav.”

      Will tõmbas särgikaeluse veidi rohkem lahti, paljastades kaunilt kaarduva rangluu. Läks natuke aega, enne kui Tessa mõistis, et noormees näitab talle südamest kümmekond sentimeetrit kõrgemal asuvat märki. „Mnemosyne,” sõnas Will. „Mäluruun. See on eluaegne.”

      Tessa pööras pilgu kiiresti kõrvale. „Kell on palju. Pean minema oma tuppa – olen väsinud.” Ta astus poisist mööda ja seadis sammud ukse poole. Kas Willi nägu väljendas nukrust, tabas ta end mõttelt, aga tõrjus selle kiiresti eemale. See oli Will, heitlik ja tujukas. Ükskõik kui võluv ta ka poleks olnud oma parimatel hetkedel – Tessale ja ilmselt ka kõigile teistele oli ta sama mis mürk.

      „Vathek,” sõnas noormees ja libistas end lauaservalt alla.

      Tessa jäi ukselävel seisma; märgates, et hoiab ikka veel käes Coleridge’i raamatut, otsustas ta selle kaasa võtta – pakub ehk „Koodeksile” meeldivat vaheldust. „Mida sa ütlesid?”

      „„Vathek”,” kordas Will. „Selle autor on William Beckford. Kui „Otranto” sulle meeldis,” – Tessa ei olnud enda teada küll nõnda öelnud – „siis naudid arvatavasti ka seda.”

      „Aa,” ütles Tessa. „Tore. Tänan. Jätan selle meelde.”

      Will ei lausunud sõnagi; ta seisis ikka veel sealsamas laua ääres, pea maas, tumedad juuksed silmil. Tessa tundis, kuidas üks südamesopike sulas, ning enne kui ta oleks jõudnud end tagasi hoida, oli see üle huulte. „Head ööd, Will.”

      Noormees tõstis pilgu. „Head ööd, Tessa.” Tema nägu oli tõepoolest nukker, aga mitte nii troostitu kui varem. Ta sirutas käe, et silitada Churchi, kes oli kogu nende vestluse ajal maganud, ärkamata isegi halu langemise peale, ning lamas praegugi raamaturiiuli serval, käpad õhus.

      „Will…” hakkas Tessa ütlema, aga oli juba hilja. Church kräunatas, vihane, et teda üles aeti, ja sähvas küüntega. Will hakkas valjusti kiruma ja Tessa astus uksest välja, suutmata varjata suunurgis võbelevat naeratust.

      4

      RETK

      Sõprus on üks vaim kahes kehas.

MENG ZI

      Charlotte virutas paberilehe raevuhüüatuse saatel lauale. „Aloysius Starkweather on üks kangekaelne silmakirjalik põikpäine mandunud…” Ta jäi vait, püüdes nähtavasti oma vihahoogu ohjeldada. Tessa polnud veel kunagi näinud Charlotte’i huuli nii kitsaks triibuks kokkupigistatuna.

      „Kas tahad sõnastikku?” küsis Will. Ta oli visanud end kamina juures olevas kõrge korjuga toolis seljakile ja tõstnud saabastes jalad otomanile. Saapad – ja nüüd ka otoman – olid koos kuivanud poriga. Tavaliselt oleks Charlotte talle selle eest peapesu teinud, aga sel hommikul Aloysiuselt tulnud kiri ei lasknud teda ilmselt millelegi muule mõelda ning nimelt sellepärast oligi ta palunud kõigil salongi koguneda. „Tundub, nagu jääks sul sõnadest puudu.”

      „Ja kas ta on ikka päriselt ka mandunud?” küsis Jem rahulikult teisest tugitoolist. „Tahan öelda, et vanatoi on peaaegu üheksakümmend aastat vana – vaevalt saab ta veel olla eriline hälvik.”

      „Ära ole selles nii kindel,” vastas Will. „Kui sa ainult näeksid, mis tempe niisugused ätid teinekord Saatana Tavernis viskavad.”

      „Ükski vemp, millega saavad hakkama sinu tutvusringkonda kuuluvad isikud, Will, ei üllata meid,” lausus Jessamine, kes pikutas lamamisdiivanil, niiske lapp otsmikul. Neiu polnud ikka veel peavalust üle saanud.

      „Kallis,” lausus Henry murelikult, astudes ümber laua sinna, kus istus tema naine. „On sinuga ikka kõik korras? Sa oled natuke… lapiline.”

      Henryl oli õigus. Charlotte’i nägu ja kael olid vihast tõesti punaselaiguliseks tõmbunud.

      „Minu meelest on see võluv,” ütles Will. „Olen kuulnud, et täpid on sel hooajal suurmood.”

      Henry patsutas Charlotte’ile ärevalt õlale. „Kas tahad jahedat kompressi? Kuidas ma saaksin sind aidata?”

      „Võiksid sõita Yorkshire’i ja raiuda sel vanal sokul pea maha,” vastas Charlotte mässumeelselt.

      „Kas see ei komplitseeriks meie ja Klaavi suhteid?” küsis Henry. „Nad ei vaata niisugustele asjadele enamasti just hea pilguga. Pean silmas pea maharaiumist ja muud niisugust värki.”

      „Kõik on minu süü.” Charlotte’i hääles kõlas meeleheide. „Mis mulle küll pähe tuli, kui arvasin, et temaga saab asju ajada? See mees on püstihull.”

      „Mida ta õieti ütles?” küsis Will. „Õigemini mida ta kirjutas?”

      „Ta keeldub minu või Henryga