Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

– olgu või poisike – teda puudutab, Sophies hirmu ja vastikustunnet. Jemil olid maailma kõige õrnemad, kõige ilusamad käed…

      „Ma ei suuda uskuda, et juba homme ongi nad siin,” lausus Tessa ja pööras pilgu jälle Jemile. „Millegipärast on mul niisugune tunne, nagu söödetaks Sophiet ja mind Benedict Lightwoodile ette, et talle meeltmööda olla – umbes nii, nagu koerale visatakse hambusse kont. Tal ei saa ju olla sooja ega külma, kas me oleme treenitud või mitte. Ta lihtsalt tahab sokutada oma pojad siia, et valmistada Charlotte’ile meelehärmi.”

      „See on tõsi,” nõustus Jem. „Aga miks ei võiks sa kasutada võimalust harjutada võitluskunsti, kui seda sulle pakutakse? Sellepärast õhutab Charlotte ka Jessamine’i treeningutes osalema. Mis puutub sinu võimesse, siis isegi kui – ja tõenäoliselt see ongi nõnda – Mortmain sind enam ei ohusta, leidub kindlasti teisigi, kes tahaksid sellest kasu lõigata. Oleks ju hea õppida neid tagasi tõrjuma.”

      Tessa käsi tõusis kaela juurde, kus rippus keti otsas tema ingel. Sophie teadis, et see on harjumuspärane liigutus, millest tüdruk ilmselt ise teadlik ei ole. „Ma tean, mida Jessamine selle kohta ütleb: ainsad, keda tal tuleb eemale tõrjuda, on nägusad kosilased.”

      „Kas ta ei peaks abi tahtma hoopis inetute tõrjumiseks?”

      „Mitte siis, kui nood on maapealsed,” vastas Tessa naerdes. „Jessamine eelistaks ilusale varjukütile iga kell inetut maapealset.”

      „Mina olen siis igatahes mängust väljas, eks?” lausus Jem kurvastust teeseldes ja Tessa puhkes jälle naerma.

      „Sellest on kahju,” ütles ta. „Jessamine’i-taolisel ilusal tüdrukul peaks olema võimalik valida parim, aga tema on võtnud endale pähe, et varjukütt talle ei kõlba.”

      „Sina oled palju ilusam,” ütles Jem.

      Tessa vaatas poisile üllatunult otsa ja tema põskedesse tõusis puna. Ehkki Sophie tundis taas rinnus taas armukadedustorget, oli ta ometi Jemiga nõus. Jessamine oli igati ilus – võinuks öelda, et suisa Veenus, aga alatasa mossis nägu rikkus tema võlu. Seevastu Tessast lausa õhkus soojust. Tema lopsakad tumedad juuksed olid kergelt laines ning merekarva hallid silmad näisid muutuvat seda ilusamaks, mida kauem sa teda tundsid. Tessa näost võis välja lugeda teravat mõistust ja huumorimeelt, mida Jessamine’il kas polnud või ei vaevunud ta neid omadusi teistele näitama.

      Jem jäi preili Jessamine’i ukse juures seisma ja koputas. Vastust ilmselt ei tulnud, sest ta kehitas õlgu, kummardus ning asetas käes olnud tumeda riidepambu, milles olid lahingurõivad, ukse ette maha.

      „Ta ei ole eluilmaski nõus neid kandma.” Tessa põskedesse ilmusid lohukesed.

      Jem ajas end sirgu. „Ma ei võtnud endale ülesannet neid talle väevõimuga selga toppida – nõustusin need talle üksnes kätte toimetama.”

      Külg külje kõrval hakkasid Jem ja Tessa mööda koridori edasi minema. „Ma ei kujuta ette, kuidas Charlotte suudab Vend Enochiga nii sageli juttu ajada,” ütles neiu. „Minule ajab ta hirmujudinad peale.”

      „Asi pole nii hull. Mulle meeldib mõelda, et isekeskis on Vaikivad Vennad meiega üsna sarnased. Viskavad üksteisele Vaikuselinnas vempe, röstivad endale…”

      „Loodetavasti mängivad nad šaraadi. Poleks ju paha kasutada ära oma loomulikke eeldusi.”

      Jem puhkes naerma. Nad pöörasid ümber nurga ja kadusid silmist. Sophie nõjatus jõuetult vastu uksepiita. Talle ei meenunud, et tal oleks kunagi õnnestunud Jemi niiviisi naerma panna; vaevalt oli see korda läinud ka kellelgi teisel – välja arvatud ehk Will. Et kedagi nõnda naerma ajada, pidid teda väga hästi tundma. Sophie oli armastanud Jemi juba nii kaua, millest siis tuli, et ta ei tundnud noormeest sugugi?

      Leppinult ohates valmistus ta oma peidukohast lahkuma, kui preili Jessamine’i toa uks läks korraga lahti ja neiu astus koridori. Sophie tõmbus kähku tagasi hämarusse. Preili Jessamine kandis pikka sametist reisikeepi, mis kattis teda kaelast kandadeni. Tema juuksed olid seotud tihedalt kuklasse krunni ning ta hoidis ühes käes meestekübarat. Jahmatusest otsekui kivistunud, vaatas Sophie, kuidas Jessamine langetas pilgu ja tegi grimassi, nähes jalge ees lahingurõivaid. Kähku lükkas tüdruk need üle läve tuppa – Sophie märkas, et tal paistis jalas olevat meestesaabas – ja sulges siis käratult ukse. Heitnud pilgu piki koridori kahele poole, pani Jessamine kübara pähe, tõmbas lõua keebi varju, eemaldus käratult ja kadus hämarusse, jättes Sophie endale hämmastunult järele vaatama.

      3

      ÕIGUSTAMATU TAPMINE

      Neid sõprus sidus nooruses,

      kuid tõde väänab kuri keel.

      Eks õiglust leidu küll kõrgemal,

      kuid noorus on kaduv ja elu on karm.

      Kui suur võib olla hullus sel,

      kes raevub seal, kus aitaks arm?

SAMUEL TAYLOR COLERIDGE, „CHRISTABEL”

      Järgmisel päeval pärast hommikusööki käskis Charlotte Tessal ja Sophiel naasta oma tuppa, tõmmata selga vastsed lahingurõivad ja minna Jemi juurde treeningusaali ootama vendi Lightwoode. Jessamine oli kurtnud peavalu ega olnud hommikusöögile ilmunud ning Willi polnud samuti kusagil näha. Tessa kahtlustas, et poiss lihtsalt varjab ennast, et ei peaks manama Gabriel Lightwoodi ja tema vennaga kohtudes ette viisakat nägu. Ta pani seda Willile ainult poolenisti süüks.

      Oma toas varustust võttes tundis Tessa kõhus kerget närvilist võbinat. Need rõivad olid nii erinevad kõigest, mida ta seni oli harjunud kandma. Pealegi polnud seal Sophiet, kes oleks aidanud tal uued riided selga panna. Treeningu üks osa seisnes muidugi selles, et igaüks pidi varustust tundma ja suutma sellega ise toime tulla. Rõivastuse hulka kuulusid madala kontsaga kingad, avarad, paksust mustast materjalist püksid ja rihmaga vöötatav pikk tuunika, mis ulatus talle peaaegu põlvini. Samasugustes oli ta näinud Charlotte’i võitlemas ning neid oli kujutatud ka „Koodeksi” illustratsioonidel; pildil oli need paistnud talle veidrad, kuid neid päriselt kanda oli veel veidram. Kui tädi Harriet teda nüüd näeks, langeks ta tõenäoliselt minestusse, mõtles Tessa.

      Sophie ootas teda Instituudi treeninguruumi viiva trepi jalamil. Tüdrukud ei vahetanud sõnagi ning heitsid teineteisele üksnes julgustava naeratuse. Hetke oodanud, hakkas Tessa esimesena üles minema. Astmed olid kitsukesed ja käsipuud nii vanad, et puidusse olid tekkinud praod. Tundus naljakas kõndida trepist üles, tarvitsemata kergitada seelikut ja karta, et astud selle palistusele. Ehkki tema keha oli täies ulatuses kaetud, ei vabanenud ta treeninguvarustust kandes kummalisest tundest, et on päris alasti.

      Sophiega koos tundis ta ennast natuke rahulikumalt, ehkki ka tollele näis varjukütivarustus ebamugavust valmistavat. Kui nad üles jõudsid, lükkas Sophie ukse lahti ning nad astusid üheskoos vaikides treeningusaali.

      See peab olema Instituudi ülakorrus, ruum, mis külgneb pööninguga, mõtles Tessa. Siinne saal oli peaaegu poole suurem. Siia-sinna olid poleeritud puidust põrandale tumeda tindiga joonistatud mitmesugused kujundid – ringid ja ruudud, millest mõned olid nummerdatud. Seintel põlesid nõiavalguslambid ja nende vahel rippusid relvad – sõjanuiad ja – kirved ning kõikvõimalikud muud surmatoova välimusega esemed.

      „Uhh,” sõnas Sophie ja väristas tapariistu vaadates õlgu. „Kas ei näe need jubedad välja?”

      „Mõnda neist olen ma „Koodeksi” lehekülgedel näinud,” ütles Tessa. „See on pikkmõõk, seda seal nimetatakse rapiiriks, see peaks olema florett ja see on nähtavasti kahekäemõõk.”

      „Peaaegu täpne.” Tessa üllatuseks kostis hääl kusagilt ülevalt. „Viimati nimetatu on timuka mõõk, mida kasutatakse enamasti pea maharaiumiseks. Seda on kerge teistest eristada, sest sellel pole teravikku.”

      Sophie karjatas vaikselt ja taganes, kui üks laest allarippuv nöör hakkas õõtsuma ning nende pea kohale ilmus tume kuju. See oli Jem; nõtkelt ja nobedalt nagu lind laskus ta mööda köit