Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

olid parajasti jõudnud nõudepesuruumi ukse lähedale; Sophie andis käega märku, et Tessa talle järgneks. Nad hiilisid lähemale ja piilusid sisse. Ruum oli üsna avar, sellest viisid uksed kööki ja sahvrisse. Laud oli täis õhtusöögiks mõeldud toiduaineid: seal leidus kala ja köögivilju, kõik äsja puhastatud. Bridget seisis valamu juures, tema punased lokid olid veeaurust veel enam krussi tõmbunud ja ümbritsesid pead metsiku pöörisena. Sophiel oli olnud õigus: tüdruk laulis. Tema kõrge ja ilus hääl sulas ühte veepladinaga.

      „Isa tütre trepist alla viis,

      ema kuldseid juukseid kammis siis,

      õde Ann juhtis sinna, kus seisis ratsu,

      vend John ta sadulasse tõstis.

      „Nüüd sina oled kõrgel ja mina maas,

      mind suudle veel – mil näeme taas?”

      Õde kummardus, et suudelda venda,

      too lõi talle sügava haava rinda

      ja tema noolena terav nuga

      leidis täpselt koha, kus asus õe süda.”

      Tessa vaimusilma ette ilmus välgusähvatusena Nate’i nägu ning temast käis üle värin. Sophie, kelle pilk oli mujal, ei paistnud seda märkavat. „Ainult sellest ta kogu aeg laulabki,” sosistas ta. „Tapmisest ja reetmisest. Verest ja valust. See on kohutav.”

      Õnneks summutas Sophie hääl laulu lõpuosa. Bridget oli hakanud nõusid kuivatama ja alustanud uut laulu.

      „Miks mõõk sul nõnda verine,

      Edward, Edward?

      Miks mõõk sul nõnda verine

      ja miks su meel nii kurb?”

      „Aitab sellest.” Sophie pöördus ning hakkas kiiresti mööda koridori edasi minema. Tessa läks talle järele. „Nägite nüüd isegi, millest ma rääkisin. Ta laulab kogu aeg surmast ja temaga ühes toas elada on hirmus. Hommikul ei lausu ta ühtegi sõna, hakkab aga jälle soiguma…”

      „Sa elad temaga ühes toas?” Tessa oli üllatunud. „Aga Instituudis on ju ometi nii palju tube.”

      „Need on mõeldud juhuks, kui siia tuleb mujalt varjukütte,” vastas Sophie. „Need pole teenijatele.” Tüdruk lausus seda lihtsalt ja asjalikult, nagu ei tuleks talle pähegi küsida või kaevata, miks seisavad kümned suured ruumid tühjalt, samal ajal kui tema peab jagama tuba mõrvaballaade laulva Bridgetiga.

      „Ma võiksin Charlotte’iga rääkida, et…” alustas Tessa.

      „Oh ei. Palun ärge tehke seda.” Nad olid jõudnud treeningusaali ukse taha ja Sophie pöördus tema poole, näol tungiv palve. „Ma ei taha jätta talle muljet, et käin teiste teenijate peale kaebamas. Tõesti ei taha, preili Tessa.”

      Tessa tahtis tüdrukule kinnitada, et ei ütle Charlotte’ile midagi, kui Sophie seda ei soovi, aga samal hetkel kostsid teiselt poolt ust valjud hääled. Andes Sophiele käega märku, et ta vait oleks, kummardus Tessa uksele lähemale ja kuulatas.

      Hääled kuulusid kahtlemata vendadele Lightwoodidele. Üks neist hakkas nüüd rääkima ja Tessa tundis ära Gideoni madalama, karedama hääle. „Võid olla kindel, et tuleb aeg, kui peame otsustama, Gabriel. Küsimus on selles, kumma poole me valime, kui see hetk kätte jõuab.”

      Gabrieli häälest kostis pinget. „Muidugi seisame meie oma isa kõrval. Kuidas võiks see olla teisiti?”

      Hetke valitses vaikus. Siis: „Sina ei tea tema kohta pooli asjugi, Gabriel. Sa ei tea, mida kõike ta on teinud.”

      „Ma tean seda, et oleme Lightwoodid ja ta on meie isa. Tean, et tal oli igati põhjust oodata pärast Granville Fairchildi surma Instituudi juhataja ametikohta…”

      „Võib-olla teab konsul sinust paremini, mis mees ta on. Ja sedagi, mida suudab Charlotte Branwell. Ta pole kaugeltki mitte see rumal naine, kelleks sina teda pead.”

      „Kas tõesti?” oli kuulda, kuidas Gabriel irvitab. „Ta laseb meil käia siin oma kalleid tüdrukuid treenimas ja sina arvad, et ta pole rumal? Kas ei oleks ta pidanud teadma, et meie ülesanne on oma isa heaks nuhkida?”

      Sophie ja Tessa vaatas teineteisele suuril silmil otsa.

      „Ta oli sunnitud nõustuma, sest konsul ei jätnud talle teist võimalust. Ja nagu sa näinud oled, võetakse meid uksel vastu, juhatatakse siia ning saadetakse siis jälle välja. Pealegi ei tea preili Collins ja preili Gray niikuinii midagi tähtsat. Mis kahju võiks meie siinviibimisest sinu arvates sündida?”

      Taas tekkis vaikus. Gabrieli pahurus oli peaaegu hoomatav. „Kui sa meie isa nõnda põlgad, miks sa üleüldse Hispaaniast tagasi tulid?” küsis too viimaks.

      Otsekui imestades, et vend võib olla nii taipamatu, vastas Gideon: „Tulin sinu pärast.”

      Sophie ja Tessa olid kuulanud, kõrv vaat et vastu ust. Sel hetkel hakkas see liikuma ja avanes. Tüdrukud ajasid end kiiruga sirgu, lootes, et nende näod ei reeda äsjast pealtkuulamist.

      Gabriel ja Gideon seisid saali keskel valgussõõris ja põrnitsesid teineteist. Tessa pani esimest korda tähele, et ehkki noorem, on Gabriel vennast kümmekond sentimeetrit pikem. Gideon seevastu oli laiaõlgsem ja lihaselisem. Libistades käega läbi liivakarva juuste, noogutas ta lävele astunud tüdrukutele põgusalt. „Tere päevast.”

      Gabriel Lightwood tuli üle saali nende juurde. Noormees oli tõesti pikk, täheldas Tessa, kes pidi Gabrielile otsavaatamiseks pea kuklasse ajama. Pikka kasvu tüdrukuna tuli tal harva mõne mehe poole niiviisi üles vaadata, ehkki nii Will kui Jem olid temast pikemad.

      „Preili Lovelace’i siis kahjuks veel pole?” uuris noormees, vaevumata neid teretama. Tema nägu oli rahulik, äsjast sõnavahetust reetis ainult lahinguvapruse ruunist veidi madalamal kurgu all pekslev pulss.

      „Tal on ikka peavalu,” vastas Tessa ja astus Gabrieli järel treeninguruumi. „Me ei tea, kui kauaks ta eemale jääb.”

      „Küllap senikauaks, kui oleme treeningutega lõpule jõudnud,” lausus Gideon nii kuivalt, et Tessa üllatus, kui Sophie selle peale naerma hakkas. Tüdruk kogus ennast küll kohe, aga Gideon jõudis enne seda heita talle uudishimuliku, peaaegu hindava pilgu, nagu poleks ta harjunud, et tema naljade üle naerdakse.

      Ohates sirutas Gabriel käe ja võttis seinalt hoidikutest kaks pikka keppi, millest ühe ulatas Tessale. „Täna,” lausus ta „harjutame pareerimist ja blokkimist…”

      Nagu tavaliselt, lebas Tessa pikka aega ärkvel, enne kui uni viimaks tema üle võimust võttis. Unenäod olid viimasel ajal olnud rahutud ning enamasti ilmutas nendes end Mortmain; hallid silmad külmad ja hääl veel jäisem, andis ta Tessale vaospeetult teada, et tüdruk on tema looming. Mingit Tessa Grayd pole olemas.

      Tessa oli seisnud silm silma vastas mehega, keda varjukütid taga ajasid, ent ei teadnud ikka veel, mida too temast õieti tahab. Väidetavalt temaga abielluda. Aga miks? Saada enda käsutusse tema võime, aga mis eesmärgil? Meenutades sisalikupilku, millega mees teda oli silmitsenud, tundis ta vastikusvärinat; veel jälgim oli mõelda, et sel mehel võis olla mingit pistmist tema sünniga. Tessa ei uskunud, et keegi – isegi Jem, nii imeliselt mõistev kui noormees ka poleks olnud – suudaks hoomata tema põletavat iha saada teada, kes ta on, või kartust, et ta võib olla mingi koletis. See hirm sundis teda keset ööd ärkama – õhku ahmima, end küünistama, nagu võiks ta kiskuda endalt naha ja tuua nähtavale kurjuseolendi, kes peitub selle all.

      Sel hetkel kuulis ta ukse taga sahinat, nõrka kriipimist, nagu riivaks miski seda. Veidi oodanud, tõusis Tessa voodist ja läks paljajalu üle põranda.

      Paotanud ust, vaatas ta koridoris ringi. See oli tühi, üksnes eemalt Jemi toast kandus temani viiulihelisid. Tessa jalge ees lebas väike roheline raamat. Tüdruk tõstis selle maast ja tema pilk jäi pidama köiteseljale pressitud kuldsel kirjal: „„Vathek”, William Beckford”.

      Tessa