Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

ja Gabriel,” selgitas Tessa. „Nad on õigupoolest päris nägusad – üldsegi mitte jubedad.”

      „Ma pidasin selle all silmas,” lausus Will hauataguse häälega, „nende süsimusta hinge sügavaimaid soppe.”

      Tessa turtsatas. „Ja mis värvi arvad sa olevat omaenda hinge sügavaimad sopid, Will Herondale?”

      „Helelillad,” vastas Will.

      Tessa vaatas abiotsivalt Jemi poole, aga too üksnes naeratas. „Võib-olla peaksime arutama läbi oma strateegia,” ütles ta. „Starkweather vihkab Charlotte’i ning ta teab, et oleme seal tema ülesandel. Niisiis: kuidas õnnestub meil võita tema usaldus?”

      „Tessa võib kasutada naiselikke nippe,” pakkus Will. „Charlotte ju ütles, et vanamees tunneb nõrkust ilusa näolapi vastu.”

      „Millega seletas Charlotte Starkweatherile seda, et mina teiega kaasas olen?” küsis Tessa, mõistes mõningase hilinemisega, et oleks pidanud selle vastu huvi tundma varem.

      „Ega ta seletanudki – teatas lihtsalt meie nimed. Teade oli üsna lakooniline,” ütles Will. „Küllap tuleb meil endil mingi usutav lugu välja mõelda.”

      „Me ei saa öelda, et olen varjukütt; ta saab kohe aru, et see on vale: mul pole ju märke.”

      „Sul pole ka sortsi märki. Ta peab sind maapealseks,” arutles Jem. „Sa võiksid muidugi muunduda, aga…”

      Will silmitses teda mõtlikult. Tessa teadis küll, et see ei tähenda midagi või kui, siis kõige halvemat, aga ikka tajus ta poisi pilku nagu puudutust – otsekui libistanuks Will sõrmega mööda tema kukalt alla. Juba ainuüksi sellest mõttest läbistas teda kerge värin. Ta sundis ennast noormehe pilgule tuimalt vastama. „Ütleme äkki, et ta on hull vanatüdrukust tädi, kes jälgib iga meie sammu ega lase meil üksi kuhugi minna.”

      „Minu või sinu tädi?” küsis Jem.

      „Tõtt-öelda ei sarnane ta meie kummagagi, ega ju? Võib-olla on ta tüdruk, kes on minust hullupööra sisse võetud ja jõlgub mul igal pool sabas?”

      „Minu anne seisneb kujumuutmises, Will, näidelda ma ei oska,” andis Tessa vastu. Jem hakkas selle peale valjusti naerma ja Will põrnitses teda pahuralt.

      „Tessa tegi sulle praegu ära, Will,” ütles Jem. „Seda juhtub mõnikord, eks? Võib-olla peaksin tutvustama Tessat kui oma mõrsjat. Võime vanale hullule Aloysiusele öelda, et tema ülendamise protseduur on juba käimas.”

      „Ülendamine?” Tessale ei meenunud, et ta oleks „Koodeksist” midagi selle kohta lugenud.

      Jem hakkas selgitama. „Kui varjukütt soovib abielluda maapealsega…”

      „Aga kas see pole siis keelatud?” küsis Tessa. Samal hetkel sõitis rong tunnelisse ja nende kupee muutus ühtäkki pilkaspimedaks, aga sellegipoolest oli Tessal tunne, et Will vaatab teda. Üle keha jooksvad judinad rääkisid selget keelt: noormehe pilk on pööratud temale.

      „Üldiselt ongi. Erandi moodustavad need juhud, kui maapealne muudetakse surmakarika abil varjukütiks. Seda ei juhtu just sageli, aga mõnikord siiski. Kui kõnealune varjukütt pöördub Klaavi poole sooviavaldusega, et tema partner ülendataks, peab Klaav seda vähemalt kolm kuud arutama ning maapealne alustab õpinguid, et saada teadmisi varjuküttide kultuurist…”

      Jemi hääl sumbus vedurivilesse, rong jõudis tunnelist välja. Tessa vaatas Willi poole, aga poisi pilk ei olnud üldse temal – see oli suunatud aknale. Ta oli seda endale järelikult üksnes ette kujutanud.

      „Minu arvates ei ole see sugugi halb mõte,” ütles Tessa. „Ma tean juba päris palju, olen „Koodeksi” peaaegu läbi lugenud.”

      „Tundub üsna loogiline, et võtsin su endaga kaasa,” jätkas Jem. „Ülendamise eel tahaksid ju kindlasti peale Londoni Instituudi tutvust teha ka teistega.” Ta pöördus Willi poole. „Mida sina arvad?”

      „Ega see halvem ole kui teised ettepanekud.” Will vaatas ikka veel aknast välja; maastik oli muutunud, see polnud enam nii roheline, vaid endisest kõledam. Külad olid asendunud laiuvate rohekashallide rohumaadega, mida siin-seal liigendasid mustad kaljupaljandid.

      „Kui palju Instituute peale Londoni oma veel on?” küsis Tessa.

      Jem hakkas sõrmedel loetlema. „Kas mõtled Briti omi? London, York, üks on Cornwallis Tintageli lähedal, üks Cardiffis ja üks Edinburghis. Teised on väiksemad ja alluvad Londonile, nii nagu Londoni Instituut allub Idrisele.”

      „Gideon Lightwood ütles, et naasis Madridi Instituudist. Mida ta seal tegi?”

      „Lõi lulli, julgen arvata,” vastas Will.

      „Kui me treeningud kaheksateistkümneselt lõpetame,” lausus Jem, nagu poleks Will midagi öelnudki, „õhutatakse meid reisima, elama teistes Instituutides, puutuma kokku võõraste paikade varjukütikultuuriga. Mujal leidub alati teistsuguseid võtteid, kohalikke nippe, mida on kasulik teada. Gideon oli ära kõigest mõne kuu. Kui Benedict poja nii kiiresti tagasi kutsus, peab ta arvama, et Instituudi juhataja koht on tal juba käes.” Jemi nägu oli murelik.

      „Aga ta eksib,” lausus Tessa veendunult. Nähes, et murepilved ei lahku poisi näolt, püüdis ta kiiresti leida uut kõneainet. „Kus asub New Yorgi Instituut?”

      „Ega me nende aadresse pähe õpi, Tessa.” Willi hääles oli iseäralik alatoon, sellest aimus midagi ohtlikku. Jem heitis sõbrale uuriva pilgu ja küsis: „Kas kõik on korras?”

      Will võttis kübara peast, asetas selle enda kõrvale pingile ning silmitses neid viivu. Tema pilk ei reetnud ainsatki emotsiooni. Poiss on ilus nagu alati, mõtles Tessa, aga korraga olnuks temas otsekui midagi halli, peaaegu pleekinut. Tavaliselt tundus ta põlevat ereda leegiga, aga nüüd näis tuluke temas hädiselt hingitsevat, otsekui oleks ta pidanud Sisyphose kombel kivimürakat ülesmäge veeretama. „Läksin läinud ööl napsitamisega liiale,” vastas ta viimaks.

      Pole mõtet pingutada, Will. Me mõlemad teame, et valetad – kas sa siis aru ei saa? Tessa oleks selle äärepealt valjusti välja öelnud, aga vaatas Jemi poole ja sai pidama. Pilk, millega Jem sõpra silmitses, oli murelik – väga murelik, ehkki Tessa teadis, et temagi ei usu Willi juttu. „Nojah,” oli ometi kõik, mida noormees lõpuks naljaga pooleks lausus. „Kainuseruuni ju kahjuks ei ole.”

      „Ei ole jah.” Will vastas Jemi pilgule ning oli näha, et tema pinge on veidi järele andnud. „Kui nüüd sinu plaani juurde tagasi pöörduda, James… See on igati hea, kui välja arvata üks pisiasi.” Ta kallutas end ettepoole. „Kui Tessa peab esinema sinu kihlatuna, on tal tarvis sõrmust.”

      „Ma juba mõtlesin sellele,” vastas Jem, üllatades sellega Tessat, kes oli arvanud, et ta oli ülendamisplaani kohapeal välja mõelnud. Noormees torkas käe vestitasku, tõmbas sealt välja hõbesõrmuse ja ulatas peo peal Tessale. See oli mitmes mõttes samasugune kui sõrmus, mida kandis sageli Will, ainult et kui Willi oma kaunistas lendavate lindude muster, siis sellele olid ümberringi hoolikalt graveeritud kindlusetorni sakmed. „See on Carstairside sõrmus,” lausus ta. „Kui oleksid nii lahke…”

      Tessa võttis sõrmuse ja libistas selle vasaku käe nimeta sõrme, kuhu see näis kummalisel kombel suurepäraselt sobivat. Ta tundis, et peaks midagi ütlema, aga mida? Oi kui ilus see on? Tänan sind? Aga see ei olnud ju abieluettepanek ega isegi kingitus. See oli kõigest näitemängu rekvisiit. „Charlotte ei kanna laulatussõrmust,” ütles ta. „Mõtlesin, et varjuküttidel pole see kombeks.”

      „Ei olegi,” ütles Will. „Kihludes on kombeks anda tüdrukule oma perekonna sõrmus, aga laulatustalitusel vahetatakse sõrmuste asemel ruune. Üks tehakse käele, teine südame kohale.”

      „„Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald,”” lausus Jem. „Saalomoni ülemlaul.”

      „„Armukadedus julm nagu surmavald”?” Tessa kergitas