Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

vedanud.” Väsinult laskis ta peal vajuda diivani seljatoele. „Nagu ma aru saan, läheb sul vaja uut… materjali. Arvan, et Vanal Molil Cross Bonesi surnuaial on minust juba kõrini.”

      „Mul on ka teisi tutvusi,” ütes Magnus, kellel paistis olevat temast kahju, „aga ennekõike pean asja veidi lähemalt uurima. Kui võiksid vähemalt öelda, milles needus seisnes…”

      „Ei.” Will ajas end sirgu. „Seda ei saa ma teha. Isegi selle olemasolust rääkida oli väga ohtlik. Kui ütleksin veel midagi…”

      „Mis siis juhtuks? Las ma oletan. Sa ei tea, aga oled kindel, et tagajärjed oleksid kohutavad.”

      „Ära sunni mind arvama, et sinu juurde tulek oli viga…”

      „Sellel on midagi pistmist Tessaga, eks?”

      Aastate vältel oli Will treeninud end hoidma tundeid vaka all, et keegi ei näeks tema üllatust, kiindumust, lootusrikkust, rõõmu. Poiss oli ka nüüd üsna kindel, et tema ilme ei muutunud, aga ometi kuulis ta oma hääles pinget, kui lausus: „Mis puutub siia Tessa?”

      „Möödas on viis aastat,” ütles Magnus. „Kogu selle aja oled saanud hakkama, ilma et oleksid needusest kellelegi rääkinud. Missugune meeleheide sundis sind keset ööd läbi vihma ja tormi minu juurde tulema? Mis siis vahepeal Instituudis muutunud on? Mulle meenub ainult üks asi… päris kenake, suurte hallide silmadega…”

      Will tõusis nii järsult, et oleks äärepealt diivani ümber lükanud. „On teisigi asju,” ütles ta, püüdes hoiduda häält kõrgendamast. „Jem sureb.”

      Magnus ei pööranud temalt rahulikku uurivat pilku. „Jemi suremine on kestnud aastaid,” vastas ta. „Sinule pandud needus ei paranda ega halvenda tema seisundit.”

      Will märkas, et tema käed värisevad, ja surus need rusikasse. „Sa ei saa aru…”

      „Tean, et teie kaks olete parabatai’d,” katkestas Magnus teda. „Tean, et tema surm oleks sulle ränk kaotus. Mida ma aga ei tea, on see…”

      „Tead kõike, mida sul on tarvis teada.” Willi oli vallanud jäine külmus, ehkki toas oli palav ning tal oli ikka veel mantel seljas. „Ma võin maksta sulle rohkem, ära ainult esita mulle küsimusi.”

      Magnus tõstis jalad diivanile ja sirutas end välja. „Miski ei takista mind esitamast sulle küsimusi,” vastas ta. „Aga teen kõik mis suudan, et austada sinu sõnakehvust.”

      Willi kergendustunne oli ilmne, tema sõrmed lõtvusid. „Sa siis ei keeldu mind aitamast?”

      „Aitan sind ka edaspidi.” Magnus tõstis käed kukla taha, naaldus diivanikorjule ja silmitses Willi poolsuletud laugude alt. „Kui räägiksid mulle tõtt, saaksin sind paremini aidata, aga teen mis suudan. Veider küll, aga sa pakud mulle huvi, Will Herondale.”

      Noormees kehitas õlgu. „See on sama hea põhjus kui iga teine. Millal kavatsed teha uue katse?”

      Magnus haigutas. „Arvatavasti sel nädalalõpul. Saadan sulle laupäevaks sõnumi, kui peaks olema mingeid… uudiseid.”

      Uudised. Needus. Tõde. Jem. Surm. Tessa. Tessa. Tessa. Tessa.Tüdruku nimi kaikus Willi peas nagu kellahelin. Poiss ei uskunud, et ükski teine nimi võiks kõlada nii vältimatult, nii saatuslikult. Polnud võimalik kujutleda neiut kandmas mingit koledat nime. Ta poleks mingil juhul saanud olla näiteks Mildred. Will ei suutnud kujutleda, et võiks lebada öiti ärkvel, vaadata lakke ning kuulda kehatuid hääli sosistamas talle kõrva „Mildred”. Seevastu Tessa…

      „Tänan sind,” lausus ta järsult. Kui enne oli poissi vallanud külmus, siis nüüd oli tal palav. Ruumis oli lausa lämmatavalt umbne, siin oli ikka veel tunda sulanud küünlavaha lõhna. „Jään siis sinult teateid ootama.”

      „Jah, oota teadet,” vastas Magnus ja sulges silmad. Noormees ei osanud öelda, kas ta magab või ootab lihtsalt tema lahkumist; nii või teisiti oli see ilmne mõistaandmine, et Willil on aeg minna. Väikest kergendust tundes järgis ta seda vihjet.

      Sophie oli teel Jessamine’i tuppa, et puhastada kaminavõret ja võtta tuhka, kui kuulis koridorist hääli. Endises teenistuskohas oli teda õpetatud „kõrvale tõmbuma” – pöörduma härraste möödudes ja vaatama seina poole, tegema kõik, et meenutada mööblieset, elutut asja, mida isandatel on võimalik eirata.

      Instituudis oli tulnud talle üllatusena, et siin oli kõik korraldatud teisiti. Kõigepealt hämmastas teda see, et nii suures majas oli nõnda vähe teenijaid. Sophiel oli olnud esialgu raske mõista, et varjukütid tegid palju asju oma kätega – tavalises heas perekonnas olnuks mõeldamatu, et härrased süütavad ise kaminas tule, käivad sageli poes sisseoste tegemas ning hoiavad treeningusaali ja relvaruumi korras ja puhtad. Tüdruk oli olnud šokeeritud, nähes, kui familiaarselt suhtlevad Agatha ja Thomas oma isandatega, sest ta ei teadnud, et tema kaasteenijate perekonnad on olnud varjuküttide käsutuses juba mitme põlvkonna vältel ning nendelgi on maagiavõimeid.

      Sophie ise oli pärit vaesest perekonnast. Algaja teenijana oli ta pidanud sageli kuulma näägutamist, kui loll ta on, ning taluma lööke, sest polnud harjunud peene mööbli ja ehtsa hõbedaga ning portselaniga, mis oli nii õrn, et tee paistis tassi külgedest tumedana läbi. Aga ta sai oskused kiiresti selgeks ning kui oli ilmne, et Sophie kasvab väga ilusaks, oli ta ülendatud salongiteenijaks. Sellel ametil olid oma puudused. Teenijanna ülesanne oli valmistada isandatele silmarõõmu ja kui ta oli saanud kaheksateistkümneseks, hakkas tema palk aasta-aastalt vähenema.

      Oli olnud suur kergendus tulla teenima Instituuti, kus keegi ei pannud pahaks, et Sophie oli juba peaaegu kahekümnene, ega nõudnud, et ta pööraks sakste möödudes silmad seina poole ning räägiks ainult siis, kui teda kõnetatakse. Seepärast ta peaaegu ei nutnudki taga oma ilusat nägu, mille eelmine härra oli moonutanud. Võimaluse korral hoidus Sophie ikka veel peeglisse vaatamast, aga õudus ja kaotusvalu olid järele andnud. Jessamine küll pilkas teda üle põse jooksva pika inetu armi pärast, aga teised ei paistnud seda märkavatki – välja arvatud Will, kes ütles aeg-ajalt midagi ebameeldivat, aga pooleldi möödaminnes, nagu teeks midagi niisugust, mida temalt oodatakse, ega mõtleks seda päris tõsiselt.

      Aga see kõik oli olnud enne, kui ta armus Jemisse.

      Nüüdki tundis ta lähenevate häälte seas ära noormehe oma. Jem naeris valjusti ja talle vastas naise, preili Tessa hääl. Sophie tundis rinnus ebameeldivat pitsitust. Armukadedus. Ta põlgas ennast sellepärast, aga ei saanud sinna midagi parata. Preili Tessa oli tema vastu alati väga lahke ning neiu hallidest silmadest vaatas talle vastu nii siiras igatsus, soov leida sõpra, et tundus olevat lausa võimatu kanda tema peale vimma. Aga ometi: tema, Sophie, pani ju tähele, kuidas noorhärra Jem neiut silmitseb… ehkki too ise ei paistnud seda märkavatki.

      Ei, Sophie lihtsalt ei suutnud näha neid kahte koridoris koos, Jemil silmis see eriline pilk, millega ta viimasel ajal Tessat vaatas. Surunud harja ja ämbri enda ligi, avas Sophie esimese ukse, lipsas tuppa ja tõmbas ukse enda järel peaaegu kinni. See oli samasugune kui enamik Instituudi kasutamata magamistube, mis olid mõeldud mujalt küllasõitnud varjuküttidele. Iga paari nädala tagant võttis Sophie seal tolmu, kui keegi neis ei elanud, aga muidu polnud kellelgi sinna asja. See siin oli üsna tolmune; aknast sisse voogavas valgusjoas tantsisklesid kübemed. Püüdes aevastust tagasi hoida, surus Sophie silma vastu uksepragu.

      Tal oli olnud õigus. Need, kes mööda koridori lähenesid, olidki Jem ja Tessa. Neil paistis olevat silmi ainult teineteise jaoks. Jem hoidis midagi käes – oleksid nagu olnud kokkuvolditud lahingurõivad – ja Tessa naeris noormehe nalja peale. Neiu pilk oli kergelt langetatud ja kõrvale pööratud ning Jem vaatas teda nõnda, nagu inimesed vaatavad siis, kui arvavad, et neid ei jälgita. Noormehe näol oli eriline ilme, niisugune nägi ta enamasti välja viiulit mängides – täiesti lummatud, justkui ei eksisteeriks väljaspool seda hetke mitte midagi.

      Sophie süda tuikas valusasti. Poiss oli nii ilus – tema oli alati nõnda arvanud. Kõik rääkisid muudkui sellest, kui nägus on Will, aga Sophie silmis oli Jem tuhat korda ilusam. Ta nägi välja sama ebamaine kui maalitud ingel ning ehkki Sophie