Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

ehmatasid sa meid,” vastas Tessa kergelt naeratades, „aga sellest pole midagi. Mul tekkis juba mõte, et meil Sophiega tuleb hakata vastastikku teineteist treenima.”

      „Oh, küllap on Lightwoodid varsti kohal,” vastas Jem. „Nad jäävad meelega hiljaks, et näidata, kui kõvad poisid nad on. Nemad ei pea täitma kellegi käsku – ei isa ega meie oma.”

      „Miks ei võiks sina meid treenida?” pahvatas Tessa pikemalt mõtlemata.

      Jem näis olevat imestunud. „Ma ei saaks seda teha… Ma pole veel endagi treeninguid lõpetanud.” Aga nende pilgud kohtusid ja Tessa luges poisi silmist välja midagi muud. Ma ei ole alati nii terve, et võiksid treeningutel minu peale kindel olla, ütlesid need. Tessa tundis äkki kurgus valusat pitsitust ja vaatas Jemile silma, lootes, et poiss märkab tema pilgus vaikset kaastunnet. Ta ei tahtnud pöörata silmi kõrvale. Ühtäkki leidis ta end arutlevat, kas kuklasse kõvasti krunnikeeratud juuksed, millest ei tohtinud pääseda ripnema ainsatki salku, muudavad teda inetumaks. Sellest polnud mõistagi suurt lugu: Jem oli ju lõppude lõpuks ainult Jem.

      „Me ei pea ometi läbi tegema kogu treeningukursust, ega?” katkestas Tessa mõtisklused Sophie murelik hääl. „Nõukogu ütles, et meil tuleb ainult õppida ennast natuke kaitsma…”

      Jem kiskus pilgu Tessast lahti, side katkes järsult. „Selles pole midagi hirmsat, Sophie,” lausus noormees leebelt nagu alati. „Hiljem on sul selle üle hea meel: ilusatele tüdrukutele tuleb alati kasuks, kui nad oskavad tõrjuda härrasmeeste ebasoovitavaid lähenemiskatseid.”

      Sophie nägu tõmbus pingule ja põsel olev arm lõi punetama, otsekui oleks see sinna maalitud. „Ärge heitke minu üle nalja,” lausus tüdruk. „See ei ole teist kena.”

      Jem näis ehmuvat. „Sophie, ma ei tahtnud…”

      Treeninguruumi uks avanes. Tessa pöördus vaatama ja nägi sisse astumas Gabriel Lightwoodi, aga poissi, kes tuli tema järel, tüdruk ei tundnud. Kui Gabriel oli sale ja tumedajuukseline, siis teine noormees oli lihaseline ning tal olid tihedad liivakarva juuksed. Poisid kandsid lahingurõivaid ja tumedaid hinnalise moega kindaid, mida sõrmenukkide kohal katsid metallneedid. Mõlemal olid randmete ümber hõbedased võrud – Tessa teadis need olevat noatuped – ja nende varrukatesse oli kootud ühesugune keerukas valge ruunimuster. Mitte üksnes rõivad, vaid ka näokuju ja sarnased kiirgavad kahvaturohelised silmad lubasid eksimatult väita, et nood kaks on sugulased, seepärast ei olnud Tessa põrmugi imestunud, kui Gabriel talle omasel järsul moel lausus: „Noh, siin me olemegi, nagu lubatud. James, küllap mäletad veel mu venda Gideoni. Preili Gray, preili Collins…”

      „Meeldiv tutvuda,” pomises Gideon, heitmata neidudele ainsatki pilku. Pahurus näikse olevat neil perekonnas, mõtles Tessa. Talle meenusid Willi sõnad, et võrreldes vennaga võib Gabrieli pidada lausa meeldivaks.

      „Ära muretse, Willi ei ole siin,” ütles Jem Gabrielile, kes vaatas saalis ringi, nagu otsiks midagi. Gabriel kortsutas kulmu, aga Jem oli juba pöördunud Gideoni poole. „Millal sa Madridist tagasi jõudsid?” küsis ta viisakalt.

      „Isa kutsus mind hiljuti koju.” Gideoni häälest polnud võimalik välja lugeda ainsatki emotsiooni. „Perekonnaasjad.”

      „Loodan, et pole juhtunud midagi halba.”

      „Kõik on parimas korras, tänan, James,” vastas Gabriel lühidalt. „Enne kui asume treeningute juurde, peaksite ilmselt tutvuma veel kahe inimesega.” Noormees pööras pead ja hõikas: „Härra Tanner, preili Daly! Palun tulge üles.”

      Trepilt kostsid sammud ja sisse astus kaks võõrast. Mõlemad kandsid teenijarõivaid. Üks oli noor naine, kelle kohta sobis väga hästi ütlus „raske kondiga” – luud näisid olevat tema kõhna nurgelise kogu jaoks liiga suured. Neiu erepunased juuksed olid kammitud kuklasse ja neid kattis tagasihoidlik kübar. Tema paljad käed olid punased ja tööst karedad. Tessa meelest võis ta olla umbes kahekümnene. Teenijanna kõrval seisis pikk ja lihaseline tumepruunide lokkis juustega noormees…

      Sophie, näost kahvatu, ahmis kuuldavalt õhku. „Thomas…”

      Noormees näis tundvat end väga ebamugavalt. „Ma olen Thomase vend, preili. Cyril. Cyril Tanner.”

      „Nõukogu lubas saata teile hukkunute asemele uued teenijad,” lausus Gabriel. „Siin nad on, Cyril Tanner ja Bridget Daly. Konsul küsis, kas saaksime nad Kings Crossi raudteejaamast siia toimetada ning mõistagi olime nõus. Cyril asendab Thomast ja Bridget kokk Agathat. Mõlemaid on treenitud parimates varjukütiperekondades ning neil on laitmatud soovituskirjad.”

      Sophie põskedel olid hakanud hõõguma tulipunased laigud. Enne kui keegi teine jõudis midagi öelda, lausus Jem kiiresti: „Agathat ja Thomast ei suuda keegi asendada, Gabriel. Nad polnud meile üksnes teenijad, vaid ka sõbrad.” Ta vaatas Bridgeti ja Cyrili poole ning noogutas neile. „See polnud mõeldud solvanguna.”

      Bridget üksnes pilgutas oma pruune silmi, kuid Cyril vastas: „Ega võetudki seda nõnda.” Isegi hääle poolest meenutas ta vaat et kõhedust tekitavalt Thomast. „Thomas oli mu vend. Ka minule ei suuda keegi teda asendada.”

      Tuppa sugenes ebamugav vaikus. Gideon nõjatus vastu seina, käed rinnal risti, näol mornivõitu ilme. Nõnda nagu vend, võinuks temagi Tessa arvates olla üsna nägus, kui poleks olnud seda alatist põrnitsemist.

      „Hea küll,” katkestas Gabriel lõpuks vaikuse. „Charlotte palus tuua nad üles, et saaksite nendega tutvuda. Äkki oled nii kena, Jem, ja juhatad nad tagasi salongi. Charlotte on seal ja tahab anda neile juhtnööre…”

      „Kas nemad ei vaja enam treenimist?” küsis Jem. „Kui te juba niikuinii Tessat ja Sophiet juhendate, võiksid Bridget ja Cyril…”

      „Nagu konsul ütles, on nad saanud eelmistes teenistuskohtades korraliku väljaõppe,” sekkus Gideon. „Kas soovid, et nad seda demonstreeriksid?”

      „Ma ei usu, et seda vaja oleks,” vastas Jem.

      „Jäta järele, Carstairs,” irvitas Gabriel. „Tüdrukutel on kasulik näha, et õige treeningu korral võib maapealne võidelda peaaegu sama osavalt kui varjukütt. Kuidas oleks, Cyril?” Ta loivas seina äärde, valis sealt kaks pikkmõõka ja viskas ühe Cyrilile; too püüdis selle osavalt lennust ning kõndis saali keskele, kus mustendas põrandalaudadele joonistatud ring.

      „Selles pole meile midagi uut,” pomises Sophie nii vaikselt, et ainult Tessa kuulis. „Thomas ja Agatha olid mõlemad treenitud.”

      „Gabriel tahab sind üksnes rööpast välja lüüa,” sosistas Tessa vastu. „Ära näita, et see sulle korda läheb.”

      Sophie ajas lõua kindlameelselt püsti, kui Gabriel ja Cyril ristasid saali keskel mõõgad.

      Tessa pidi endale tunnistama, et selles, kuidas mehed teineteise ümber tiireldes mõõkade välkudes ja vihisedes hoope jagavad, ei puudu oma ilu. Oli kütkestav vaadata, kui kiiresti nad liiguvad. Tüdruk suutis seda vaevalt jälgida, tema silme ees segunes must hõbedaga, metall kõlises vastu metalli. Ometi oli isegi võhikule ilmselge, et Gabriel on osavam. Varjuküti refleksid olid kiiremad ja liigutused nõtkemad. See polnud võrdsete võitlus; Cyrili juuksed nõretasid higist ja kleepusid otsmikule, ilmselt pani tema endast välja viimase, samal ajal kui Gabriel ainult mängis võitlust. Kui noorem Lightwood viimaks kiire randmeliigutusega Cyrili relvituks tegi, lüües tollel mõõga käest, nii et see kõlisedes põrandale lendas, oli Tessa peaaegu pahane. Ükski maapealne ei suutnud võistelda varjukütiga. Kas polnud see algusest peale nii seatud?

      Gabriel peatas mõõgatera Cyrili kõri kohal. Noormees tõstis alistumise märgiks käed ja üle tema näo levis Thomase oma meenutav heasüdamlik naeratus. „Annan alla…”

      Järgnev toimus nii kiiresti, et sulas kokku üheksainsaks liikumise sasipuntraks. Gabriel karjatas ja kukkus, mõõk lendas tal käest. Noormees ise prantsatas põrandale; tema rinnal, hambad paljastatud, põlvitas Bridget. Ajal kui kõigi pilgud viibisid mujal, oli ta hiilinud Gabrieli selja taha ja paisanud ta jalust. Nüüd tõmbas neiu pihiku