Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

vastu nad öeldi olevat eksinud?”

      Charlotte kortsutas kulmu. „Siin seisab umbes nõnda, et nad sõlmisid deemonitega loomuvastaseid ja ebaseaduslikke suhteid ja tehinguid – selle all võib mõelda peaaegu kõike –, ning süüdistus kõlas nõnda, nagu oleksid nad loonud relva, millega võis hävitada varjukütte. Selle eest määrati toona surmanuhtlus. Olgu öeldud, et Ühismeele lepet polnud siis veel vastu võetud ning varjukütid võisid hukata allilmlasi juba ainuüksi kahtlustuse korral. Ilmselt sellepärast polegi siin kirjas mingeid kaalukamaid asitõendeid. Mortmain esitas kompensatsiooninõude Yorgi Instituudi kaudu. Selle eesotsas seisis toona Aloysius Starkweather. Ta ei soovinud raha, vaid tahtis, et süüdioleva osapoole, niisiis varjuküttide üle mõistetaks kohut ja neile määrataks karistus. Siin Londonis keelduti kohtuprotsessist, sest Shade’ide süü leiti olevat „väljaspool kahtlust”. See ongi õigupoolest kõik. Selles dokumendis on juhtumit üksnes mainitud, asjaajamist puudutavad põhjalikud paberid on tõenäoliselt ikka veel Yorgi Instituudis.” Charlotte lükkas niisked juuksed laubalt tagasi. „Ent ometi võimaldab see mõista, miks Mortmain varjukütte vihkab. Sul oli õigus, Tessa. See viha oli… on isiklik.”

      „Ning see annab meile kätte lähtepunkti, Yorgi Instituudi. Seda juhivad Starkweatherid, eks? Nende käes on kõik kirjad, täielikud dokumendid…”

      „Aloysius Starkweather on praegu kaheksakümne üheksa aastane,” ütles Charlotte. „Kui Shade’id tapeti, pidi ta olema noor mees ning võib ehk toonaste sündmuste kohta midagi mäletada.” Ta ohkas. „Eks ma saada talle siis sõnumi. Oh taevas, kerge see just pole.”

      „Mispärast, kallis?” küsis Henry oma leebel ja hajameelsel moel.

      „Minu isa ja tema olid kord sõbrad, aga siis läksid nad tülli. See oli mingi kole asi, mis juhtus jumal teab kui ammu, aga pärast seda ei vahetanud nad teineteisega enam sõnagi.”

      „Kuidas need luuleread nüüd kõlasidki?” Will, kes oli keerutanud käes tühja teetassi, tõusis, ajas end täies pikkuses sirgu ja deklameeris:

      „Põlgust vaid ja solvanguid siis pälvis teiselt vend ja sõber…”

      „Oh, Ingli nimel, jää ometi vait, Will,” ütles Charlotte ja tõusis samuti. „Pean minema ning kirjutama Aloysius Starkweatherile kirja, mis nõretab kahetsusest ja anumisest. Mul pole vaja, et keegi mu tähelepanu hajutaks.” Krahmanud seelikusabast kahelt poolt kinni, kiirustas ta uksest välja.

      „Ei hinda siin keegi kauneid kunste,” pomises Will ja asetas teetassi lauale. Ta tõstis pilgu ning Tessa mõistis, et oli jäänud poissi vahtima. Coleridge’i poeem oli talle muidugi tuttav – see kuulus tema lemmikute hulka. Selles oli juttu armastusest, surmast ja hullusest, aga ta ei suutnud neid ridu meenutada – igatahes mitte praegu, mitte Willi siniste silmade uuriva pilgu all.

      „Charlotte pole muidugi mõista ivakestki söönud,” lausus Henry lauast tõustes. „Lähen vaatan, kas Bridget saab viia talle külma kanaliha. Teie võiksite nüüd…” Ta jäi korraks vait, nagu tahaks anda neile mingi korralduse – saata nad ehk magama või kästa neil raamatukogus uurimist jätkata. Hetk möödus ja Henry näole ilmus kimbatus. „Tont võtaks, mitte ei mäleta, mida ma öelda tahtsin,” kuulutas ta ja kadus kööki.

      Kui Henry oli lahkunud, asusid Will ja Jem innukalt arutama reparatsioone, suhteid allilmlastega, Ühismeele lepet, ettekirjutisi ja seadusi. Tessal hakkas sellest kõigest pea ringi käima. Ta tõusis vaikselt ja läks raamatukokku.

      Hoolimata sellest et ruum oli tohutu suur ja seinu ääristavatest raamatutest olid üksnes vähesed inglise keeles, meeldis talle üle kõige viibida just siin. Köidetel oli eriline tindi, paberi ja naha lõhn; isegi tolm näis raamatukogus olevat teistsugune kui muudes tubades: see säras nõiavalguse vihkudes kuldselt ja laskus pikkadele poleeritud laudadele nagu õietolm. Kass Church magas ühel kõrgel raamatustendil, saba ümber pea keritud. Tessa seadis sammud parempoolse seina suunas, kus teadis alumistel riiulitel olevat luuleraamatud. Kassist läks ta suure kaarega mööda: Church jumaldas Jemi, aga teisi kippus mõnikord hammustama, enamasti ette hoiatamata.

      Tüdruk leidis raamatu, mida oli otsinud, laskus riiuli kõrval põrandale põlvili ja lappas, kuni jõudis õige leheküljeni – „Christabeli” stseenini, kus vana mees mõistab, et tema ees seisev tüdruk on tema kunagise parima sõbra tütar. Nüüdseks on sõbrast saanud vihatuim vaenlane, mees, keda ta ei suuda eales unustada.

      Neid sõprus sidus nooruses,

      kuid tõde väänab kuri keel.

      Eks õiglust leidu küll kõrgemal,

      ent noorus on kaduv ja elu on karm.

      Kui suur võib olla hullus sel,

      kes raevub seal, kus aitaks arm?

      …

      Põlgust veel vaid ja solvanguid

      siis pälvis teiselt vend ja sõber;

      sestpeale elu lahku viis neid!

      Tessa tundis pea kohalt kostva pisut pilkava ja häälikuid venitava hääle silmapilk ära. „Kontrollid, kas mu tsitaat oli täpne?”

      Raamat libises Tessal käest ja potsatas põrandale. Ta ajas end püsti ja vaatas tardunult, kuidas Will selle maast üles võttis ja üliviisaka kummardusega talle ulatas.

      „Kinnitan sulle,” lausus poiss, „et mul on suurepärane mälu.”

      Minul samuti, mõtles Tessa. Juba mitu nädalat polnud ta Williga ainsatki korda nelja silma all viibinud. Mitte kordagi pärast katusel asetleidnud kohutavat stseeni, mille ajal noormees andis mõista, et peab teda sama hästi kui prostituudiks – pealegi veel viljatuks. Nad polnud sellest loost enam kunagi juttu teinud, olid teineteise vastu seltskonnas viisakad, käitusid, nagu poleks midagi juhtunud, ning hoidusid jäämast kahekesi. Kui nad viibisid teiste seltsis, oli Tessa kummalisel kombel suuteline suruma toonase vahejuhtumi oma teadvuses tagaplaanile, unustama selle. Oli hoopis midagi muud seista Williga – ainult Williga – silm silma vastu. Seal ta seisis, ilus nagu alati; avatud särgikrae paljastas rangluude ümber ja kaela valgel nahal looklevad mustad märgid ning võbelev tuli tõstis esile tema näo elegantsed nurgad ja tasapinnad. Tessale meenus katusel kogetud häbi ja kurku nööriv viha ei lasknud sõnadel huulile kerkida.

      Noormees heitis pilgu väikest rohelises nahkköites raamatut hoidvale käele. „Kas kavatsed mult Coleridge’i vastu võtta või peangi jääma sellesse üsna naeruväärsesse asendisse?”

      Vaikides sirutas Tessa käe ja võttis Willilt köite. „Kui tahad raamatukogu kasutada, siis palun, see on sinu päralt,” lausus ta ning valmistus lahkuma. „Mina leidsin selle, mida otsisin, ja et aeg on juba hiline…”

      „Tessa,” ütles poiss ning tõstis käe, et teda peatada.

      Neiu heitis talle pilgu, soovides, et võiks paluda tal kutsuda ennast edaspidi jälle preili Grayks. Juba ainuüksi viis, kuidas Will lausus tema nime, võttis tal põlved nõrgaks, päästis temas midagi valla, pani rinna alt kripeldama ja tekitas tunde, nagu napiks tal õhku. Tessa oleks tahtnud, et poiss ei kutsuks teda eesnimepidi, aga teadis, kui kummaline oleks talt seda paluda. Ennekõike lendaks siis vastu taevast kogu töö, mida ta oli teinud, et muuta end poisi vastu ükskõikseks.

      „Mis on?” küsis ta.

      Noormees silmitses teda pilguga, millest oleks nagu aimunud igatsust. Tüdruk nägi ränka vaeva, et hoiduda poisile ainiti otsa vaatamast. Will ja igatsev? See pidi olema näitemäng. „Ei midagi, ma…” Will raputas pead. Tume juuksesalk langes talle otsaette ja ta lükkas selle kärsitult silme eest kõrvale. „Ei midagi,” kordas ta. „Kui ma sulle esimest korda raamatukogu näitasin, ütlesid, et su lemmikraamat on „Lai, lai maailm”. Võib-olla pakub sulle huvi, et ma… olen seda lugenud.” Poisi pea oli langetatud, aga ta vaatas Tessat oma siniste silmadega tihedate mustade ripsmete vahelt, nii et tüdruk pidi tahes-tahtmata mõtlema, kui sageli oli Will just selle pilgu abil saanud oma tahtmist.

      „Ning kas see jättis sulle meeldiva mulje?” Tessa tegi kõik, et