Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

lisaks ütles ta, et kui mind tõesti huvitaks, mida tema ühest või teisest asjast arvab, oleksin pidanud kutsuma ta viimasele nõukogu istungile. Just nagu oleks see minu teha!”

      „Miks teda siis ei kutsutud?” uuris Jem.

      „Ta on liiga vana ega tohiks enam õigupoolest üldse Instituuti juhtida. Ta lihtsalt keeldub tagasi astumast ning seniajani pole konsul Wayland teda selleks sundinud, aga nõukogu istungitele ta vanameest ka ei kutsu. Küllap loodab, et Aloysius saab vihjest aru ning astub ise tagasi või siis sureb vanadusse. Aga Aloysiuse isa elas saja nelja aastaseks. Võib-olla tuleb meil temaga veel viisteist aastat piike murda.” Charlotte raputas ahastavalt pead.

      „Noh, aga kui ta ei taha näha sind ega Henryt, miks ei saada sa kedagi teist?” küsis Jessamine tüdinult. „Sina seisad Instituudi eesotsas ja Enklaavi liikmed on kohustatud täitma neile antud ülesandeid.”

      „Aga nende seas on palju Benedicti poolehoidjaid,” vastas Charlotte. „Minu läbikukkumine valmistaks neile rõõmu. Ma ei tea, keda võin usaldada.”

      „Sa võid usaldada meid,” ütles Will. „Saada mind. Ja Jemi.”

      „Aga mind?” küsis Jessamine pahaselt.

      „Mis tähendab „aga mind”? Sa ei taha ju tegelikult minna, ega?”

      Jessamine kergitas niiske lapi serva ja heitis Willile vihase pilgu. „Sõita mingis haisvas rongis põhja surmigavasse Yorkshire’i? Muidugi mitte. Tahtsin lihtsalt Charlotte’i suust kuulda, et ta mind usaldab.”

      „Ma usaldan sind, Jessie, aga sa ei ole ilmselgelt piisavalt terve, et võtta ette nii pikka sõitu. Sellest on iseenesest kahju, sest Aloysiusel on alati olnud nõrkus ilusa näolapi vastu.”

      „Veel üks põhjus, miks minema pean just mina,” lausus Will.

      „Will, Jem…” Charlotte hammustas huulde. „Kas te ikka tõesti tahate minna? Teie viimased isepäised ettevõtmised proua Darkiga ei avaldanud nõukogule just eriti soodsat muljet.”

      „Nad peaksid olema meiega igati rahul. Me tapsime ohtliku deemoni,” nurises Will.

      „Ja päästsime pealegi veel Churchi,” lisas Jem.

      „Ma ei usu, et see meile plusspunkte lisab,” ütles Will. „See kass hammustas mind eile õhtul tervelt kolm korda.”

      „Noh, siis võib seda kindlasti plussiks pidada,” lausus Tessa. „Igatahes Jemi plussiks küll.”

      Will tegi talle grimassi, aga ei paistnud olevat seejuures vihane. Niisuguse näo võinuks ta teha Jemile, kui sõber oli teda naljaviluks töganud. Ehk on neil tõepoolest võimalik teineteisega tülitsemata läbi saada. Üle-eelmisel õhtul oli Will olnud tema vastu raamatukogus üsna lahke.

      „See tundub tühja tuule tallamisena,” lausus Charlotte. Punased laigud olid hakanud tema nahal kahvatuma, aga naise nägu oli endiselt õnnetu. „Teades, et mina teid saatsin, ei räägi ta teile arvatavasti midagi. Kui ainult…”

      „Charlotte,” ütles Tessa. „Üks võimalus ikkagi on ta rääkima panna.”

      Charlotte vaatas üllatunult tema poole. „Tessa, mida sa…” Ta jättis lause lõpetamata ning tema silmis süttis säde. „Aa, ma mõistan, Tessa, missugune suurepärane idee.”

      „Mida sa mõistad?” nõudis diivanil pikutav Jessamine. „Mis idee?”

      „Kui meil oleks mingi temale kuuluv ese,” selgitas Tessa, „ja see antaks mulle, võiksin muunduda temaks ja süüvida ehk tema mälestustesse. Suudaksin võib-olla öelda teile, mida ta Mortmaini ja Shade’ide kohta mäletab ning kas tal üleüldse midagi meeles on.”

      „Siis tuled sa koos meiega Yorkshire’i,” ütles Jem.

      Kõigi toasolijate pilgud pöördusid korraga Tessa poole. Tüdruk oli nii ehmunud, et ei osanud ühtäkki midagi öelda.

      „Ega tal sellepärast veel kaasa ole tarvis tulla,” lausus Will. „Võime võtta sealt mingi eseme ja tuua selle siia tema kätte.”

      „Aga Tessa on mõnikord öelnud, et esemel peab olema omanikuga tugev side – ainult siis on seda võimalik kasutada,” vaidles Jem vastu. „Kui valime midagi, millest tal ei ole kasu…”

      „Ta on öelnud sedagi, et võib kasutada äralõigatud küünt või juuksesalku…”

      „Sa siis soovitad meil sõita Yorki, kohtuda üheksakümneaastase mehega, karata talle kallale ja kiskuda tal peast salk juukseid. Olen kindel, et Klaav tervitab seda aplausiga.”

      „Klaav arvab lihtsalt, et olete ogarad,” ütles Jessamine, „aga seda arvab ta niikuinii, sellepärast pole õieti mingit vahet.”

      „Kõik sõltub Tessast,” ütles Charlotte. „Teil on plaan kasutada tema võimet, järelikult peab just tema otsuse langetama.”

      „Kas sa ütlesid, et sõita tuleb rongiga?” küsis Tessa Jemi poole vaadates.

      Noormees noogutas ja tema hõbedastes silmades tantsiskles tuluke. „Suure Põhjaraudtee rongid väljuvad Kings Crossi jaamast iga natukese aja tagant,” vastas ta. „Küsimus on ainult paaris tunnis.”

      „Siis tulen ma kaasa,” vastas Tessa. „Ma pole kunagi rongiga sõitnud.”

      Will heitis käed taeva poole. „Ja ongi nõnda? Sa tuled, sest sa ei ole varem rongiga sõitnud?”

      „Jah,” vastas Tessa, teades, et tema rahulikkus ajab teise närvi. „Mulle meeldiks nii väga proovida, kuidas see tundub.”

      „Rongid on suured, suitsused ja räpased,” ütles Will. „See ei meeldi sulle.”

      Tessa ei lasknud end kõigutada. „Kust ma tean, kui pole proovinud?”

      „Ma pole kunagi ihualasti Thamesis ujunud, aga tean ikka, et see ei meeldiks mulle.”

      „Aga mõtle kui lõbus oleks möödakäijatel,” torkas Tessa ning nägi, kuidas Jem langetas pea, et varjata näole ilmunud muiet. „Igatahes pole sel mingit tähtsust. Olen otsustanud, et soovin kaasa tulla, ja tulen. Millal me sõidame?”

      Will pööritas silmi, aga Jem vastas ikka veel naerdes: „Homme hommikul. Siis jõuame aegsasti enne pimedat kohale.”

      „Pean saatma Aloysiusele teate, et ta oskaks teid oodata,” lausus Charlotte ja võttis sulepea. Siis vajus ta mõttesse, tõstis pilgu ning vaatas neile kõigile järgemööda otsa. „Kas see on hirmus halb mõte? Ma… Ma ei oska seisukohta võtta.”

      Tessa silmitses teda murelikult. Ta polnud kunagi varem näinud Charlotte’i oma instinktides kahtlevat ning see vaatepilt tekitas temas Benedict Lightwoodi ja tema kaaskonna vastu veel suuremat viha, kui ta seni oli tundnud.

      Lõpuks oli see Henry, kes astus ette ja asetas käe õrnalt naise õlale. „Ainus alternatiiv on istuda, käed rüpes,” ütles ta. „Olen märganud, et see ei vii enamasti kuhugi. Pealegi: mis siis õieti untsu võiks minna?”

      „Oh, Ingli nimel, seda poleks sa pidanud küsima,” vastas Charlotte südametäiega, aga kummardus ikkagi paberi kohale ja hakkas kirjutama.

      Tol õhtupoolikul oli Tessal ja Sophiel Lightwoodidega teine treening. Pannud lahinguriided selga, astus Tessa toast välja. Sophie juba ootas teda koridoris. Temagi kandis treeningurõivaid ja oli juuksed kukla taga osavalt sõlme keeranud, aga tema nägu oli morn.

      „Sophie, mis sul viga on?” küsis Tessa, hakates teenijanna kõrval mööda koridori edasi minema. „Sa oled täitsa näost ära.”

      „Noh, kui te just teada tahate…” Sophie madaldas häält. „Asi on Bridgetis.”

      „Bridgetis?” Iiri tüdrukut polnud õieti nähagi olnud. Too oli saabumisest peale püsinud köögis erinevalt Cyrilist, kes liikus nagu Sophiegi üht või teist ülesannet täites majas ringi. Viimati oli Tessa näinud Bridgetit põlvitamas, nuga käes, Gabriel Lightwoodi rinnal. Ta nautis hetke seda mälupilti, enne kui laskis sel minna. „Mida ta