Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Bane ootab teid juba, söör,” lausus kammerteener ning astus kõrvale, et lasta Will sisse. Teenrit nimetati Archeriks või siis äkki hoopis Walkeriks – Will ei mäletanud täpselt – ning ta kuulus Camille’i inimsubjugaatide hulka. Nagu kõik teised, kes olid allutanud end vampiiri tahtele, nägi ka Archer välja haiglane. Mehe nahk oli kahvatu kui pärgament ja õhukesed juuksed rippusid elutute nööridena. Willi nägemisest paistis ta tundvat umbes sama palju rõõmu kui pidulikule õhtusöögile kutsutu nälkjast, kes tema taldrikul salati alt välja roomab.

      Samal hetkel kui Will majja astus, lõi talle otsekui nuiaga pähe musta maagia lõhn. See meenutas väävliauranguid, millesse segunes kuumal suvepäeval Thamesist kerkivat lehka. Will kirtsutas nina ning teener vaatas teda veel suurema põlastusega. „Härra Bane on salongis.” Tema häälest võis ilmeksimatult järeldada, et Willi saatmisest ei saa juttugi olla. „Kas võtan teie mantli?”

      „Pole vaja.” Mantel ikka seljas, kõndis Will musta maagia lõhna jälil mööda koridori edasi. Mida lähemale ta salongi uksele jõudis, seda vängemaks see muutus. Uks oli suletud, ent selle all olevast praost immitses kombitsatena välja suitsu. Hinganud sissse sügava sõõmu hapukat õhku, lükkas Will ukse lahti.

      Salong tundus iseäralikult lage. Hetke pärast taipas Will, milles peitus põhjus: Magnus oli lükanud kogu raske tiikpuust mööbli ning isegi klaveri seinaäärtesse. Ehkki laest rippus alla ohtrate kaunistustega gaasilamp, valgustasid tuba hoopis kümned jämedad mustad küünlad, mis olid paigutatud ringikujuliselt keset põrandat. Ringi kõrval seisis Magnus, käes avatud raamat. Tema vanamoeline kaelarätt oli lõdvaks lastud ja mustad juuksed seisid näo ümber turris, nagu oleksid need elektrit täis. Ta tervitas sisseastuvat Willi laia naeratusega. „Täpipealt õigel ajal!” hüüatas sorts. „Mul on tunne, et sel korral on ta meil peos. Will saa tuttavaks, see on Thammuz, kaheksanda dimensiooni väikedeemon. Thammuz, see on Will, väike varjukütt – Walesist, kui ma ei eksi.”

      „Ma kisun sul silmad peast,” sisistas põlevas ringis istuv olend. Polnud kahtlustki, et too on deemon. Pikkust oli tal ehk meetrijagu; tema nahk oli kahvatusinine, näos hõõgus kolm süsimusta silma ning mõlema käe kaheksa sõrme lõppesid pikkade veripunaste küünistega. „Käristan sul naha näolt.”

      „Thammuz, ära ole nii ebaviisakas,” noomis Magnus ja kuigi tema toon oli mänglev, lahvatas küünlaringist korraks üles hele leek, mis sundis deemonit röögatades kägarasse tõmbuma. „Willil on küsimusi. Sina vastad neile.”

      Will raputas pead. „Ma ei tea, Magnus,” lausus ta. „Minu meelest pole ta ikkagi õige.”

      „Sa ju ütlesid, et ta oli sinine. See siin on sinine.”

      „Sinine on ta küll,” nõustus Will ja astus leegitsevale ringile lähemale. „Ainult et deemon, keda mina vajan, oli õigupoolest koobaltsinine, aga see siin näeb pigem välja nagu… kannike.”

      „Kelleks sa mind nimetasid?” Deemon möirgas raevust. „Tule lähemale, väike varjukütt, ma tahan õgida su maksa. Kisun selle su kehast ja tunnen rõõmu su kisendamisest.”

      Will pöördus Magnuse poole. „Hääl pole ka õige, see kõlas teisiti. Ja silmade arv on vale.”

      „Oled sa kindel?”

      „Olen täiesti kindel,” vastas Will toonil, mis muutis edasise arutelu mõttetuks. „Seda ei oleks ma eales unustanud. Poleks suutnud unustada.”

      Ohates pöördus Magnus uuesti deemoni poole. „Thammuz,” lausus ta, lugedes raamatust valjusti ette, „tuginedes kella, raamatu ja küünla väele ning Sammaeli, Abbadoni ja Mooloki kuulsale nimele, nõuan, et räägiksid tõtt. Kas oled enne tänast päeva kunagi kohtunud varjukütt Will Herondale’iga või mõne tema veresugulasega?”

      „Ma ei tea,” vastas deemon pahuralt. „Inimesed on minu silmis kõik ühesugused.”

      Magnus tõstis häält. Nüüd oli see terav ja nõudlik. „Vasta mulle!”

      „Hea küll, hea küll. Ei, ma pole teda varem elu seeski näinud. Mul oleks meeles. Poiss näeb välja, nagu maitseks ta hästi.” Deemon irvitas, paljastades habemenoana teravad hambad. „Selles maailmas pole ma käinud nüüd juba… oh, sada aastat kindlasti, võib-olla koguni rohkem. Mul on alati olnud raske vahet teha sajal ja tuhandel. Kui viimati siin käisin, elati igatahes savionnides ja söödi putukaid. Kahtlen küll, kas tema oli siis juba ilmavalgust näinud.” Deemon sirutas Willi poole rohkete lülidega sõrme. „Kui ei ole just nõnda, et Maa-asukad elavad palju kauem sellest, mida mulle on räägitud.”

      Magnus tõstis silmad taeva poole. „Oled niisiis otsustanud igasugusest abist keelduda või mis?”

      Deemon kehitas veidralt inimliku liigutusega õlgu. „Sa sundisid mind rääkima tõtt. Ma siis rääkisin.”

      „Aga ütle vähemalt seda, kas oled eales kuulnud niisugusest deemonist, keda ma kirjeldasin?” sekkus Will ja tema häälest võis aimata meeleheidet. „Tumesinine, liivapaberina käheda häälega; saba pikk ja ogadega.”

      Deemon silmitses teda tülpinud ilmel. „On sul vähimatki aimu, kui palju eri liike deemoneid eksisteerib maailmadevahelises Tühjuses, nefilim? Sadu ja sadu miljoneid. Juba ainuüksi deemonite hiigellinn Pandemonium on nii suur, et London pole selle kõrval midagi enamat kui külake. Deemoneid leidub igas suuruses ja igat karva. Mõni suudab välimust omatahtsi muuta…”

      „Ah jää juba vait, kui sinust midagi kasu pole,” lausus Magnus ja lõi raamatu plaksuga kinni. Samal silmapilgul kustusid küünlad ning deemon haihtus ehmunud karjatusega, jättes endast maha üksnes lehkava suitsuvine.

      Sorts pöördus Willi poole. „Olin täiesti kindel, et seekord sain kätte õige.”

      „See pole sinu süü.” Will viskus ühele seina äärde lükatud diivanile. Poisil oli ühtaegu palav ja külm ning tema närvid surisesid pettumusest, mida ta püüdis asjatult maha suruda. Ta tõmbas kärsitult kindad käest ja üritas toppida neid ikka veel kinninööbitud mantli taskusse. „Sa teed, mida suudad. Thammuzil oli õigus: ma ei ole andnud sulle just eriti palju pidepunkte.”

      „Oletatavasti,” sõnas Magnus vaikselt, „rääkisid mulle kõigest, mida suutsid meenutada. Sa avasid pyxis’e ja lasksid välja deemoni. Too pani sulle needuse. Soovid, et leiaksin ta ja sunniksin teda needust tagasi võtma. Rohkem pole sul mulle midagi öelda?”

      „See on kõik, mida ma öelda oskan,” vastas Will. „Mis kasu oleks mul varjamisest, kui tahan, et aitaksid mind? Palun sul ju niigi otsida nõela heinakuhjast. Taevas halasta – isegi mitte nõelakuhjast, vaid terve tornitäie teiste nõelte seast.”

      „Kes pistab käe nõelatorni, saab kindlasti rängalt torkida. Kas oled ikka kindel, et soovid seda?”

      „Olen kindel, et teine võimalus on hullem,” ütles Will, silmitsedes põrandale jäänud tumedat laiku, kus oli kükitanud deemon. Ta oli surmani väsinud. Hommikul enne nõukogu istungiruumi siirdumist oli ta teinud endale energiaruuni, aga selle mõju oli õhtupoolikuks haihtunud ja pea tuikas valutada. „Olen pidanud oma koormat kandma tervelt viis aastat. Mõte, et peaksin taluma seda olukorda veel kas või ühe, kohutab mind rohkem kui surm.”

      „Sa oled varjukütt ega karda surma.”

      „Muidugi kardan,” vastas Will. „Kõik kardavad surma. Me võime küll põlvneda inglitest, aga sellest, mis tuleb pärast surma, ei tea me rohkem kui sina.”

      Magnus astus lähemale ja võttis istet diivani teises nurgas. Tema rohekaskuldsed silmad helkisid hämaruses nagu kassil. „Sa ei või teada, kas surmale järgneb tõesti üksnes olematus.”

      „Ja sina ei või teada, et see pole nõnda, eks? Jem usub, et me sünnime kõik uuesti – et elu on ratas. Me sureme, teeme pöörde ja sünnime jälle.

      Kelleks, sõltub sellest, mida me oma tegudega siin maailmas ära oleme teeninud.” Will langetas pilgu näritud küüntele.