S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

kollakaspruuniks sooks, milles laiguti mustendasid hiljutistest pommitamistest ja tulekahjudest jäänud tühermaad.

      Grõm läks ringi ümber kasarmu. Sissepääsuvärava juures polnud kedagi. Ta jõudis kitsale tänavale, mis oli täis kiirsöögikohtade haisu ja muusikat, ning kõmpis kesklinna poole.

      Igast kandist kõõritasid teda varikatusega poodide sildid. Lõbusad maalitud lõustad, mis peremeeste kavatsust mööda pidid tõstma mööduja tuju ning äratama temas soovi osta soolatud arbuusi või präänikut, tekitasid ainult valusat hirmu elu ees ja häbi, et elu võib niisugust hirmu tekitada.

      Pärast poolt tundi kõndimist oligi ta kesklinnas. Trügimisest hoolimata oli Võiduvärava juurde siiski võimalik pääseda – Grõm jõudis otse piirdeaiani, mille ees jalutasid mustade mantlitega tursad. Nüüd oli ta nii lähedal pilvega varjatud Big Byzile, nagu see maa peal oli üldse võimalik. Värav Orkide Auväljale (ülem-kesksiberi keeles Urkide Tohedusen ja lihtsamalt öeldes Suurde Tsirkusse) oli ainuke läbikäik iidses küklooplikus müüris, mille ümber kobardus linn – mujal ei lubatud isegi selle müüri lähedale tulla. Orkide Auväljal ei elanud keegi. Sinna mindi ainult surema, ja kõik lugematud orkid, kes olid kadunud müüri taha, olid kunagi läinud läbi nende kahe punase kõrge väravapoole vahelt. See mõte tekitas Grõmis äkki kõhedust. Tedagi ootas minek läbi selle värava – ja kui Manitu heidab armu, siis tuleb ta ka tagasi.

      Värav tõmbas pilku ligi. See oli tehtud paksudest laudadest, mida hoidsid koos spastikakujuliste peadega poldid, ja meenutas trelle, kus punaseks olid värvitud mitte ainult varvad, vaid ka nendevaheline ruum.

      Grõm langetas pilgu vasksele tabalukule, mis rippus värava ees viimasest Võidust saadik. Päris pisikesena, kui ta ei teinud veel vahet põhjustel ja tagajärgedel, oli ta arvanud, et sõda algab, kui lukk lõhutakse, ja mitte vastupidi – ning talle oli tundunud, et see metallist rahuvalvur on ohtlikult kättesaadav mis tahes kurikaelale. See oli ju siinsamas, käeulatuses …

      Sestsaadik oli Grõm jõudnud targemaks saada. Kuid täna oleks ta justkui tagasi pöördunud – ning juba palju kordi tema elu jooksul vahetunud lukk tundus talle äkki, nagu kunagi lapsepõlves, hukule määratud elusolendina, kes oli palju päevi kaitsnud Urkainat oma suutmist mööda – ja pidi nüüd vedru välja viskama.

      „Aitäh, lukuke,” sosistas Grõm, tundes, kuidas tobedad pisarad silma kerkivad.

      Ometigi oli selge, et tal ei ole kahju lukust, vaid iseenesest – eriti enesest väikesena, tollest Grõmist, kes juba päris kindlasti ei tule enam kunagi tagasi lapsepõlve päikselistest aedadest.

      Ta keeras ümber ja läks linnusõnnikuga kattunud pronksratsaniku poole, kes kõrgus rahva kohal. See oli üks mineviku suuri orke, kuulsusrikas Tankide Võitja marssal Žgun. Tema ettesirutatud käe külge oli kinnitatud plakat kirjaga „Vivat Urkainalõ!”, mis nüüd tuules õõtsus.

      Väljak huugas. Nagu alati sõjaeelsetel päevadel lehvisid õhus Suurte Konduiitide – Tšingis-khaani, Stalini, Jorge Verise, Mahmud II, Mahdi ja teiste portreed. Grõmi oli varem huvitanud, kes kannab neid portreesid rahvapidude ajal ja kuhu need hiljem peidetakse. Kuid uudishimu polnud kunagi jätkunud mõne pildikandja jälitamiseks. Küllap see polnud ka ohutu. Ja üldiselt oli see ka ilma jälitamiseta selge.

      Väljaku kohal kullendasid tuhmilt Esivanemate Muuseumi katusele paigutatud tiivulised krokodillid – orkide kullavaru (räägiti, et tegelikult on nad ainult üle kullatud ja kuld on juba enne Prosre ära varastatud). All näitasid oma oskusi käsitsivõitluse meistrid, tuletades maailmale meelde, et orkidel on veel olemas raske rusikas, mis võtab kaela valutama ükskõik millisel vaenlasel. Rahvast tuli igast kandist, tungi hoidsid tagasi ainult raudtõkked ja gandžuberserkide nuiad, mis aeg-ajalt lõid tantsu õlgadel ja selgadel.

      Et suuri sõdalasi näha, tuli Grõmil hulk aega läbi rahvasumma trügida. Rüselus oli nii hull, et mitmel korral viis vool ta kaasa ja tal ei olnud võimalik endale ise teed valida.

      Ümberringi oli jämedakoeline lihtrahvas ja ninna tungis igasuguseid lõhnu, mille põhjal oleks arvatavasti võinud koostada lausa orkide elu entsüklopeedia: lõhnas sibulakoorte, nahatükkide, mullinätsu, õlis praetud banaanide, pesuseebi, seasoolte, mädanenud papaiade, rauarooste, kaljapära, higi, porujommi ja odekolonni „Ancient Serpent” järele. See kõik polnud just eriti meeldiv, kuid tundus siis, kui ta sattus nägupidi vastu lihuniku põlle, täieliku tühiasjana. Õnneks jäi pärast seda katsumust rahvahulk väheke hõredamaks ja Grõm nägi ära koha, kus esinesid vägilased.

      Esivanemate Muuseumi seinal rippus suur punane palakas, peal valgete tähtedega kiri „Võitlustander”. „Võ” alla oli sellesama valge värviga maalitud väike lopergune s-täht ning Grõm taipas: seda polnud lisanud öised pätid, vaid noodsamad palakat värvinud kunstnikud – et ergutada rahvast sõja eel ja tuletada meelde, et urkid ei loobu krõbedast naljast ka rasketel aegadel.

      Kivikõvaks trambitud maapinnal seisid kolm rohmakalt inimesekujuliseks võõbatud mürakat puunotti. Notid nägid välja väga toekad, neile olid vastupidavuse mõttes ka raudvitsad ümber pandud. Grõm pani tähele, et neid vitsu oli müüri äärde varutud veel mitu tükki.

      Sealsamas kõrval oli üles löödud Kangelaste Telk, see oli mitmevärvilisi kilpe täis riputatud ning selle teravas tipus lehvis hobusesaba. Telgis pidid kangelased enne taplust jooma priiust ja armastama tüdrukuid, mida nad heameelega ka tegid. Telgi disaini muudeti enne iga sõda ja mingit orkilikku patriotismi see rajatis esile ei kutsunud. Telgi sissepääsu varjas punane eesriie. Kangelased ilmselt puhkasid.

      Materdamisnotid ei väljendanud mitte niivõrd vaenlase palet, kuivõrd kunstnike vaevarikkaid ponnistusi, kui nad üritasid kujutada mitut erinevat nägu. Kahele olid selga joonistatud mingite ristide ja tähtedega mundrid, kolmandal oli üll ehtne poolläbipaistev tuulejakk, nagu neid antakse Kollase Tsooni töötajatele. Talitsetud vihje vaenlase sisekäsilastele.

      Vaenlased nägid välja muidugi jõledad. Eriti ärritavad olid ristid ja tähed, millega nad vististi autasustasid üksteist orkide tapmise eest, sest nende tsivilisatsioon oli iidsetest aegadest peale arenenud vaimsuse suunas ega olnud seepärast loonud niisuguseid hävitusvahendeid, nagu neid oli madala mõttelennuga materialistlikel inimestel.

      Aga pole viga, küll Manitu mõistab kohut …

      Ei oleks õige öelda, et Grõm ise oleks seda kõike mõelnud – pigem sai ta aru, et ork peab niimoodi mõtlema (või kui juba päris täpne olla – peab aru saama, et peab niimoodi mõtlema), kuid need ,,pidamised” liikusid kuskil mõistuse ääremail ning lahkusid olematusse, puudutamata tema sisimat olemust. Ja ta oli kindel, et täpselt seesama toimus ka kõigi teiste platsil olijatega.

      „Bamboleo!” karjus kaks häält rahva seas. „Bamboleo!”

      Telgist astus välja esimene vägilane. Grõm tundis ta ära. See oli kuulus vasaramees Hvõl Kummimägedelt (ennemuiste nimetati niiviisi suuri vanade autokummide prügilaid, need olid mitu sajandit tagasi ära määndunud, kuid nimetus oli säilinud).

      Rahva hulgas vahetati nõutult pilke – enne sõda oli Hvõlile miskipärast pandud nimeks Bamboleo. Sellel nimel polnud mingit orkile mõistetavat tähendust ja ilmselt olid selle leiutanud ülemised sommeljeed. Nagu ka kõik muu, mõtles Grõm mornilt.

      Seda juhtus üsna sageli ja orki võimude seletus oli kõigile teada: vaenlasel on keerulisem unustada kangelaste hüüdnimesid, kui need on nende endi asjatundjate välja mõeldud. Kuid Grõm teadis, et orkide sõjaline taip ulatub veel palju kaugemale – mitte ainult parimate vägilaste nimed ja lahinguvarustus, vaid ka kõikide väeliikide vormirõivastuse mudelid olid iga kord kavandatud üleval. Ja muidugi selsamal põhjusel – kes peaks inimestest paremini teadma, mis nimelt teistele inimestele hirmu nahka ajab. Kuid orkidele ei meeldinud sellest rääkida.

      Mis seal ikka. Kui Bamboleo, siis Bamboleo. Sellel hooajal kandis ta vaskset tuletõrjekiivrit, hundinahka üle õla, siniseid tähemustrilisi pükse ja läikivaid kannustega säärikuid. Relv oli talle jäetud endine – raudvarrega raske vasar, ümarik roostes nupp otsas. See oli „trammi pooltelg”, mis oli valmistatud Kollases Tsoonis vanade jooniste järgi, kuid käsitsivõitluseks