S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

reguleerimisega hakkama saada pole tõesti kuigi keeruline. Oletame näiteks, et teile meeldib, kui teie sura vahel järjepanu haigutab. See pole probleem, ta võib seda teha kas või iga kolmekümne sekundi järel ja see ei mõjuta mitte midagi muud.

      Ent niisuguste parameetritega nagu „vaimsus”, „mõrdsus”, „ahvatlus”, „otsekohesus”, „koketeerimine” ja „kahepalgelisus” ning kõige muuga, mis kuulub niinimetatud „punasesse plokki” (häälestused, mis on märgitud punase tärniga), on asjad hoopis keerulisemad.

      Surade käitumises ilmnevate veidruste kohta on juba ammust aega käibel ütlemine: „Igal kublal oma nubla, igal nublal oma kubla.” Nagu ekraanisõnastik selgitab, nimetati nublaks ennemuistsetel aegadel ümmargust nuppu, mida tuli keerata, kui oli vaja elektroonilise seadme häälestust muuta. Punase ploki kontrollekraan on kujundatud just niimoodi. See ei ole sommeljee vemp ega lõivu maksmine arhaistlikule moele, vaid klienti hoiatav karm meeldetuletus, et kliendile on olukord tõsine.

      Asi on selles, et kui te muudate punase ploki parameetreid, siis mõjutate käitumise kõiki parameetreid korraga. Kui te keerate näiteks üheaegselt maksimumile „mõrdsuse” ja „unesegase õrnuse”, siis võib teie sura enne uinumist suruda end teie vastu nii jõuliselt, et te kukute voodist põrandale.

      Ma muidugi utreerin natuke, kuid „käitumismustrite interferents”, nagu väljendub kasutusjuhend, võib tõepoolest kaasa tuua ootamatuid nähtusi. Sestap on elus naine kõikidest oma tujudest hoolimata palju läbipaistvam kui käsitsireguleerimise režiimil olev sura.

      Kõige riuklikum parameeter ongi just „vaimsus”. Kui see on maksimumilähedases asendis, resoneerib sura kogu käitumine – kogu tema kõne ja kõik reageeringud – inimkonna iidse tarkusega. Sealjuures andmebaasi aeg-ajalt uuendatakse. Kui teie kontrollmanitu annab teile hommikul teada midagi umbes sellist, et „juurde on laetud Pali Kaanoni viis raamatut ja Barrabase Evangeelium”, ja teil puudub igasugune ettekujutus, mis see võiks olla, siis võite mõistatada, kas teile ei virutata mõne siivutu palve peale kahvliga silma.

      Nimelt sellepärast ei soovita ükski korralik häälestaja tõsta vaimsust üle neljakümne, kõige rohkem üle viiekümne protsendi maksimumist, vabrikuhäälestuse puhul ei ole see aga kunagi üle viie protsendi. See tagab, et mitte ükski sura sisemistest sakraalsete tähendustega refleksidest ei too kaasa traagilisi tagajärgi. Laias laastus võttes: kui teie sura panebki jooksu, siis ainult selleks, et teie ta lõpuks üles leiaksite ja oma südame ligi suruksite, aga mitte selleks, et tõepoolest nirvaanasse langeda mõnes unustatud ventilatsioonikaevus, mida ei leidu üheski navigaatoris.

      Kuid kõik tõelised asjatundjad on friigid. Ja mina olen üks neist.

      Maksimaalse vaimsuse puhul muutus meie suhtlemine uskumatult huvitavaks ja erutavaks. Kui ta püüab selgitada mulle midagi olulist meie hellituste ajal, püüab mind päästa mu langemise sügavikust, ärkab mu niuetes sõnulseletamatu jõud. Tema nii-öelda jutlustab ja veenab, ja mina sellal … Võite ise arvata.

      Mõnele võib ju tunduda, et vaimsus pole suras just kõige olulisem. Kuid lihtsamat sorti kasutajate jaoks on olemas punase värviga täidetud kumminukud. Tõeline asjatundja teab, et olla imekauni keha valdaja on üks asi, aga hoopis teine asi on, kui see keha kannab endas ülevat vaimsust, on kui jumalik õis, milles tuksub inimkonna iidne süda. Seda peab ise kogema, sõnad ei seleta siin midagi. Ja kui te olete juba maitsnud seda mürki, siis ei ole küsimus teie jaoks mitte selles, kas te panete oma sura vaimsuse maksimaalseks, vaid selles, kuidas seda režiimi ohutult kasutada.

      Mina lahendasin probleemi lihtsalt.

      Kaya ei saa väljuda minu maja piiridest – tema ruumiliste ümberpaiknemiste blokeering on sisse lülitatud. Kui asju oma nimega nimetada, siis liigub ta nähtamatu lõa otsas ümber voodi, ja lõõg on küllalt pikk, et see ei torkaks silma, kuni ta ei ürita astuda üle meie pesakese läve.

      Kaya on juba kaks korda langenud nirvaanasse, ent kuni ta on kodus, ei ole tema väljatoomine sellest teab mis probleem. Käiku läheb restore defaults ja selle järel tuleb käsitsireguleerimine uuesti ette võtta. Ja see pole mingi hirmus aeganõudev protsess – kui teil on muidugi olemas viimase konfiguratsiooni varufail. Mälu jääb õnneks alles.

      Ja kui ma lisan, et ühteaegu vaimsusega panen ma maksimumi ka mõrdsuse ja ahvatluse, siis te saate aru, milline plahvatusohtlik segu voogab mu nukukese õrna naha all. Tema seltsis ei tohi end sekundikski lõdvaks lasta.

      Mõistusega saan ma aru, et tema erutav olemus on kõigest minu enda oma moonutatud peegeldus, puhas illusioon – tegelikult ma lihtsalt veiderdan väga keerulise ehitusega peegli ees. Kuid Kaya on minu silmis hoopis reaalsem elusolend kui ükskõik milline ork, keda ma näen oma lennuprillidega. Ja kui aus olla, siis võiksin ma inimeste kohta öelda sedasama.

      Mõned väidavad, et sura on lihtsalt üks erootilise enesepettuse komplitseeritud moodus. Võib-olla ongi nii. Kuid las ma parem petan ennast ise, kui lasen seda teha võõrasemast loodusel, kes peksab mind vastu pead oma hormoonimalakaga, või silmakirjalikul ühiskonnamoraalil, mis kavatseb tõsta vanusepiiri neljakümne kuuelt neljakümne kaheksale aastale.

      Sestsaadik, kui Kaya hakkas simuleerima huvi kahe noore orki vastu, ei kartnud ma enam, et ta võib langeda nirvaanasse – imiteerimisele kulus liiga palju programmiressursse. Mul püsis muidugi meeles, et see on puhas teesklus, kuid just nimelt minu selge arusaamine sellest asjaolust tegigi Kayast elusa naise. Ja kuigi käsihäälestus tähendas garantii kaotamist, jõudsid meie suhted selle harmoonia lähedale, millest kõnelevad kõik seksientsüklopeediad ja unistavad kõik paarid. Mäng oli riski väärt.

      Tõsi küll, ma pidin ühtelugu väljaspool tööülesandeid Hennelorega Orklandis käima, et lihtsalt oma silmatera meelt lahutada. Grõmi ja Chloed leida polnud keeruline, sest nende kehas olid ikka veel säilinud minu tehtud märgid – nende abil leidis manitu nad juba kaugelt üles. Slava kohal loksudes tegin ma orkide degradeerumisest mõne väljendusrikka suure plaani võtte, mille eest mulle päris kenasti maksti.

      Üks meeldiv tagajärg oli sellel veel. Jälgides, kuidas minu kaamera liugleb orkide kitsaste tänavate kohal, põikab mööda laternapostidest, möödub kaarega siltidest ja poeb kangialustesse, sai Kaya lõpuks aru, missugune lendur on ta oma elukaaslaseks valinud. Tema suhtumises minusse hakkasid ilmnema efektid, mida ma polnud ise programmeerinud.

      See oli toosama „mustrite interferents” – ja ma olin mõlema käega selle poolt. Kõik oli nüüd täpselt niisamuti nagu inimestel. Kui ma lennult tagasi jõudes tabasin tema vaimustatud pilgu, oli mul terve õhtu pärast seda tahtmine nutta ja laulda.

      Ma ei teadnud seniajani, miks äratavad temas huvi just nimelt need kaks orki, aga mitte näiteks tehnilised aspektid, mis on seotud pühitsetud ülesvõtmisega pühakojatselluloidile halva nähtavuse tingimustes. Arvatavasti seostus see tema maitse-eelistuste kogu buketiga. Eriti just vaimsusega, mis sunnib kujutama äärmist kaastunnet kõigile elusolenditele, kes satuvad minu sihiku vaatevälja (ta nägi kontrollmanitul täpselt sedasama, mida nägin mina oma lennuprillidega).

      Ja muidugi sadas igal sõjaeelsel päeval mulle kaela etteheiteid nagu rahet. Mingil määral olid need õigustatud – täpselt samal määral, nagu orkile võib ette heita, et ta tallab surnuks sipelgaid, kui künnab oma põldu.

      „Kas sa saad aru, et sa oled timukas?” küsis ta. „Seal tee peal – miks sa need õnnetud mehed ära tapsid?”

      „Õnnetud mehed? Neil oli sõjaväevorm seljas ja relvad olid käes.”

      „Alles eile olid nad talupojad. Nad kutsuti sellesse … Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, maavalitsusse. Ja kästi selga panna need lollakad ürbid, mis teie sommeljeed on välja mõelnud. Kas see annab õiguse neid tappa?”

      „Nad peavad ise mõtlema selle üle, miks neil on niisugune valitsemiskord. Eks võidelgu siis vabaduse eest. Me aitame neid õhust.”

      „Sina alustasid sõda.”

      „Ära liialda. Sõda algab, sest selline on Manitu tahtmine. Manitu olemus on niisugune, et vahel nõuab ta verd. Meil, kunstnikel ja filosoofidel, on valida ainult üks võimalus – kas