S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

mantel seljas, plekk-kohver käes,” seletas tädi härdalt. „Näo ees oli tal marlimask, no et ikka ei ole võimalik teie haisu taluda. Külarahvas oli tema ees juba oma tited laudadele ladunud. Ja kus igaüks kippus ikka oma väntsuga järjekorras vahele, et analüüsi teha, vaata et veel kiskuma ei lähe. Mees ostab ju ühe ära, kõige rohkem kaks – ja on aastaks jälle läinud … Oeh, Grõm … Ja misasja sina põrandal vedeled? Trimpasid priiust laualt?”

      Tädi jäi tõsisemaks, aitas Grõmi jalule ja talutas ta teisele korrusele, et laua ümber kogunevad lärmakad sugulased teda ei segaks.

      „Sa kuula, lapsuke, lugu on nõndamoodi,” alustas ta. „Sa pead varsti sõtta minema, prokuraator ütles. Mulle tehti nüüdsama selgeks, et uus seadus on välja tulnud. Selle nimi on „Turvaja Turvamisest”. Riigis tahetakse kord majja lüüa – ühesõnaga, kui ametivõimud kedagi paberitega väntsutavad ja need paberid saavad lahingus valatud verega pühitsetud, siis on käsk asi viivitamata ära lahendada, ja meelehead ei juleta ka enam nõuda. Grõm, kullake, ma tahan, et sa tervena tagasi tuleksid – aga kui sa peaksid mõne kriimu saama, hoidku sind Manitu selle eest –, ma annaks sulle kaustakese kaasa? Seal on mõned paberid siberi keeles, meie paber aida kohta, ja külarahvalt ka midagi. Nad ei saa seal kuidagi veevärki sisse – juba mitu aastat peavad ämbritega jõest vett tassima, hiljaaegu tapsid kobrad kaks tüdrukut ära. Oleme rääkinud?”

      &

      Et mõista, kuidas saavad surad meiega täisväärtuslikku suhtlust arendada, kuigi neil pole isiksust, teadvust ega hinge (või kuidas me ka ei nimetaks seda, mis teeb meist inimesed), peab olema õpetatud sommeljee. Mina nende hulka ei kuulu ja nendepoolsed selgitused ei pruugi minu ümberjutustuses täiesti täpsed olla. Kuid ma ei kavatsegi teooriale ülearu palju ruumi kulutada.

      Lühidalt öeldes – surad petavad meid.

      Kuid täpselt samuti, nagu me ise üksteist petame.

      Mis toimub, kui me kellegagi räägime? Me hindame kuuldud sõnu, valime sobiva vastuse ja ütleme selle välja. Kui me tahame vestluskaaslast solvata, siis teeme oma sõnad teravaks ja mürgiseks, kui me tahame teda meelitada, siis lisame suhkrut, ja nii edasi. See on lihtsalt sissetuleva info töötlemine kultuurikoodide, bioloogiliste imperatiivide ja isiklike kavatsuste põhjal.

      Kultuurikoodidega on asi kõige lihtsam – pole mingi probleem sisestada surale kõige üksikasjalikum ekraanientsüklopeedia koos kõigi selle ristlinkidega, mis on kümme korda iseenesega läbi korrutatud. Jututeemad, laused ja lausejupikesed, asjaolud, mille puhul neid tarvitada, intonatsioonid ja muu – see kõik pole teab mis meeletu teadus. Pealegi avab tõeline naine suu ainult silmapetteks. Selles mõttes oli mulle väga meeltmööda katkend Kayale kaasaantud läikival paberil kasutusjuhendist.

      „Reproduktiivses eas naine, kes osaleb vestluses seltskondlikul vastuvõtul, ei kontrolli tavaliselt suhtlusprotsessi mitte mõttelise sisu parameetri põhjal, vaid jälgib hoopis teisi indikaatoreid, ja kui hinnang sissetulevate andmete tohutule kogumassile on antud, langetab ta otsuse bioloogilise kontakti kohta vähimagi sõltuvuseta vestluse käigust ja sisust – mida vestluskaaslane otsekohe ka tajub …”

      Just nimelt. Sellest tulenevad ka kõik need legendid naisesüdame irratsionaalsusest – mis jama see kõik küll on, andku Manitu mulle andeks. Pole midagi naisesüdamest ratsionaalsemat, see on ainult kõrgema järgu ratsionaalsus, sest naine ei esine siin kui olengult leitud lollike, vaid kui looduse ja igaviku isikustamatu aspekt. Selle sotsiaal-bioloogilise mehaanika programmeeritav simulatsioon on samuti võimalik, ja eriliste probleemideta, sest tugineb kõigiti väljaarvutatavatele parameetritele – mis minu meelest on niigi selge.

      Ent inimsüdame kavatsustega on lugu keerulisem. Ma pean silmas neid emotsionaalse värvinguga soove, mis panevad meid ümbritsevas ruumis ringi tormama ärkamishetkest peale kuni unne vajumiseni.

      Paljud kasutajad ei taha seda uskuda, kuid sural pole midagi sellist lihtsalt olemas, sest temas ei ole niisuguste soovide sisemist subjekti. Ja kuidas sa ka ei rabeleks, jääb sura selle poolest alati tolleks tundetuks kumminaiseks, kellest ta iidsel Nipponimaal kunagi alguse sai. Sura on suuteline tundeid ainult imiteerima. Kuid selle imitatsiooni kvaliteet – see ongi asja tuum.

      Kas nad kujutavad endast isiksust? Jah ja ei. Oleneb sellest, kuidas seda sõna mõista. Sellise tooteklassi surad, nagu on Kaya, on kordumatud. See saavutatakse sisemiste infoühenduste erilise konfiguratsiooniga. Nad on samavõrd unikaalsed, kui on sama kaubamärgi lukud – konstruktsioon on kõigil üks, kuid võti on igal oma. Kui te ostate teise sura ja häälestate ta täpselt samamoodi, on tulemuseks siiski mõneti teistsugune olevus. Või täpsemalt öeldes, teistsugune imitatsioon.

      Sura sisemise mehhanismi tähtsaim ja peenim osa on niinimetatud emotsiooni- ja tahteplokk. Selle algoritmid on väga keerulised ja põhinevad kultuurikoodide kui aluse ja juhuslikkusegeneraatori eriti peenekoelistel vastasmõjudel, kusjuures seda esimest generaatorit juhib teine juhuslikkusegeneraator – see võimaldabki teha sura tõepoolest prognoosimatuks. Muidugi täpselt piiritletud raamides, nagu ka elusa naise puhul.

      Kõiki bioloogilisi mehhanisme, mis halastamatu loodus on miljonite aastate vältel leiutanud elusolendite petmiseks, kasutab sura ühelainsal eesmärgil – pakkuda teile maksimaalset naudingut. Kuid teel selle naudingu juurde tuleb teil võib-olla kogeda ka valu – selline on, nagu väidab kasutusjuhend, ekstaasi dialektika.

      Kompaniil on kataloogis umbes sada standardset „loomust” – emotsiooni- ja tahtemoodulit – ning igaüht neist on kontrollitud arvukate testidega (oletan, et bioloogiliste naiste hulgas on tunduvalt vähem reaalseid tüüpe). Kui te kasutate millist tahes tehasevarianti, on teie sura garantiiaeg hulk aastaid ja teil pole midagi karta.

      Garantii kaotab kehtivuse, kui te lähete üle käsitsireguleerimisele. Ja seda te saate teha alles siis, kui olete läbi lugenud litsentsilepingu lisa, millega kompanii lakkab vastutamast sura eest ja ka teie elu eest, ja olete sellele alla kirjutanud. Käsitsi häälestatud sura võib tõepoolest osutuda ohtlikuks. Eriti kui teil puudub oskus teda kasutada.

      Kuid just nimelt siis võib sura omanikku oodata tõelise õnne võimalus.

      Asi on selles, et just nimelt see protseduur muudab sura mööbliesemest elusaks ennustamatuks elukaaslaseks, kes võib ise hukkuda, kuid võib saata teise ilma ka teid. Niisuguseid juhtumeid on tõepoolest ette tulnud. Kuid tegelikult ei ole teie surm eriti tõenäoline. Põhiline oht seisneb selles, et sura võib ära joosta või tekitada isesumbumise. Ja seda juhtub päris tihti.

      Asi ei ole siin selles, et ta tahaks teid tõepoolest maha jätta või hukkuda. Ta ei taha midagi. Ja hukkuda ei saa ta samuti, sest ta ei ela ju.

      Kuid enda käsutuses olevate šabloonide põhjal imiteerib ta ülima täpsusega teie valitud emotsiooni- ja tahtetüüpi ning teie püüdlus suhete tõepära poole võib väga kergesti viia kokkupõrkeni karmi elutõega. Vaadake end peeglist ja te saate aru, millest ma räägin. Tõsi küll, inetu peremehe juurest pagenud surad leitakse kiiresti üles – ruumblokeering ei lase neil kodust liiga kaugele jõuda. Seda juhtub sageli ja peremehele ei tähenda see muud kui mõningaid rõõmuhetki lisaks.

      Keerulisem on lugu niinimetatud nirvaanaga. See on justkui mingi sisemine lühis, mida tuleb käsitsijuhtimise korral sageli ette kasutajatel, kes seadistavad oma sura vaimsuse maksimaalseks. Sel juhul sura mitte ainult ei põgene, vaid poeb peitu ja lülitab kõik süsteemid välja ning langeb umbes nagu talveunne – ja siis on tema leidmine vahel üsna keeruline. Ma räägin sellest veel edaspidi mõne sõna.

      Kui te tegelete reguleerimisega, siis näete manitul otsekui suurt pulti, millel on palju liugureid, mida saab liigutada üles ja alla, nagu oleksite ametis lairiba-ekvalaiseri häälestamisega. Niisuguseid ekraane on väga palju ja reguleeringuid lausa lugematu hulk ning parameetritel on vahel väga naljakad nimetused, näiteks „põskede õhetamine”, „unesegane õrnus” või „haigutamine”.

      Intuitiivselt tundub kõik justkui selge olevat. Kui te näiteks kergitate parameetrit „unesegane õrnus”, siis ei jää teie sura uinumist kujutades teie kõrvale liikumatult lamama, vaid nihkub teile lähemale ja surub oma õrna sooja kehakese vastu