S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

särades telki, tähekirja tagumik õõtsumas.

      „Huhh!” sülitas elatanud ork Grõmi kõrval. „Mis ta keerutab oma perset nagu mõni vuhva …”

      „See on ajalooliselt tõepärane stilistika – „millennium-kaks”,” kostis kõrvalt kellegi koolitatud hääl. „Niisugune see maailma ajalugu kord juba on, vennas.”

      Tasavagur, taipas Grõm. Huvitav, miks neid küll tasavagurateks kutsutakse, kui nad ometi kogu aeg midagi räägivad või karjuvad. Õigem oleks neid kõneagarateks kutsuda.

      Erilist vaimustust Bamboleo rahva hulgas esile ei kutsunud, ta raius küll täiega, kuid inimeste sommeljeed olid sel aastal disainiga mööda pannud. Ajalooliselt tõepärane stilistika „millennium-kaks” ei öelnud mitte kõige vähematki orki südamele.

      „Alejandro! Alejandro!” karjuti nüüd rahva seast.

      Karjusid needsamad hääled, mis olid enne välja hüüdnud Bamboleo – teineteisest eemal olevad kähe mehehääl ja kile tüdrukuhääl, teine teisest kandist. Rahvahulk ei toetanud nende kutset seegi kord.

      Mis pagana Alejandro?

      Telgist tormas välja pikk ja kõhn ork, avarad mustad spordipüksid jalas – need olid tal üle kõhu peaaegu rinnuni tõmmatud. Grõm tundis ta ära nibusid ehtivatest keeruga hõberõngastest – see oli Kõrkjaaugu Drjuk, sarrusevardameister. Aga missugune ta välja nägi!

      Karvastik tema põskedelt oli maha aetud ja juuksed peas keeratud kahte paksult liimiga kokkumätsitud sarve, mõlemad kentsakalt viltu. Sarrusevarda asemel oli „Alejandrol” käes raudtarast tõmmatud piik, mille teraviku ümber keerdusid ornamendi jäänused – kõverikud lehed ja tähed. Nende otsa oli ilmselt jube mõnus vaenlase soolikaid kerida.

      Kuid piigist polnud abi – orkid võtsid Alejandro vastu väga loiult, ta tegi oma relvaga mõned sööstud ja kadus telki. Mõni koguni sülitas talle järele.

      Seejärel ei ilmunud telgist väga pikka aega kedagi. Ja siis paiskusid üle väljaku tervitushüüded:

      „Drõn! Drõn!”

      Grõm pani röökima koos teistega – seda vägilast rahvas tundis ja armastas, ja Manitu olgu tänatud, teda polnud puudutanud inimstilistide jumalavallatu käsi.

      Drõn nägi välja täiesti tavaline – väikest kasvu, salkuspäine, võidunud nahkürp seljas, kaks teibatuppe selja taga. Ta haaras kummastki tupest teiba, kargas nottide ligi ja kukkus neid meeleheitlikult materdama, nii et pilpad lendasid.

      „Drõn!!” üürgasid orkid nagu hullud.

      Puunottidest vaenlasi tabas hulk raskeid lööke, seejärel virutas Drõn nad saabastega pikali ja rahvahulk pani vaimustusest ulguma.

      „See oli juba meie meeste moodi,” ütles elatanud ork, kes seisis Grõmi kõrval, „niimoodi, nagu taat oleks soovinud …”

      Drõni ei lastud kaua minema. Kui ta oli kõik oma teibad pulbriks tagunud ja lõpuks siiski minema läinud, veeretasid noored tugevad orkid seina äärde uued notid ja koristasid lagunenud eest.

      Võimud olid nähtavasti hulkade meeleolust aru saanud. Nüüd väljusid telgist ainult kangelased, kes olid orkide tavapärases riietuses. Neile olid jäetud ka orki nimed. Esimesena astus ette Grõž, käes kullatud rist, mis oli iidsetel aegadel väärusuliste kiriku tornist maha võetud ja tehtud topeltkirveks. Tema järel sammus Dulja, sõjanui tihedalt täis eriti kõvu naelu. Neile järgnes rahva poolt palavalt armastatud lihunik Žran, relvadeks kaks lihakirvest.

      Seejärel asus võim taas kultuurivahendust arendama ja hõikas välja kellegi Ziggy. Tema ilmumist ära ootamata hakkasid orkid huilgama ja vilistama. Grõm ei jäänud isegi vaatama, kes see sihuke on, ta pööras ümber ja lasi küünarnukid käiku ning torisev ja talle mükse jagav rahvasumm vajus tema selja taga taas ühtseks müüriks.

      Orkide lehad teinegi kord ninast läbi lastud, pääses Grõm vabadusse ja läks tagasi kasarmu poole. Nüüd kõndis ta allamäge ning seetõttu paistis tagasitee talle lühem.

      Kasarmu juurde platsile oli jõutud üles seada suur vineerkilp. Sellel rippus leht halli pappi skeemiga SÕJAPLAAN. Plaani külgedel paistis suur hulk väiksemaid paberilehti.

      Sõjaplaan nägi tegelikult välja nagu kõik teisedki Pühade Sõdade plaanid, mida seniajani säilitati Esivanemate Muuseumis. Keskele oli punktiiriga joonistatud suur ring, mis tähistas Urkide Tohedust – Slava südant, mille olid ajutiselt okupeerinud inimesed. Seda sihtis orkide pealetungi nool, mis omakorda jagunes kolmeks haruks. Vasakpoolse tipus oli sõna „Vaenlased”, keskmise ees sõna „Rüvetajad” ja parempoolse ees jälle „Vaenlased”.

      Skeemil näis kõik väga lihtne, kuid Grõm teadis juba koolipingist peale, et tegelikkuses on asjad teisiti kui õpikutes. Inimestega sõdida polnud kerge isegi noil aegadel, kui orkidel olid veel olemas infovõrk ja tulirelvad, sest inimesed kasutasid lahingutes ülimalt keerulisi mehhanisme ja nende sõjatehnoloogia tekitas sirgjoonelistele orkidele suuri kaotusi. Sajandite möödudes muutusid inimesed tugevamaks ja orkid, vastupidi, jäid pidevate reetmiste ja äraandmiste tõttu nõrgemaks, nad kaotasid ühe tehnilise oskuse teise järel, kuid ometi võitsid kõik sõjad otsekui ime läbi, nii et seda oli võimalik seletada ainult jumala tahte ja Manitu otsese sekkumisega, nagu vanad teadjamehed alati enne lahingut rääkisid.

      Paberilehtedel üldplaani kõrval olid taktikalised selgitused. Seal pakuti sõdimissolvanguid ja sõjahüüde, need olid koondatud pealöögi kolme suuna järgi ülevaatlikesse tabeleisse, et igaüks saaks pähe õppida sõnad, mis sobivad kokku tema kohaga lahingurivistuses. Seal oli ka rivistusplaan sõjaväevormi liikide järgi ja lühike kokkuvõte olemasolevatest luureandmetest. Kuna Grõm oli virgats, siis temasse see kõik ei puutunud.

      Korrapidaja peatas Grõmi kasarmu lävel järsu käeliigutusega. Grõm kohkus, et saab nüüd pähe hüppesse mineku eest, kuid korrapidaja ulatas talle mingi paki.

      „Papp jättis sulle kingituseks raamatu. Kahju, et sa ära läksid. Ta tahtis sulle õnne soovida.”

      „Mille puhul?”

      „Seal on sedel.”

      „Kuidas siis ennustamine läks?” küsis Grõm.

      Korrapidaja sülitas.

      „Ära mitte küsigi. Peaaegu kõik said musta pede. Ja kui ei saanud pedet, siis tuli kiskja või kärbes. Ühesõnaga, Manitu annab vennikestele teada – hakaku aga kõik sputniku tarvis raha koguma …”

      Grõm puges oma madratsi juurde, pööras end seina poole ja tegi paki lahti ning nägi küütlevat helesinist raamatuselga. Raamatu peal oli kiri.

      Vaimu Kannupoiss Hmõr, Iidsete Aegade teadmiste hoidja, Urkaina õpetuseandja, vaprate urkide koolitaja ja Urkagaani aupaklik õpilane – kursant GRÕMILE.

      Räägitakse, et see, kellele langeb osaks number nelikümmend kaheksa, on Manitu poolt ära valitud. Seda ennustamisel saada on üpris raske, sest ennustuspulkadel võib ta ette tulla ainult kord saja aasta jooksul, ja mina nägin seda esimest korda. „Kiskja” ja „valgus” on kõigile teada. Kuid on veel ka salateadmine – öeldakse, et sulle tulevad appi vaimud ja et sa suudad kirjutada laule ja värsse. Ennustatakse ka, et sa suudad tõusta Manitu valgusesse, sest sind hakkab armastama kõrgem olend. Sellesinase mõte ei ole mulle selge, sest mulle endale pole kunagi seda numbrit osaks langenud.

      Komme on selline, et kui kellelegi satub see number, siis tuleb talle kinkida ennustamisraamat. Võid nüüd ise küsija olla, kui raamatu huupi avad.

      Kahju, et meil jäi teineteisega rääkimata.

      Soovin sõjaõnne.

      Grõm kehitas õlgu. See oli arusaamatu, kuid kergitas enesetunnet.

      Siis otsis ta üles katkendi number nelikümmend kaheksa ja luges selle uuesti läbi. Iidsete sõnade kõla tundus sünge ja ähvardav. Loetust jäi pähe ainult üks mõte: seesama endale küsimusi esitav mõistus ongi kiskja, kes on pandud mind valvama.

      Iidne tarkus oli