S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

noortest orkidest tähendasid need sõnad ainult käsitsivõitluse stiili. Sama nimetusega ennustamisraamatut tuletati meelde üksnes sõja eel, kui sõdurid söandasid tuleviku järele küsida. Ennustamist kardeti. Paljud uskusid, et nii võib saatuse ära sõnuda, ja seetõttu peeti seda üheks kõige jubedamaks sõjarituaaliks. Seda söandasid ette võtta kas hulljulged mehed või lihtsalt purulollid. Kuid Grõm arvas, et virgatsile ei pruugi ju kõik nii väga pahasti lõppeda.

      Vaimulik Hmõr ennustas parajasti külapoisile. Ta raputas topsist välja kolm numbritega pulka, vaatas need üle, raputas siis välja ka neljanda ja viienda ning hakkas sõrmi kõverdades midagi arvutama. Numbri väljaarvutamine oli keeruline protseduur, millel polnud kuigi palju pistmist tõenäosusteooriaga: mõni ennustus kordus väga sageli ja mõnda ei tulnud ette peaaegu mitte kunagi.

      Lõpuks oli Hmõril vastus käes. Ta tõstis raamatu üles niimoodi, et vaatajad näeksid nurgeliste tähtede nummerdatud tulpa ajast koltunud paberil. Seejärel asus ta ette lugema.

      Viiskümmend kuus. Kärbestest Kas võin ma hukka mõista kärbseid selle eest, et nad koinivad? Aga hinge ajab täis, kui nad teevad seda minu pea peal. Nii ka pederastid. Kui nad vaikses üksinduses teevad seda, mida ihkab nende hing, kes vaidleb vastu? Kuid nad korraldavad tõrvikurongkäike ja aheldavad ennast kaldateel laternapostide külge, puhuvad pasunaid ja taovad trumme ning röögivad, et nende meelelaad oleks kõigile teada – see, et nad vehivad kaarte mängida ja trukivad tagumikku. Ja tõesti, ma ütlen, nad on hullemad kärbestest, sest kärbsed patustavad ainult haruharva minu pea peal, pederastid aga püüavad päevast päeva ühtida otse selle keskpunktis. Kärbeste süü on mõistmatus, kuid pederastid on külmaverelised ja teavad, mis teevad.

      Ja selle kaudu selgineb mulle, et pilastada ei taha nad mitte üksteist, vaid kõiki, ja sealjuures vägivaldselt ning vastastikune sodomus on neile ainult ettekääne ja ajend.

      Kogu kasarm vahtis nüüd maamatsi ja too pilgutas vaid nõutult silmi.

      Ennustus oli halb. Kõigest võimalikest kõige halvem. Arvati, et kui lahingueelses ennustuses saadakse Manitult „pederast”, tähendab see kindlat surma. „Kärbsele” ei pruukinud isegi tähelepanu pöörata, kuigi ka see ei tõotanud midagi head.

      Sõjaväelaste tätoveeritud järeltulija tõstis ikka kätt ja vaimulik pööras end tema poole. Protseduur pulkadega kordus. Seejärel näitas Hmõr vaatajatele tekstitulpa ja luges selle ette.

      Sada kaheksa. Muusikast

      Need, kes on kaua aega pederastide hulgas elanud, räägivad, et nad häbenevat salamisi oma pattu ja püüdvat rabada igasuguste kunsttükkidega. Nad mõtlevat enda kohta nii: „Jah, ma olen pederast. Nii see kord juba on, ja mis sinna parata … Kuid võib-olla olen ma geniaalne pederast! Äkki suudan ma kirja panna imelise muusika! Kas julgeb siis keegi geniaalse muusiku kohta paha sõna öelda …” Ja seepärast püüavad nad kogu aeg välja mõelda uut muusikat, et poleks häbi edaspidigi üksteist õõnde trukkida. Aga tehku seda siis vaikselt, selleks mõeldud ja korkplaatidega ülelöödud ruumis, siis oleks see kõigile niisama ükstapuha nagu seegi, et trukitakse perseauku. Kuid nende muusikat peab kuulama iga päev, sest seda käiatakse igal pool. Ja sellepärast ei kuule me enam ei tuult, ei merd, ei lehtede sahinat ega lindude laulu. Vaid ainult ühte ja sedasama tühja ja surnud heli, millega tahetakse üllatada, paisates seda taevasse kord ühe, kord teise nurga all.

      Tõsi küll, tuleb ette, et ka pederastidel ütleb muusikaseade üles. Rutta sellistel hetkedel vaikust kuulama!

      Põliste sõjaväelaste järeltulija kahvatas. Ja mitte ainult näost, vaid üle kogu keha. Niiviisi, et tema tätoveeringud, mis kujutasid tankilahingut Orkide Auväljal, muutusid uskumatult selgejooneliseks, lippude iga viimane kui spastika oli näha. Kuid tema näol mängles nagu ennegi jahe naeratus – päritolu andis tunda.

      Saalis valitses kõrvulukustav vaikus.

      Nüüd vaatasid kõik Grõmi poole. Kui vaimulik end tema poole pööras, tundis Grõm suurt kiusatust käsi alla lasta. Ent juba oli hilja – Hmõr oli numbritega pulgad enda ette põrandale heitnud.

      Ta lõpetas ennustamise ja hakkas lugema.

      Nelikümmend kaheksa. Kust kõik võetakse

      Sinust endast. Ja tõestan selle väga lihtsalt. Mis see kõik on? See, mida sa näed, kuuled, tunned ja mõtled selsamal hetkel, muud ei midagi. Midagi sellist said luua ainult sina, ei keegi muu, sest näevad sinu silmad, kuulevad sinu kõrvad, tunneb sinu keha ja mõtleb sinu pea. Teised näevad midagi muud, sest nende silmad on teises kohas. Või kui nad isegi näevad sedasama, mõtisklema selle üle hakkab võõras pea, ja selles on kõik teisiti.

      Vahel seletatakse veel, et on olemas „maailm üldse”, mis on kõigile üks ja sama. Ma vastan. „Maailm üldse” on mõte ja iga pea mõtleb seda isemoodi. Nii et kõik on igapidi võetud meist enestest.

      Kuid ei või ju ometi olla, et ma olen ise loonud endale niisuguse piina? Siit järeldub, et kogu see arutlemine on vaid mõistuse mürgine hammustus ja mõistus ise on nagu mind valvav kiskja, ning minu oma on ta ainult selles mõttes, et on pandud mind valvama. Sellest kaugemale ei pääse surelik mõttekaemus mitte kunagi.

      Räägitakse, et tuleb vaadelda pimedust ja selle tulukesi, kuni vaataja ja vaadeldav segunevad üheks. Siis lakkab kiskja mõistmast, kus sa oled, kuid saab ise nähtavaks igas oma liigutuses.

      Ja pärast seda avaneb tee Manitu Valguse juurde, kuid ma ise pole seal olnud.

      Grõm tõmbas hinge. Niisugust katkendit polnud ta kunagi kuulnud, kuid mäletas, et saada ennustusse „kiskja” ja „valgus” koos pidi olema õnneliku saatuse märgiks. Neid kahte koos tuli ette väga harva – saalis hakati sosistama ja keegi patsutas heakskiitvalt Grõmile peoga seljale. Ennustamishuvilisi tekkis kohe juurde – õhku kerkis kenake hulk käsi.

      Viimaste hetkede pinge osutus liiga tugevaks ja Grõm tundis, et tal on õhust puudus. Ta tõusis püsti ja vantsis väljapääsu poole, riivates vattkuubedel ja madratsitel istujaid.

      Koridoris selgus, et välisuks on lukus. See oli nagu tervitus lapsepõlvest – nii kaua, kui Grõm ennast mäletas, tehti alati nii, et noorsugu ei jookseks laiali, kuni vaimulik loeb „Lugulaulude Lugulaulu”. Õnneks oli sealsamas kõrval lahtine aken – seda kaudu roniti suitsu tegema. Grõm vinnas end üle aknalaua ja pääses siseõue, mille võre taga algas seafarmi ees olev porine tühermaa.

      Akna kõrval seisis suur punane tünn kirjaga „Liiv”. Liiva seal ei olnud. Sees oli näha tumedat haisvat löga ja ligunenud konisid – vett polnud tünnis vahetatud vist küll eelmise dünastia aegadest saadik. Tünni ümber seisid tema aastakäigu orkid. Nad olid elevil ja näitasid näpuga taevasse – seal paistsid kahe telekaamera mustavad punktid.

      Grõm kuulas jutuajamist minuti või paar. Kutsealused oletasid, et inimesed on korraldanud sõjaeelse lennusõu, et avaldada sõduritele psühholoogilist survet. Kuid kogenud vanemveebel seletas muheledes, et nad ei lähe kellelegi eriti korda (ta väljendus lühemalt ja omapärasemalt).

      Algajad piloodid ripnesid siin iga päev, et talletada uudiste jaoks sigadega sõnnikupanoraami. Lenduritele oli see koht armas, sest plangu taga oli kohe mitu sigalat ja Prosr Solidi aegadest pärinev ülessongitud vennashaud, kus sead sattusid sageli kaadrisse koos inimpealuudega. Ja kamuflaaži lülitasid piloodid välja, et akud ei tühjeneks.

      Grõm pööras pilgu maskeerimispilve poole, mis varjas Big Byzi musta kera. Offsaart ei olnud täna näha linnast, mille kohal ta rippus, kuid pilv näis tema raskust täis olevat, nagu oleks ta tehtud spiraaliks väänatud tinast.

      Sealt, kus Grõm seisis, paistis, nagu tõuseks linn astangutena pilve poole – sel kohal olid turuplats ja Tsirkuse hiiglaslik sõõr. Teisele poole avanes Slava panoraam.

      Eredates ja puhastes värvides säras Roheline Tsoon, mille keskel oli ärikeskuse kaheks poolduv roheline kera. Sealsamas kõrval laius Kollane Tsoon oma korraliku Leppimatute Linnakuga ja koosteliinide kanaarilinnukollaste barakkidega (nende järgi oli tsoon oma nime saanudki). Ja edasi kügelesid nii kaugele kui silm ulatus betoonelamute näotud urud.

      Siin-seal