S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

juba päris puntras, selgus jälle, et ta polnudki suud lahti teinud.

      Prokuraator ootas ära, kuni poiss oli sellest aru saanud, ja hakkas siis uuesti rääkima..

      „Uudistes näidati ka sind. Aga ainult ühel korral, sel kõige esimesel. Kõikides kordustes oli Chloe üksinda. Sedamoodi otsustati seal.” Prokuraator osutas peaga ülespoole. „Ja kuigi diversantorger ütles, et annab lubatähed offsaarele teile mõlemale, ei ole sul seda tegelikult olemas. Sest Rohelisse Tsooni ei lase sind keegi – esimeses valvekordonis on meie mehed ja nimekirja pole sind kantud. Ja kui sind Rohelisse Tsooni ei lasta, kuidas sa siis ülespoole pääsed? Ühesõnaga, Grõm, neil seal üleval ei ole sind tarvis.”

      Grõm jäi iga sõnaga nõusse – vist koguni pisut varem, kui see tema kõrvu jõudis.

      „Lubatäht tehti sulle minu andmetel ainult Kollasesse. Nii et sa võid nende juurde minna leppimatuna. Mina sinu asemel seda küll ei teeks. Sest sõda on varsti tulekul. Ja lubatähte Rohelisse sa seal välja teenida ei jõua.”

      Prokuraator tõmbas veel ühe mahvi. Paus aitas Grõmil kõike kuuldut peas paremini paika panna. Prokuraatori jutt oli väga arukas ja selge.

      „Ja pealegi,” jätkas ta, „mis selles leppimatuks hakkamises ka head on? Olgu, mõni diversantorger on päris tark mees. Aga need meie vennikesed seal Kollases Tsoonis pole muud kui selge pask. Üks tegi hiljaaegu suure avastuse. Urkaina olevat Big Byzi rippkoloonia.”

      „Krüptokoloonia,” parandas Grõm iseendalegi ootamatult.

      „Jajah, seda ma ütlengi. Ja nemad valitsevat meid sedamoodi, et ühel lasevad pihtapandu ära peita ja teisel jälle ei lase. Ei läind tuhandet aastatki, kui mehepojale äkki valgenes. Ei tea, kust nad küll sihukest rohtu võtavad?”

      Lause rohu kohta oli, nagu Grõm taipas, gandžuberserkide nali – prokuraator tahtis näidata, et räägib temaga nagu omasugusega.

      „Kui pead pole otsas, läheb nii või naa kehvasti,” jätkas prokuraator. „Kas sa Truhhi tundsid? Ta elas kunagi meie rajoonis.”

      Grõm raputas eitavalt pead. Ta oli Truhhi ainult korra uudistes näinud. See oli juhtunud enne eelmist sõda.

      „Poiss hakkas leppimatuks. Sai sissekirjutuse Kollasesse Tsooni. Talle anti särk kirjaga „Türannia tunnistaja” ja ta sai isikliku kaamera, kõrgeim järk igapidi. Käis aasta otsa mööda Slavat ringi, kaamera lendas tal pea kohal. Nagu tursat näeb, jookseb tagant ligi ja virutab jalaga persse. Tursa keerab ümber, näeb kohe kõike, saab kõigest aru, kuid teha ei saa ta midagi, ainult naeratab ja annab au. Eks poisil olnud lõbu laialt, tõsi mis tõsi. Ja midagi targemat talle kogu selle ajaga pähe ei tulnudki. Lubatäht üles jäeti talle ka andmata. Ja nagu sõda algas, tehti jobule kohe esimesel päeval ots peale. Tegijad polnudki tursad, vaid transad turult, kel oli ammu siiber teda päevast päeva uudistes näha. Kas sinule on sihukest värki vaja?”

      Grõm raputas jälle eitavalt pead. Ta polnud alguses aru saanud, kes need „tursad” on, kuid siis meenus talle, et gandžuberserkid nimetavad niimoodi hüvaturvajaid. Võimu kaks haru ei sallinud teineteist, ka hüvaturvajatel oli terve hulk solvavaid hüüdnimesid gandžuberserkidele, kõige leebem sõna oli „pasatõmbajad”.

      „Kuula siis mind. Varsti algab jälle sõda. Ja see tuleb ränk, vormirõivaid õmmeldakse oma kahtekümmend liiki. Võitlusvaimu on tarvis tõsta. Seepärast tahamegi sind ridadesse kutsuda. Ja pakkuda selle kohta laialdast informatsiooni, et rahvas näeks – ega kõik ikka ei ole veel müüdavad. Ja et sind manitul näha saaks, võtame su kagaani juurde virgatsiks. Hakkad käske kätte toimetama. Saad endale mopeedi Urkaina. Peaaegu kõik virgatsid, kes nokka ei plagista, tulevad tagasi. Ja siis algab sul sihuke karjäär, et sa tõused offsaarelgi kõrgemale kogu sellest rohekollasest haljasmassist, kaasa arvatud minu lihane tütar. Sa ei usu?”

      Grõm kehitas õlgu.

      „Pane siis tähele. Kui sa hakkad leppimatuks … No isegi juhul, kui sind üles lastakse. Mida sa seal tegema hakkad? Suumulguga türa püüdma? Sul pole ju manitupoegagi hinge taga, kellele sind seal vaja on? Varnast võtta, ei muud. Aga kui sa meie joone valid – sa ei usuks, kui palju võib teenida, kui oskad enda õigesse kohta sokutada. Ja kõik läheb sinna” – ta osutas peaga ülespoole – „kontodele. Ning seal on seadus: kui oled sada miljonit manitud kokku varastanud, saab sinust kohe Londoni aukodanik ja sa oled orkist investor. Nii teevad kõik tõsiselt võetavad vertuhaid. Eks sa pea aru, mis on etem, kas anda tursadele jalaga persse, kuni nad pole sul kaela kahekorra käänanud, või võtta ette tõsine äri. Vaikselt, haisu ajamata?”

      „Võtta ette tõsine äri,” suutis Grõm lõpuks korrata.

      „Sedasama mõtlen minagi …” Prokuraator tõmbas veel ühe mahvi. „Elus on kaks teed, Grõm. Võid oma kujutlustes Manitu poole püüelda. Või lennata tema juurde niiviisi nagu onu Hor. Sputnikus. Ja võid tema juurde tõusta juba eluajal – otse Londonisse. Ilma et peaksid söögi eest imema, vaid saaksid tegelikult seista jõe kohal, munadega …”

      Prokuraator hakkas köhima ja vehkis käega näo ees, et suitsu laiali ajada.

      „Ma käisin hiljaaegu üht vertuhaid üles saatmas,” jätkas ta. „Nime ma nimetama ei hakka. Ega ma temaga isiklikult tuttav ei ole, saadeti lihtsalt turvama. Tõsine muhk, Motorenwagen üleni must, ei saa arugi, kus on uks, kus aken. Ees sõidab mootorrattal prokuraator. Mina siis. Saabume ettenähtud paika. Polegi nagu midagi erilist, kõver palm tee ääres ja riisipõld. Vertuhail polnud midagi kaasaski, ainult randmekott. Riietes polnud ka midagi erilist, ratsaväemantel, nagu neid üleval kantakse. Sina või mina võime end niisamuti riidesse panna. Ainult rinnal rippus keti otsas väike kullast balloon. Ja kett ei olnud sõrmejämedune, vaid hoopis peenike, ja balloon oli päris tilluke – ainult vihje, et mees tegeleb gaasiasjandusega. Jäime siis ootama. Määratud aeg käes, ainult minut puudu, aga kedagi ei paista. Mina läksin juba närvi, tema seisis rahulikult, suu naerul – ju see polnud tal esimene kord. Ja nagu kell kukkus, avanes otse meie ees tühjuses säärane kolmnurkne uks ning vajus vastu maad, nii et tekkisid justkui astmed. Ja oli näha, et seal sees on pisuke tugitoolidega tuba. Aga kui väljastpoolt vaatad, pole mitte kui midagi. Nii et isiklik pornotähetreiler – kujutad sa ette? Meie vertuhail, orkil. Ta astub sinna sisse, viipab mulle, et kõik on kombes, uks läheb kinni – ja ongi kõik.”

      „Ma olen ka sihukest asja näinud,” ütles Grõm.

      Selgus, et ka tema suudab juba rääkida.

      „Noh, kui nägid, siis on ju tore,” kostis prokuraator. „Järelikult on sulle teada, kuidas maailma asjad käivad. Niimoodi reisivad targad mehed Londonisse. Ega see küll kõikidel võimalik ei ole. Alustada tuleb väikest viisi. Tahad olla globaalurk? Õpetame su välja. Kuid enne tuleb kasarmus istuda, lihtrahva seltsis. Ja enne sõja algust viime su üle Durexi staapi. Ära karda, trukkima ta sind ei hakka, pedesid valitakse talle teise kanali kaudu. Sind on ainult propaganda jaoks vaja. On sulle kõik selge?”

      „Ma pole veel kaheksateist täis,” ütles Grõm.

      „Vormistame hunduks. Ära pelga, me oskame küsimusi lahendada. Säh, siin on sulle kutse, annan isiklikult üle.”

      Prokuraator tõusis toolilt, jättes pruuni paberilehe Grõmi kätte.

      „Paistab, et sa oled arukas poiss,” ütles ta. „Ma arvan, et sulle on kõik juba pärale jõudnud. Ja kui ei ole, küll siis jõuab, kui hommikul üle loed. Seal on aadress ja saabumistähtaeg. Edu sulle lahingutes. Mina sõidan nüüd rajooni …”

      Päike hakkas jälle aknast sisse paistma. Prokuraator kõndis ukse poole. Tema pead riivas päikesekiir ja Grõmile viirastus, et pulstunud rastapatside pundar muutus viivuks Byzantioni diskursmongeri õhulisteks valgeteks lokkideks.

      Kui prokuraator oli läinud, vajus Grõm otse põrandale pikali. Miskipärast oli tal tahtmine millegi kõva peal lamada.

      Prokuraatori suitsukraami ving andis vähehaaval järele. Selle õudne komponent, mis laskis maailmal paista talumatu ja jubedana, lahtus kiiresti, kuid tinaraske tuimus püsis nii kaua, kuni suguselts Mälestamise Soolt tagasi jõudis.

      Suguselts