S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

erutavad.

      „Sa mitte ainult ei tapnud neid õnnetuid soldateid, sa lõhkusid veel ka nende kahe, Grõmi ja Chloe elu. Grõm tapetakse nüüd arvatavasti ära …”

      Selle peale sain ma päris tõsiselt tigedaks.

      See oli minu puhul üsna tavatu. Ma analüüsisin oma tundeid – ja mind ootas tõeline avastus.

      Ma olin tema pärast armukade.

      See lõi kõrvad lukku – nagu oleks äkki ilmsiks tulnud, et ka minul on kontrollmanitu, millel mu nukuke võib oma õrnade sõrmekestega reguleerimisnuppe liigutada. Ma olin joovastuses, tõelises joovastuses – ja vaesekesel tuli järjekordselt seda minuga otse põrandal jagada.

      Unustamatu hetk.

      Seejuures oli tema sõnadel ka mõnevõrra alust. Orkide paarikese käekäik oli sedaaegu üpris segase suuna võtnud. Nad olid koguni ehk lakanud olemast paarike. Grõm oli võetud soldatiks ja ta istus kasarmus, oodates sõda, ning jäi selgusetuks, kas tal tekib üldse võimalust kasutada Bernard-Henri kutset või pääseb kõrgustesse tõusma üksnes tema hing. Bernard-Henri ise ei meenutanud teda ilmselt kuigi sageli, sest veetis suurema osa ajast tema sõbratariga.

      Mu lahingukaaslane viibis seniajani Slavas, eksterritoriaalses Rohelises Tsoonis, kus elavad kõik meie suguvennad. Ta paistis midagi sogavat poliitika vallas, sihikul sõjajärgne aeg. Chloele oli välja kirjutatud roheline kaart-lubatäht ja ta veetis kogu aja Bernard-Henri seltsis (et kiirendada protseduuri, lapsendab Bernard-Henri oma sõbratarid orkide maavalitsuses – see ei maksa kuigi palju ja võtab vaevalt minuti jagu aega). Ma juhtisin vahel harva Hennelore nende mansardi akna taha. Nagu kõik filosoofid, jumaldab Bernard-Henri vaistlikult mansarde – arvatavasti seetõttu, et sealt on vajaduse korral kergem korrigeerida ründelennukite tegevust.

      Mulle pakkus huvi Kaya reageering nähtule. See tähendab, ma sain muidugi aru, et ta ei reageeri toimuvale üldse kuidagi ja minu silme ees on ainult reageeringu imitatsioon. Kuid tasus Kayal öelda vaid mõni sõna, ja ma ei pannud ise tähelegi, kuidas olin vestlusse tõmmatud.

      „Aga see koguni sobib talle,” ütles mu silmatera Chloed silmitsedes. „Säärikud, kantsik, nahk. Ja mis peaasi, üsnagi orkide rahvusliku traditsiooni vaimus. Täitsa autentne. Ja mis armas töö – minagi nüpeldaksin heameelega selle näraka veriseks …”

      Ta on mul ikka niisugune madu-uss, et kui tema salvav tähelepanu lülitub ümber kellelegi teisele, tunnen ma suurt kergendust. Kuid see tema sarkasm ühineb temas mingil moel peaaegu lapseliku naiivsusega. Sageli ei suutnud ma aru saada, kas see on lünk tema hariduses või kuulub mängu juurde.

      „Aga miks tüdruk seob ta voodi külge?” küsis ta tõsise näoga. „Et ta plehku ei paneks, kui teda nüpeldatakse?”

      „No kuhu ta pääseb,” naersin mina.

      „Ei, tõsiselt.”

      „Bernard-Henril on terve eeskava,” vastasin ma. „Kõik läheb tõusvas joones. Esiteks palub ta, et orkist sõbratar seoks ta voodi külge kuskil Rohelises Tsoonis. Seal pole ohtu, ja kui peaks miskit juhtuma, saab abi kutsuda. Kui kõik kulgeb normaalselt, palub ta sõbratari viia ta metsa ja siduda puu külge. Hiljem varjuvad nad hoopiski tema salakoopasse, mida ta peab Orklandis just selleks otstarbeks, ja tüdruk seob ta kinni seal. Ja vähe sellest, Bernard-Henri lülitab välja kõik oma raadiomajakad ja identifikaatorid. Et mitte keegi ei teaks, kust teda otsida.”

      „Milleks tal seda vaja on?”

      „Oht erutab. Täpselt niisamuti nagu sinugagi, mu rõõm …”

      „Jälk ilane paavian. Ei, mitte tema. Sina.”

      See oli muidugi petlik tunne, kuid ometi paistis mulle, et mõnel hetkel räägib Kaya minuga pisut siiramalt kui tavaliselt.

      „Ja mida nad pärast teevad?” küsis ta. „Pärast koobast?”

      „Bernard-Henril on olemas üks väga huvitav ja ebatriviaalne jätk. Kuid sellest, lapsuke, räägin ma sulle kunagi hiljem.”

      Mul polnud tõesti tahtmist sellest rääkida.

      Kuid Kaya ei kippunudki üldiselt nii väga Bernard-Henri ja Chloe tegemisi vaatama. Tundus, nagu ei tahaks ta, et ma liiga pikalt vahiksin nägusat orki lollikest. Grõm huvitas teda hoopis rohkem.

      Ma mõtlen, et alguses etendas ta huvi poisi vastu, et minus kiivust esile kutsuda. Ja kui ma hakkasin ärrituma, tuli mängu mõrdsus. Ühesõnaga, tegevusse astus tema häälestuste kogu liigutav bukett. Ja mina pidin nüüd pikki aegu ripnema orkide kasarmu juures, jälgides Grõmi aknapraost, või hõljuma nähtamatuna läbi õhu tema kannul, kui ta läks tänavale kondama.

      #

      Sõjaväevaimulik Hmõr astus barakki ja sammus tema jaoks mõeldud valgele kõrgendikule, mille kohal oli punaste tähtedega loosung:

PÜHIMBANPÜHÄ SÕDA NR. 221

      Kogu kasarm jäi vaikseks – sedavõrd muljetavaldav nägi välja vaimuliku isik. Asi ei olnud isegi mitte niivõrd brokaatrüüs ja kolme põikpuuga spastikas, mis viitas vertuhai seisusele.

      Vaimuliku halli tooni juuksed olid kammitud erilisse soengusse, mida nimetati „tarkuse tukaks”. See kattis täielikult näo ja läks üle habemeks. Silmade, nina ja suu kohal olid juustes pisaratest, tatist ja toitudest jäänud laigud ning see tegi tarkuse tukast otsekui maski, mis väljendas mingit ülev-rahulikku, üldse mitte orkilikku vaimuseisundit. Ja ehkki Grõm teadis, et selle teispoolse kollaste silmaaukudega näokatte taga on varjul tavaline orki moll, vaskrõngas ninas, tundis ta ometi aupaklikku hingevärinat.

      Seejärel kanti barakis ringi Pühi Vaateid – paari standardpilti, mis olid suudlemishügieeni tarbeks klaasi all. Esimene oli ikoon „Manitu Slavas” (imettegev auk oli maalitud iidses napis maneeris: akretsiooniketta külgvaade kahe purskega – roosa Eros ja pruun Thanatos). Teine kujutas küünlavahaga kaetud kanjonit, kus oli maha lastud Manitu Antikristus: kaljud kirendasid inetult viirukipannidest ja palveveskitest, lilledest, paberkurgedest ja traditsioonilistest sinistest küpsistest, mida hakkas silma igal kivinukil.

      Ühesõnaga, kogu see algus oli haigutamapanevalt hale.

      Vaimulik rääkis pikalt Urkaganatum Prosrum’ist, mis sünnib uuesti sajandite tuhast, Urkainast, mis on valvamas Vaimu ja Vabadust, urki sõdalase sakraalsest ohvrimeelsusest, kui ta päästab maailma enesehävitusest, dresseeritud pederastide ühiskonnast, mis järjekordselt sunnib urkidele peale sõda – nagu ikka ja alati. Kui ta tuletas meelde, et Manitu ei loonud urke mitte väikekodanlastena olelema, vaid lahingukuulsust ja palveekstaasi kogema, surus Grõm alla esimese haigutuse. Kui vaimulik hakkas kobisema ainuõigest usust (neil, pojukesed, on manituism ainult nime poolest, kogu tema olemus on ära kohitsetud, aga meil siin on ta põline, taevassinine …), tuli Grõmile tukastus peale. Ja kui vaimulik asus lugema tunnipikkust „Lugulaulude Lugulaulu”, jäi Grõm koguni magama.

      Ning ta polnud sugugi ainuke. „Lugulaulude Lugulaulu” olid kõik kuulnud palju kordi, juba koolieelikuaegadest peale. Paljud teadsid seda peast – ega suutnud kuidagi unerefleksile vastu seista.

      Grõm oskas magada ühiskondlikke viisakusnorme rikkumata ja suutis koguni läbi une tuttavaid helimustreid tähele panna. Kuigi iidsed sõnad ei öelnud talle midagi, võis nende nagu toodrite järgi ära arvata, kui palju oli veel lõpuni jäänud.

      Kuid toodrid vedasid seekord alt. Grõm oli vajunud sügavamasse unne, kui oli tahtnud, ja avas silmad alles siis, kui sõjasaatuse ennustamine, mille pärast ta oli kasarmusse jäänud, oli juba pihta hakanud.

      Vaimulik Hmõr oli selleks ajaks sõna tõsises mõttes kaotanud näo, sest oli suul pikka aega käia lasknud, juuksed näo ees olid sassi läinud ja mask ei paistnud enam nii ülev: üks silmaauk oli kitsaks vajunud, nagu pilgutaks vana tark suli kombel silma.

      Ka Grõm tahtis ennustust kuulda. Ta tõstis käe. Õnneks oli tema ees parasjagu ainult kaks soovijat: külapoiss, kes meenutas põskhabemega orikat, ja kõhetu taputeivas, põlise sõjaväelaste suguvõsa esindaja, nagu võis järeldada tema paljal ülakehal olevatest tätoveeringutest.

      Vaimulikul