Täiuslik lootus. Nora Roberts

on sinu esivanem.“ Ryder läks talle omase õlakehitusega vannitoast välja välisukse poole. Ta vajutas lingile ja vaatas Hope’i poole. „Ütle õige oma esivanemale, et jätku see jant.“

      „Mis jant?“

      Ryder loksutas linki.

      „Lihtsalt…“ Hope nügis ta kõrvale ja katsus ise linki. „Lihtsalt naeruväärne.“ Kannatuse kaotanud Hope lõgistas linki. Siis tõstis ta käed ja ütles: „Tee midagi!“

      „Nagu näiteks?“

      „Võta link eest, või kogu uks.“

      „Millega?“

      Hope’i kulm tõmbus kipra. „Kas sul polegi siis tööriistu kaasas? Miks sul tööriistu kaasas pole? Sul on need ju alati kaasas.“

      „Me rääkisime pirnist.“

      Hope’i hääles segunes ärritus teatava paanikaga. „Asi ei olnud pirnis. Ma ju ütlesin sulle, et asi pole pirnis. Mida sa teed?“

      „Istun maha.“

      „Ei!“

      Hope’i karjatuse peale läks Jobu toanurka ja tõmbus kerra. Tulejoonest eemale.

      „Ära mitte mõtlegi sellele toolile istuda. Su riided pole puhtad.“

      „Oh, kurat võtaks.“ Kuid Ryder läks akna juurde, avas selle ja uuris, kuidas võiks katusele pääseda.

      „Unusta ära! Mida ma siis teen, kui sa alla kukud?“

      „Helistad hädaabinumbrile.“

      „Kuule, ma räägin tõsiselt. Helista vendadele või tuletõrjesse või…“

      „Ma ei kavatse helistada tuletõrjesse sellepärast, et mingi kuradima uks ei tule lahti.“

      Hope tõstis taas käed ja hingas sügavalt sisse. Ja istus siis ise. „Ma rahunen maha.“

      „Hea mõte.“

      „Pole vaja nii ülbe olla.“ Hope lükkas juuksed näolt – see vahepealne pikkus ärritas teda tõesti. „Ega mina ust kinni keeranud.“

      „Ülbe?“ Ryderi nägu ilmutas midagi muige ja mõnitava ilme vahepealset. „Kas mina olen ülbe?“

      „Ja kuidas veel. Ma ei pruugi sulle meeldida ja ma hoian end sinu teelt võimalikult palju eemale. Kuid ma olen võõrastemaja juhataja ja teen oma tööd hästi. Aeg-ajalt ristuvad meie teed paratamatult. Sa võiksid vähemalt teha näo, et oled viisakas.“

      Ryder naaldus ukse vastu. „Mina ei tee mingit nägu. Ja kes ütleb, et sa ei meeldi mulle?“

      „Sina. Sa oled alati nii ülbe.“

      „Võib-olla sellepärast, et see on minu reaktsioon sinu upsakusele.“

      „Upsakusele!“ Siiralt solvunud Hope vahtis talle otsa. „Ma ei ole upsakas.“

      „Ja kuidas veel. Aga see on sinu asi.“ Ryder läks akna juurde ja vaatas välja.

      „Sa oled olnud minu vastu ebaviisakas esimesest kohtumisest saadik. See muide leidis aset siinsamas toas enne seda, kui see toaks sai.“

      Talle meenus eredalt see hetk, kuidas ta pea hakkas ringi käima ning kuidas kogu ta keha valdas midagi imelikku, kuidas Ryderist oleks nagu hoovanud mingit valgust.

      Ta ei tahtnud selle peale mõelda.

      Ryder keeras ärritunult ringi. „Võib-olla oli asi selles, et sa vahtisid mulle otsa sellise näoga, nagu ma oleksin sulle obaduse andnud.“

      „Ei vahtinud. Mind valdas lihtsalt hetkeks… ei oskagi öelda, mis see oli.“

      „Võib-olla sellepärast, et sa käid ringi karkudel.“

      „Nalja teed või? Nüüd norid sa veel mu kingade kallal ka!“

      „Lihtsalt tähelepanek.“

      Hope lasi kuuldavale häälitsuse, mis kõlas Ryderi kõrvus üsna metsikuna, kargas püsti ja tagus rusikatega vastu ust. „Tee see neetud uks lahti!“

      „Ta teeb selle lahti siis, kui on selleks valmis. Sa teed endale lihtsalt viga.“

      „Ära kamanda mind.“ Hope ei saanud ise ka aru, miks Ryderi rahulik toon teda veelgi rohkem ärritas ning paanikasse ajas. „Sa – sa ei kasuta isegi mu nime. Just nagu ei teaks, mis mu nimi on.“

      „Tean küll. Jäta see ukse tagumine. Hope. Näed nüüd, ma tean, mis su nimi on. Lõpeta juba.“

      Ryder kattis Hope’i rusikas käe enda omaga.

      Ja siis tundis Hope seda taas – seda imelikku tunnet, kuidas pea hakkas ringi käima. Ta toetus ettevaatlikult ukse vastu ja vaatas Ryderile otsa.

      Nad olid taas lähestikku nagu vana-aastaõhtul. Nii lähestikku, et ta nägi mehe rohelistes silmades kuldseid laike. Nii lähestikku, et ta nägi neis kuumust ja kaalutlemist.

      Ta ei tahtnud mehe vastu liibuda, kuid ta keha tahtis. Selleks, et seda takistada, surus ta käe mehe rinnale. Kas mehe süda tagus kiiremini? Tundus küll. Võib-olla ta üksnes lootis seda, et ta poleks selles olukorras üksi.

      „Ta pani ka Oweni ja Avery E&D tuppa luku taha,“ meenus Hope’ile. „Ta tahtis, et nad…“ Suudleksid. Avastaksid teineteist. „Ta on romantik.“

      Ryder taganes ning hetk purunes klaasina. „Praegu on ta lihtsalt tüütu.“

      Avatud aken sulgus iseenesest vaikselt.

      „Minu arust üritab ta midagi öelda.“ Nüüd juba rahulikumalt ja kindlamalt, kuigi Ryderi rahu tundus mõranevat, lükkas Hope juuksed näolt. „Pagana pihta, Ryder, suudle mind siis. See ei tapa sind, kuid ta laseb meid ehk siis siit välja.“

      „Võib-olla ei meeldi mulle, et naised – ükskõik kas elavad või surnud – minuga manipuleerivad.“

      „Usu mind, sinu suudlemine pole minu jaoks sugugi päeva kõrghetk, kuid iga hetk on saabumas külastajad. Vastasel juhul…“ Ta võttis telefoni. „… helistan ma Owenile.“

      „Sa ei helista Owenile.“

      Nüüd oli Ryder tal peos. Kutsuda vend siia neid välja päästma? Kui alandav. Tema suudlemine oli Ryderi jaoks kahest halvast asjast kindlasti parem. Talle tegi see nalja ja ta naeratas Ryderile. „Sa võid ju sulgeda silmad ja mõelda, et teenid riiki.“

      „Väga naljakas.“ Ryder tuli lähemale ja toetas käed kahele poole Hope’i pead uksele. „Teen seda sellepärast, et olen juba küllalt aega raisanud ja tahan külma õlut.“

      „Sobib.“

      Ryder kummardus, huuled Hope’i omade kohal.

      Ära mõtle, veenis Hope end. Ära reageeri. See pole midagi.

      See pole midagi.

      See oli kuumus ja valgus ning taas valdas kogu ta keha imelik tunne. Ryder puudutas teda üksnes suuga, kuid Hope pidi suruma käed külgedel rusikasse, et mitte mehe ümbert kinni haarata. Rabada, suruda ta enda vastu.

      Ta andus suudlusele, ei saanud sellele vastu panna.

      Ryder kavatses üksnes naise huuli puudutada. Nagu sõbra või tädi või paari lapselapsega keskealise naise omi.

      Kuid ta vajus sellesse kaugelt liiga sügavale. Naise maitsesse, lõhna ja sellesse tundesse, kuidas naise huuled tema omadele andusid.

      Mitte magus ega terav, vaid midagi salapärast. Midagi ainulaadselt hope’ilikku.

      See – Hope – puudutas teda sügavamalt, kui oleks tohtinud. Rohkem kui ta oleks tahtnud.

      Naisest eemaldumine nõudis meeletut jõupingutust.

      Ta vahtis hetke või paar naisele otsa. Siis ohkas Hope sügavalt, lasi käe rusikast lahti ja katsus linki.

      „Näed nüüd.“ Ta avas ukse. „See toimis.“

      „Hakka liikuma enne,