Täiuslik lootus. Nora Roberts

meesterahvaga tõsisemas kontaktis juba – pühade vahe! – terve aasta. Pisut rohkem kui aasta. Üksikuid päevi polnud siin mõtet enam lugedagi.

      Oma viga, oma valik, nii et sellele pole mõtet mõelda.

      Ta jõudis tänava teisele poolele ja keeras paremale raamatupoe suunas just siis, kui Clare selle ilusale terrassile astus.

      Ta lehvitas uuesti, kui Clare seisatas hetkeks ja pani käe õhulise suvekleidiga kaetud kõhule. Clare’i pikad päikesekarva juuksed olid seotud sabasse ning siniste raamidega päikeseprillid leevendasid ereda hommikuse päikese sära.

      „Tulin lihtsalt vaatama, kuidas sa elad,“ hüüdis Hope.

      Clare’il oli telefon käes. „Hakkasin sulle just sõnumit saatma.“ Ta pistis telefoni tagasi taskusse ja jättis trepist alla tulles käe hetkeks sinna.

      „Noh?“ küsis Hope sõbranna nägu uurides. „Kõik korras?“

      „Jah. Korras. Jõudsime just tagasi. Beckett…“ Ta heitis pilgu üle õla. „Beckett sõidab pagariäri taha. Tal on tööriistad autos.“

      „Selge.“ Pisut murelik Hope pani käe Clare’i käsivarrele. „Kullake, sul tehti ultraheli, on nii?“

      „Jah.“

      „Nii?“

      „Oh. Lähme Vestasse. Räägin teile Averyga korraga. Beckett helistab emale ja räägib vendadele. Mina pean oma vanematele helistama.“

      „Kas lapsega on kõik korras?“

      „Täiesti.“ Ta patsutas käies kotile. „Mul on pildid.“

      „Tahan näha!“

      „Ma uhkustan nendega ilmselt päevade kaupa. Nädalate kaupa. Lihtsalt imeline.“

      Avery tuli restorani peauksele, valge põll Capri pükste ja T-särgi peal. Ta hüples lillades Crocsides. Päike paistis ta Ðoti sõdalaskuninganna juustele ja pani need läikima.

      „Kas roosa?“

      „Kas sa avad restorani üksi?“ küsis Clare.

      „Jah, ihuüksi. Fran tuleb paarikümne minuti pärast. Kas sinuga on kõik korras? Kas kõik on korras?“

      „Kõik on täiesti täiuslikult imeliselt korras. Aga ma pean istuma.“

      Sõbrannad ta selja taga pilke vahetamas, läks Clare sisse, otsemat teed leti juurde ja vajus pukile. Ta ohkas. „Ma olen esimest korda lapseootel nii, et kolm poissi on pääsenud just suvevaheajale. See pole sugugi kerge.“

      „Sa oled pisut kahvatu,“ märkis Avery.

      „Lihtsalt väsinud.“

      „Tahad külma jooki?“

      „Kogu hingest.“

      Avery läks külmiku juurde, Hope aga võttis istet ja uuris Clare’i. „Sa hiilid kõrvale. Kui midagi pole lahti, siis…“

      „Mitte midagi pole lahti ja võib-olla tõesti hiilin pisut kõrvale. Mul on suur uudis.“ Ta naeris vaikselt ja jõi Avery toodud limonaadi.

      „Siin ma siis nüüd olen koos oma kahe parima sõbrannaga Avery armsas restoranis, kus lõhnab juba pitsakastme järele.“

      „Pitsarestoranis on see paratamatu.“ Avery andis Hope’ile veepudeli. Pani siis käed rinnale risti ja uuris Clare’i. „Tüdruk. Balletisussid ja juuksepaelad!“

      Clare raputas pead. „Tundub, et mina spetsialiseerun poistele. Nii et pigem pesapallikindad ja superkangelased.“

      „Poiss?“ Hope puudutas Avery kätt. „Kas oled pettunud?“

      „Mitte sugugi.“ Clare avas koti. „Kas tahate näha?“

      „Sa veel küsid!“ Avery tahtis pilte võtta, kuid Clare tõmbas ümbriku enda poole. „Kas ta näeb välja sinu moodi? Või Becki moodi? Nagu kala? Ära pahanda, aga minu silmis näevad nad välja nagu kalad.“

      „Kumma kohta sa küsid?“

      „Mis mõttes kumma?“

      „Neid on kaks.“

      „Kaks?“ Hope oleks peaaegu vee hingekurku tõmmanud. „Kaksikud? Kas sa saad kaksikud?“

      „Kaks?“ kordas Avery. „Sul on kaks kala?“

      „Kaks poissi. Vaadake mu ilusaid poisse.“ Clare võttis ultraheli väljatrüki ja puhkes nutma. „Need on õnnepisarad,“ sai ta suust. „Hormoonid, aga head hormoonid. Oh taevas küll. Vaadake mu titasid.“

      „Kui imelised!“

      Clare pühkis Averyle naeratades pisaraid. „Sa ei näe neid.“

      „Ei, aga nad on ikkagi imelised. Kaksikud. See teeb kokku viis. Sa ikka oskad liita? Sul on viis poissi.“

      „Liitsin kokku, aga see pole mulle veel päris kohale jõudnud. Me ei oodanud – me ei arvanud – ehk oleks pidanud. Ma olen suurem kui tavaliselt. Aga kui arst ütles… Beckett läks näost valgeks.“

      Ta puhkes naerma, kuigi pisarad jooksid ikka veel mööda nägu. „Lubivalgeks. Mõtlesin, et ta minestab. Ja siis vahtisime teineteisele otsa. Ja siis puhkesime naerma. Me naersime nagu idioodid. Olime vist mõlemad hüsteerias. Viis poissi. Pühade vahe. Viis poissi.“

      „Te saate hakkama,“ kinnitas Hope.

      „Saame muidugi. Ma olen nii õnnelik ja nii rabatud. Ma ei mäleta, kuidas Beckett koju sõitis. Minu pärast oleksime võinud Hagerstowni asemel Californiast tagasi sõita. Ju ma olin vist šokis. Kaksikud.“

      Ta pani käed kõhule. „Vahel on ju elus hetk, kus tunned, et just see ongi see. Et ma pole enam kunagi nii õnnelik või nii erutatud. Ma ei tunne enam iial rohkem, kui tunnen praegu. Just praegusel hetkel. Minul on praegu just selline hetk.“

      Hope kallistas teda ja Avery võttis neil mõlemal ümbert kinni.

      „Mul on sinu pärast nii hea meel,“ lausus Hope. „Ma olen õnnelik, segaduses ja erutatud koos sinuga.“

      „Lastel on selle üle hea meel.“ Avery tõmbus tagasi. „On ikka või?“

      „Jah. Ja kuna Liam tegi juba teatavaks, et kui ma saan tüdruku, siis ei kavatse tema nii madalale laskuda, et temaga mängida, siis on temal ilmselt eriti hea meel.“

      „Millal sa sünnitad?“ küsis Hope. „Kaksikud tulevad tavaliselt varem.“

      „Pisut varem. Mulle öeldi kahekümne esimene november. Nii et jõulubeebide asemel tänupühabeebid.“

      „Kulu-kulu-kulu,“ ütles Avery, mille peale Clare uuesti naerma puhkes.

      „Sa pead laskma meil lastetoa sisustamisel abiks olla,“ alustas Hope. Plaanide tegemine oli tal veres.

      „Loodan teie abile. Mul pole mitte kui midagi. Pärast Murphy sündi andsin kõik ära. Ma ei uskunud, et kunagi armun või abiellun või rohkem lapsi saan.“

      „Beebipidu tuleb ju ikka? Kaksikuteteemaline,“ leidis Hope. „Mõtlen selle peale. See tuleks pidada igaks juhuks oktoobri alguses.“

      „Beebipidu.“ Clare õhkas. „See hakkab mulle lõpuks kohale jõudma. Pean helistama vanematele ja rääkima tüdrukutele,“ lisas ta, pidades silmas raamatupoe tüdrukuid. Ta ajas end püsti. „Novembribeebid,“ kordas ta. „Maikuuks ja pulmadeks peaksin olema uuesti vormis.“

      „Õige jah, mina ju abiellun.“ Avery tõstis käe ja imetles briljandiga sõrmust, mille Owen oli talle mängusõrmuse asemele kinkinud.

      „Abiellud ja avad teise restorani ja aitad korraldada beebipidu ja sisustad üksiku meesterahva magamistuba paari magamistoaks.“ Hope toksas Averyle vastu kätt. „Meil on palju planeerida.“

      „Homme õnnestub mul pisut vaba aega leida.“

      „Tore.“ Hope käis mõttes päevaplaani läbi, tõstis üht-teist ringi ja hindas ajakulu. „Kell üks. Saan selleks ajaks augu