Täiuslik lootus. Nora Roberts

kohal,“ lubas Avery. „Kui jään pisut hiljaks, siis on meil järelikult palju külastajaid. Aga ma tulen.“

      Hope läks koos Clare’iga välja ja kallistas teda enne lahkumist veel kord. Ning kujutas ette, kuidas Clare räägib rõõmu-uudisest vanematele. Kujutas ette ka seda, kuidas Avery saadab Owenile sõnumi. Ja Beckett näpistab päeval töö juurest paar minutit, et vaadata, kuidas Clare’il läheb või et lihtsalt temaga koos olla.

      Hetkeks soovis ta, et ka temal oleks keegi, kellele helistada või sõnum saata või kelle juurde minna; keegi, kellega jagada häid uudiseid.

      Ta läks aga hoopis tagasi võõrastemajja, välistrepist kolmandale korrusele ja, kõrv kikkis, oma korteri poole.

      Jah, mõtles ta, kui kuulis Carolee elevil häält. Justine oli kindlasti juba õele helistanud ja kaksikute-uudist jaganud.

      Hope pani korteriukse selja taga kinni. Ta otsustas veeta paar tundi vaikuses, otsida internetist informatsiooni võõrastemaja vaimu ja Billy-nimelise mehe kohta, keda too ootas.

      TEINE PEATÜKK

      Ema ajas ta hulluks. Kui ema tuleb välja veel mõne uue projektiga enne, kui pool tosinat pooleli olevat valmis saavad, võtab ta vist küll oma koera ja kolib Barbadosele.

      Võiks ehitada endale kena väikese rannamaja. Ümber maja jooksva verandaga. Ta ju oskab seda teha.

      Ryder keeras auto võõrastemaja taha; vähemalt see suur projekt oli – jumal tänatud! – valmis, kuigi mitte lõplikult, sest kogu aeg oli midagi veel teha. Võõrastemaja oli samal krundil hoonega, millest pidevalt plaane hauduva Justine’i nägemuse kohaselt pidi tulema uhke ja viimase peal tervisekeskus.

      Praegu oli see inetu roheline lameda läbijooksva katusega osmik, mis koosnes väikestest toauberikest, vett täis keldrist, trepist, mis oleks nagu pärit õudusfilmist, ja sisselangevatest lagedest. Rääkimata kohutavas seisus elektrist ja torustikust – kuigi sellest ei tarvitsenud välja teha, sest ta kavatses kogu selle kuradima sara seest tühjaks teha.

      Tegelikult oli tal kange tahtmine tulla mõnel ööl buldooseriga kohale ja kogu see kupatus maatasa teha. Kuid seda ei saanud teha ja tegelikult meeldisid talle keerulised ülesanded.

      Ja see maja oli tõeliselt keeruline ülesanne.

      Owen, kelle peale võis alati kindel olla, oli saatnud sõnumi, et lammutusluba on käes, ning vähemalt saavad nad nüüd pihta hakata.

      Ryder istus hetke koos inetu ja healoomulise koera Jobuga, kuulates, kuidas Lady Gaga kuulsust taga ajab. Imelik tots, aga hääletoru on vinge.

      Ryder ja koer uurisid jubedat rohelist osmikut. Ryderile meeldis lammutada. Seinte maha lõhkumine pakkus alati suurt rahuldust. Nii et hea seegi. Ja inetust ilusa tegemine oleks põnev.

      Tervisekeskus. Ta ei saanud aru inimestest, kes lülitasid end masina külge, ilma et oleks kuskile välja jõudnud. Võiks ju teha midagi konstruktiivset, mis samas higistama ajab. Ta kujutaks veel ette kangide, poksikottide ja – ringiga spordisaali. Aga tervisekeskus oli kuidagi nii plikalik. Jooga ja see pilatese värk.

      Ja naised vaevu keha katvates riietes, meenutas ta endale. Jah, see on juba midagi. Sarnaselt lammutamisega on see nautimist väärt.

      Pealegi pole mõtet selle üle pead vaevata. Asi on otsustatud.

      Ta ronis autost välja ja Jobu hüppas ustavalt ta kõrvale.

      Ta ei saanudki õieti aru, miks ta nii pahas tujus oli. Pagariäri edenes kenasti ja Avery restoran samuti ning ta leidis, et päris mõnus oleks Avery õlletoas baaripukile istuda ja õlut mekkida.

      Üks köögiremont oli peaaegu valmis ja Owen tegeles ühe teise kliendi tellimusega. Palju tööd on parem kui töö puudumine. Barbadosele võib ehitada rannamaja siis, kui ta vana on.

      Kuid ta oli ikkagi närvis ja ärritunud ega saanud õieti aru miks. Kuni heitis pilgu võõrastemaja poole.

      Hope Beaumont. Jah, see võib tõesti närvi ajada.

      Hope’i tööga võib rahule jääda, selles pole vähimatki kahtlust. See, et Hope oli pedant, et tal oli kõik viimseni läbi mõeldud ja ta oli detailihull, ei häirinud teda eriti. Ta oli seda tüüpi inimesega vend Oweni näol kogu elu koos elanud.

      Kuid miski Hope’i juures puges talle naha alla ning kõrvetas aegajalt sellest saati, kui nad vana-aastaõhtul suudlesid.

      Ta veenis end, et see oli poolkogemata. Impulsi ajel. Kogemata impulsi ajel. Ta ei kavatsenud seda korrata.

      Kuid ta soovis ikkagi, et Hope oleks tüse ja ilmetu keskealine paari lapselapsega kudumishuviline naine.

      „Küll ta kunagi ongi,“ pomises ta Jobule, kes põntsutas vastutulelikult sabaga vastu maad.

      Ta läks õlgu kehitades tulevase restorani poole ja keeras töömeeste tulekuks ukse lahti.

      Talle meeldis avarus, eriti veel nüüd, kus kaks maja olid ühendatud suure avaga, nii et restorani ja baari külastajad ja personal said käia saali ühest otsast teise.

      Avery teadis, mida tahtis ja kuidas oma tahtmist ellu viia, nii et restoranist tuleb mõnus koht, kus süüa ja juua ning soovi korral seltskonda otsida. Avery nimetas seda täiskasvanute kvaliteetseks einestamiseks vastandina Vesta perekondlikule õhustikule.

      Ryderile meeldis Vesta ja eriti sealne Sõdalase pitsa, kuid kuna Avery oli juba mitu kuud nende peal uusi retsepte katsetanud, teadis ta, et suudab kugistada alla ka uue restorani road.

      Ta läks ava poole ja uuris ruumi. Tööd oli veel palju, kuid ta kujutas seda lõpetatud kujul ette ja nägi vaimusilmas baariletti, mida nad vendadega ehitasid. Tume puit, jõulised värvid, seintel katmata tellised. Ja õllevaadid.

      Jah, ka siin võib aega veeta ning hästi tehtud tööd klaasi õllega tähistada.

      Kui töö ükskord valmis saab.

      Ta kuulis hääli ja läks tagasi ukse poole.

      Mehed tööle pannud, läks ta tagasi pagariärisse, et vaadata, kuidas seal edeneb. Ta oleks hea meelega kinnitanud ka ise tööriistavöö vööle ja asunud tõelist tööd tegema.

      Kuid uuel objektil ootas hommikune koosolek ja ta oli juba niigi hiljaks jäämas.

      Ta nägi parklas vendade autosid. Loodetavasti oli Owen toonud lisaks lammutusloale kaasa ka kohvi ja sõõrikud. Oweni peale võib iga ilmaga kindel olla.

      Ta mõtles, kuidas Clare’iga abiellunud Beckett sai hoobilt kolme lapse isaks ja ootas nüüd veel kaksikuid.

      Pühade vahe! Kaksikud!

      Kuid ehk viib kaksikute saabumine ema mõtted uue projekti välja mõtlemiselt mujale.

      Karta on, et mitte.

      Ta sisenes St. Pauli tänava poolsest uksest ja tundis kohvi lõhna.

      Jah, Oweni peale võib kindel olla.

      Ta võttis alles jäänud kohvitopsi, millele vend oli kirjutanud R, ning rüüpas sõõrikukarbi kaant avades esimese lonksu.

      Koera saba hakkas kohe põntsuma.

      Ta kuulis vendade hääli kuskil tagumistes ruumides, kuid võttis kohvi, ja – visanud Jobule tüki moosisõõrikut – läks pukkidele pandud vineerplaadile laotatud projekti uurima.

      Loomulikult oli ta seda juba näinud, kuid see rabas teda ikkagi. Becketti kontseptsioon pakkus kõike, mis ema hing ihkas ja enamatki veel. Jah, mõtles ta, parem kui kogu maja maha lammutamine. Parem võtta maha, mis vaja, ja ehitada juurde see, mis vaja.

      Ryderi meelest ei näinud see sugugi välja sellise spordisaalina, kus tema tahaks käia, kuid ilus oli see küll.

      Ja see pakkus piisavalt tööd ja piisavalt komplikatsioone, et panna teda Beckettit nädalate ja kuude – võib-olla lausa aastate – viisi kiruma.

      Kuid ikkagi…

      Katuse tõstmine on praktiline ja mõjub ka esteetiliselt paremini. Samuti oli mõistlik muuta parklapoolne