Täiuslik lootus. Nora Roberts

tagauksest välja.“

      Hope noogutas ja läks kiiruga alumisele korrusele.

      Ryder kuulas, kuidas naise kingakontsad puitpõrandal kõpsusid, ja ohkas sügavalt.

      „Ära seda enam küll tee,“ ütles ta. Koer truult järel, läks Ryder välja, eemaldudes kuslapuu- ja Hope’i lõhnast.

      KOLMAS PEATÜKK

      Enda tarbeks aja leidmine polnud sugugi lihtne, kuid tal oli vaja sõbrannadega rääkida. Hope kasutas järgmisel päeval ära ainsa võimaliku hetke: pärast seda, kui ta oli külastajatele hommikusöögi teinud, ning enne seda, kui Vesta uksed avas.

      Paar minutit pärast kümmet tuiskas ta teisele poole tänavat ja otsemat teed restorani. Clare ja Avery istusid juba lauas ja uurisid iPadis taas kord Avery võimalikku pruutkleiti.

      „Tõin muffineid.“ Hope pani väikese korvi lauale ning tõmbas selle pealt punase salvräti. „Mustikatega, veel ahjusoojad. Tänan, et tulite.“

      „Sinu tooni järgi võis järeldada, et asi on pakiline.“ Avery tõmbas tunnustavalt ninaga ja haaras muffini.

      „Asi pole pakiline. Lihtsalt üks asi. Ma saan aru, et teil on tegemist.“

      „Nii hull see nüüd ka ei ole. Istu,“ ütles Clare talle. „Sa oled kuidagi kurnatud, ja üldiselt pole sa seda kunagi.“

      „Ei ole. Mitte just päris. Lihtsalt…“ Hope võttis pead vangutades istet. „Mul oli paari lambiga jama,“ alustas ta ja rääkis neile kogu loo.

      „Just nagu minu ja Oweniga. Kuigi see on imelik, on see kuidagi armas.“

      „Ei ole armas. See ajab marru. Ryder muide avas akna ja kaalus sealtkaudu väljumist.“

      „Selge see.“

      Hope vahtis Clare’ile otsa. „Selge see?“

      „Mitte selles mõttes, et see oli loomulik lahendus, vaid selles mõttes, et ta kaalus seda. Meeste värk.“ Kuigi asi tegi Clare’ile nalja, patsutas ta lohutavalt Hope’i kätt. „Mul on kolm poega, ma tean meeste asjade kohta nii mõndagi.“

      „Teab tõesti,“ kinnitas Avery.

      „See on lihtsalt nii nõme, eriti veel seetõttu, et meil mõlemal olid telefonid kaasas. Tahtsin helistada Owenile või Beckettile või tuletõrjesse.“

      „Mis on igati arukas ja naiselik, kuid meesterahva puhul kõige tagumine väljapääs juhuks, kui ta hakkab juba nälga surema.“

      „Noh, igatahes on see nõme,“ kordas Hope. „Igatahes katkes mul kannatus ja ütlesin talle, mida ma kõigest mõtlen.“

      „Asi hakkab huvitavaks minema.“ Avery hõõrus käsi.

      „Ta on ebaviisakas ja pahur ega kasuta kunagi mu nime. Ta kohtleb mind nii, nagu käiksin talle meelega närvidele, kuigi ei käi.“

      „Muidugi ei käi,“ rahustas teda Clare.

      „Ma teen oma tööd ja hoian temast eemale. Ja mis ma vastutasuks saan? Solvanguid, kui ta üldse suvatseb minu olemasolu tunnistada.“

      „Võib-olla on ta sinust sisse võetud,“ arvas Avery. „Ja seetõttu ta käibki sulle pinda. Või siis ignoreerib sind.“

      „Ah soo.“ Hope toetus toolile ja noogutas. „See oleks võimalik. Kui me oleksime kaheksa-aastased. Ütlesin, et ta on ülbe, ja minuga ongi. Ja tema ütles, et mina olen upsakas. Ma ei ole upsakas.“

      „Sugugi mitte. Aga…“

      Hope saatis Clare’ile umbuskliku pilgu. „Aga?“

      „Ju vist mõned arvavad, kuigi vääralt, et väga ilusad naised on upsakad.“

      „Ülbed ja kõrgid, tavaliselt öeldakse nii. Suur tänu muidugi. Ja siis noris ta mu kingade kallal.“

      „See on küll ohtlik,“ pomises Avery.

      „Tundub, et teil oli vaja õhk pisut puhtamaks saada,“ ütles Clare.

      „Noh, me ei teinud õhku puhtamaks, kui see ei tähenda just seda, et mõlemad said öelda, mida mõtlesid.“

      „Kuidas te välja saite?“ küsis Avery.

      „See on veel omaette lugu.“ Hope vehkis sõrmega. „Mõtlesin selle peale, mida sa just ennist ütlesid. Kuidas ta tegi sinu ja Oweniga samasuguse triki. Nii ma siis ütlesin, et ta peaks mind suudlema, tema aga läks kohe ülbeks. No ausõna, mis see siis ära ei ole! Ta on seda ka varem teinud ja ellu jäänud, nii et…“

      „Pea nüüd.“ Avery keerutas sõrmega õhus. „Keri tagasi. Ryder suudles sind?“

      „See polnud midagi.“

      „Seda otsustame juba meie. Millal see aset leidis?“

      „See polnud… midagi. Vana-aastaõhtul. Sattusime just kell kaksteist Oweni köögis kokku. Olukord oli pisut imelik ja ju leidsime mõlemad, et see oleks veelgi imelikum, kui me seda ei teeks. Ja nii me siis tegimegi. See polnud midagi.“

      „Nii sa muudkui väidad.“ Clare jäi mõttesse. „See paneb mõtlema, et ju siis ikka oli. Eriti veel sellepärast, et sa pole meile sellest rääkinud.“

      „Sellepärast, et see polnud…“ Hope sai pidama. „Pole oluline. Unustasin ära. Tahan öelda, et see oli seekord pelgalt vahend, nagu vana-aastaõhtulgi. Meil on romantiline vaim, mis kõlab ääretult totakalt, kuid nii see on. Ja nii me siis tegime seda ja uks läks lahti. Ja siis helises kell ja mul tulid külastajad ja ma läksin alla ja tema läks ära.“

      „Olen sunnitud kordama: keri tagasi. Sa suudlesid Ryderit uuesti.“

      „Kui me poleks sealt toast pääsenud, oleksin ta võib-olla teise ilma saatnud. Suudlemine tundus ohutum.“

      „Kuidas siis oli?“

      Hope tõusis püsti ja kõndis ringi. „Tal on kogemusi. Ja mina olen kuival. Mina olen kõrbes. Mul pole kõrbe vastu midagi, kuid kõrb on see ikkagi.“

      „Sa tundsid tema vastu midagi,“ pakkus Clare.

      „Tundsin lihtsalt midagi,“ täpsustas Hope. „Ta on kogemustega ja kõrb on kuiv. Nüüd olen teda suudelnud – kaks korda. Meil ei õnnestu isegi viisakalt vestelda, õigupoolest ei õnnestu meil üldsegi vestelda, ja ma olen teda kaks korda suudelnud. Nii et tegu on paraja supiga. Kas pole?“

      „Kuulame, mis Clare sellest arvab,“ leidis Avery, „mina ütlen vaid nii palju, et ainus supp, mida mina näen, on see, et kahel vabal noorel inimesel, kes on mõlemad kütkestavamad, kui tohiks õigupoolest olla, on täielik õigus nautida füüsilist kontakti.“

      „Aga me isegi ei meeldi teineteisele. Ja ta on mu tööandja.“

      „Te meeldiksite teineteisele päris hästi, kui annaksite teineteisele võimaluse. Ja tema pole sugugi sinu ülemus. Sinu ülemus on Justine. Nii et mina jään ikkagi selle juurde, et te olete teineteise seltsis pinges sellepärast, et tunnete tõmmet.“

      Clare toksas Averyt. „Sain aru, et sa lased minul selle kohta arvamust avaldada.“

      „Õige jah. Lase käia.“

      „Tänan.“ Clare vaatas Hope’ile otsa. „Samad sõnad. Enam-vähem.“

      Hope võttis uuesti istet. „Olen nõus, et Justine on minu ülemus, aga kas te siis ei arva, et ka Ryder peab end minu ülemuseks?“

      „Ei, ja minu arust oleks ta ärritunud, kui sina seda arvaksid.“

      Avery ajas kulmu kipra ja tegi jämedat häält. „Kurat võtaks, mul on muudki teha kui sinu ülemus olla. Sina oled mu ema probleem.“

      Hope puhkes naerma ja tundis, kuidas pinge andis pisut järele. „Nii tema moodi – vähemalt mõte. Nii et mida ma siis muretsen? Ma ei sattunud sellega supi sisse, vaid hoopis supist välja.“

      „Keskendume hetkeks sellele.“ Avery niheles