Täiuslik lootus. Nora Roberts

sõna peale ja rüüpas veini.

      „Kaunis öö. Mõtlesin just, kui hoopis teistsugune mu elu siin on, ning kuidas kõike arvesse võttes on mul selle üle hea meel.“ Ta lausus seda rahulikul ja sõbralikul toonil. Oweniga tehtud uurimistöö tulemusena oli tulnud välja, et võõrastemaja alaline elanik Lizzy – või Eliza Ford, sest seda nime kandis ta eluajal – oli Hope’i esivanem.

      Hope arvas, et pereliikmetega suhtlemine peaks olema pingevaba ja sõbralik.

      „W&B toas on noorpaar. Nad on nii õnnelikud ja mõjuvad kuidagi nii värskena. N&N toas ööbiv paar tähistab naise viiekümnendat juubelit. Nemad ei näe välja värsked, kuid õnnelikud küll, ning nii mõnusad. Mulle meeldib, et saame pakkuda neile ööbimiseks erilise paiga, erilise kogemuse. Seda ma oskan.“

      Vaikus püsis, kuid Hope tajus vaimu lähedust. Ta taipas, et see mõjub meeldivalt. Kummaliselt meeldivalt. Lihtsalt kaks naist, kes ei saa und ning naudivad hilist öötundi.

      „Carolee tuleb hommikul vara. Ta teeb homme hommikusöögi, minul on hommikupoolik vaba. Nii.“ Ta tõstis klaasi. „Klaasike veini. Heietan mõtteid, haletsen end pisut – ja tegelikult saan selle tulemusena aru, et õigupoolest pole mul midagi haletseda.“ Hope võttis naeratades lonksu veini. „Nii et – klaas head veini. Nüüd, kus olen sellega ühele poole saanud, peaksin minema magama.“

      Kuid ta jäi veel mõneks ajaks vaiksesse suveöösse, ta ümber hõljumas kuslapuu aroom.

      Kui Hope hommikul alla tuli, tundis ta värske kohvi, praepeekoni ja kui ta nina teda alt ei vedanud, siis ka Carolee õuna-kaneelipannkookide lõhna. Ta kuulis söögisaalis kõnepominat. Donna ja Max rääkisid enne kojuminekut linnas ringi vaatamisest.

      Hope läks köögi poole, et uurida, kas Carolee vajab abi. Justine’i õde oli lasknud lõigata säravblondid juuksed suveks lühikeseks ning ta lustlikud pähkelpruunid silmad särasid vallatu tuka all. Need silmad särasid Hope’ile otsa vaadates, kuigi sõrm tegi noomiva žesti.

      „Mida sina siin teed, noor daam?“

      „Kell on juba peaaegu kümme.“

      „Sinul on ju vaba hommikupoolik.“

      „Mille ma veetsin kella kaheksani magades, joogat tehes ja koristades.“ Ta valas kohvi kruusi ja sulges seda rüübates tumepruunid silmad. „Esimene kruus. Miks on esimene kruus alati parim?“

      „Kui ma vaid teaksin. Üritan ikka veel tee peale üle minna. Darlal on peal mingi tervisliku toitumise vaimustus ja ta üritab mind ka ringi veenda.“ Carolee rääkis tütrest kiindumusega, milles oli ahastuse sugemeid. „Mulle meeldib su Titania ja Oberoni teesegu. Aga… see pole kohv.“

      „Miski pole kohv, mis pole kohv.“

      „Nii see on. Ta ootab suure elevusega uue spordisaali valmimist. Ta väidab, et kui ma ise end joogatundi kirja ei pane, siis teeb seda tema ja veab mu vägisi kohale.“

      „Jooga meeldib sulle kindlasti.“ Hope puhkes naerma, nähes Carolee näol kõhklust ja ärevust. „Usu mind.“

      „Hmm.“ Carolee võttis käteräti ja asus graniittööpinda läikima lööma. „Vargased olid toaga rahul ja – nagu ikka – sai vannituba ning eriti just selle imetualett suure vaimustuse osaliseks. Noorpaarist pole veel kippu ega kõppu.“

      „Oleksin neis pettunud, kui oleks.“ Hope tõmbas käega läbi juuste. Erinevalt Caroleest eksperimenteeris ta nendega, kasvatades välja viimased kaks aastat kantud poisipead. Tumedad läikivad juuksed ulatusid nüüd lõuani ja käisid talle kohati närvidele.

      „Vaatan, kas Donna ja Max soovivad midagi.“

      „Lähen ise,“ ütles Hope. „Tahan neile niikuinii tere hommikust öelda ja pärast seda lippan Clare’i juurde raamatupoodi nii kauaks, kui mul veel vaba hommikupoolikut alles on.“

      „Nägin teda eile õhtul raamatuklubis. Tal on nii armas kõhuke. Kui noorpaar peaks tahtma pannkooke, siis tainast on veel küll.“

      „Küsin neilt.“

      Hope läks söögisaali ja lobises külastajatega, vaadates ühtlasi, kas värskeid suviseid marju, kohvi ja mahla on ikka piisavalt.

      Veendunud, et külastajad tunnevad end hästi, läks ta tagasi üles kotti tooma – ning sattus kokku tagauksest siseneva noorpaariga.

      „Tere hommikust.“

      „Oh, tere hommikust.“ Värske pruut õhetas pulmaööle järgnenud kirglikust hommikust. „Kui imeline tuba. Mulle meeldib seal kohe kõik. Tundsin end nagu printsessist pruut.“

      „Teie soov on meile seaduseks,“ lausus Hope, mille peale mõlemad naerma puhkesid.

      „Nii hea mõte panna tubadele romantiliste paaride nimed ja need selles stiilis kujundada.“

      „Õnnelike lõppudega lood,“ ütles Troy, mille peale ta pruut saatis talle uneleva naeratuse.

      „Nagu meie. Suur tänu, et meie pulmaöö nii eriliseks tegite. Kõik oli just nii nagu vaja.“

      „Selleks me siin olemegi.“

      „Aga… me siin mõtlesime… Me teame küll, et peaksime toa varsti vabastama.“

      „Võite ka hiljem lahkuda, seda annab korraldada…“ alustas Hope.

      „Ausalt öelda…“

      „Lootsime, et ehk õnnestub veel üheks ööks jääda.“ Tory võttis Aprilil ümbert kinni ja surus ta enda vastu. „Meile meeldib siin väga. Mõte oli sõita edasi Virginiasse, otsustada lihtsalt tee peal, kus peatume, aga… meile meeldib siin. Võime võtta suvalise vaba toa.“

      „Meil on hea meel, kui soovite siia jääda. Teie tuba on täna vaba.“

      „Tõesti?“ küsis April keksides. „Oh, see on ju lihtsalt imeline. Suur tänu.“

      „Rõõm on meiepoolne. Mul on hea meel, et teile meeldis.“

      Rahulolevad külalised teevad ka võõrastemajapidaja rahulolevaks, mõtles Hope üles koti järele joostes. Ta tormas uuesti trepist alla kabinetti, et noorpaarile tuba kinni panna, ning seejärel tagaukse kaudu välja.

      Ta läks ümber maja nurga ja heitis pilgu Vesta poole. Ta teadis Avery ja Clare’i päevaplaani peaaegu sama hästi nagu enda oma. Avery valmistub restorani avama ja Clare on hommikuselt arstivastuvõtult tagasi.

      Ultraheli. Kui veab, siis saavad nad teada, kas Clare ootab tütart, nagu lootis.

      Nurga peal rohelist tuld oodates vaatas ta ringi. Ryder Montgomery seisis maja ees, mida Montgomery pere ehitusfirma parasjagu ringi ehitas. Maja on peaaegu valmis ja varsti saab linn taas oma pagariäri.

      Ryder kandis põlve juurest rebenenud ja värviplekkidega teksasid. Tööriistavöö oli puusal madalal nagu vanade heade aegade šerifil relvavöö – või vähemalt nii tundus see Hope’i pilgule. Tumedad juuksed pesapallimütsi all lokkis. Päikeseprillid varjasid silmi, mis olid Hope’i teada rohelised ja kuldsete tähnidega.

      Ryder rääkis töömeestega, osutas käega ülespoole, tegi sõrmega ringi, vangutas pead, seistes talle omaselt kindlalt, jalad pisut harkis.

      Kuna maja fassaadi kattis ilmetu kruntvärv, rääkisid nad ilmselt värvist.

      Üks töömees pahvatas laginal naerma, Ryder naeratas ja kehitas õlga.

      Sarnaselt kindla kehahoiakuga oli ka see õlakehitus talle omane, mõtles Hope.

      Vennad Montgomeryd olid nägusad, kuid Hope’i meelest olid sõbrannad saanud parema noosi. Tema arust oli Ryder pisut tõre ja isegi seltsimatu.

      Ja noh, primitiivsel ja karusel moel seksikas.

      Sugugi mitte tema tüüp.

      Just siis, kui ta oli tänavat ületamas, kostis vali ja liialdatud vile. Kuna ta teadis, et tegu on naljaga, saatis ta pagariäri poole üle õla võrgutava naeratuse ja lehvitas maaler Jake’ile. Jake ja tema kõrval seisev töömees lehvitasid vastu.

      Kuid