Täiuslik lootus. Nora Roberts

üksikasju uurides sõõrikut, visates aeg-ajalt tükikesi saba põntsutavale Jobule.

      Ilus asi, mõtles ta. Beckettil on annet ja visiooni, kuigi kohati oli tema visioone raske ellu viia.

      Just siis, kui kohvitops tühjaks oli saamas, ilmusid vennad ruumide rägastikust välja.

      „Lammutamisluba?“

      „Korras,“ teatas Owen. „Ja tere hommikust ka sinule.“ Oweni päikeseprillid rippusid puhta valge T-särgi kaeluses. Kuna Beckett kavatses ka Oweni lammutamistööle kaasata, ei püsi särk kaua puhas.

      „Kas sa pressid teksad ka korralikult ära?“

      „Ei.“ Oweni rahulikud sinised silmad kiikasid sõõrikute poole, enne kui ta enda ostetud soolakringli pooleks murdis. „Teksad on lihtsalt puhtad. Mul on pärastpoole paar koosolekut.“

      „Ah-ah. Tere, issi.“

      Becketti nägu läks laiale naerule ja ta tõmbas käega läbi paksude kastanpruunide juuste. „Poisid tahavad panna neile nimeks Logan ja Luke.“

      „Wolverine ja Skywalker,“ täheldas Ryder muheldes. „X-mehed ja tähesõjad. Huvitav valik.“

      „Mulle päris meeldib. Clare oli küll alguses sellele vastu, kuid siis hakkas talle see mõte meeldima. Need on ju igati head nimed.“

      „Wolverine’ile ja Skywalkerile küll.“

      „Vist jätamegi nii, ja see on ju lahe. Aga mul on ikka veel niisugune tunne, nagu oleks toimunud mingi tohutu plahvatus.“

      „Kaks on kõigest üks rohkem kui üks,“ märkis Owen. „Lihtsalt planeerimise küsimus.“

      „Sinul on muidugi sellise asjaga suured kogemused,“ turtsatas Ryder.

      „Kõik on tegelikult planeerimise küsimus,“ vaidles Owen vastu. „Ja kui sellest juba rääkida, siis kontrollin meie plaanid üle.“ Ta võttis vöölt telefoni.

      Ryder otsustas võtta veel ühe sõõriku ning mõnules detailivalangut kuulates suhkrut ja rasva nautides. Kontrollid, load, materjali tellimused, töögraafikud, töökoja ja objekti plaanid.

      Ryderil püsis see kõik peas, kuigi võib-olla mitte nii täpsetes tulpades kui Owenil. Kuid ta teadis, mis tuleb ära teha, millised mehed millisele objektile saata ning kui kaua üks või teine töö aega võtab.

      „Ema tegeleb varustuse otsimisega,“ ütles Beckett, kui Owen vait jäi. „Teate küll, kõik need trenažöörid ja värgid.“

      „Mina ei kavatse sellega oma pead vaevata.“ Ryder vaatas ringi. Sitad seinad, sitad põrandad, mõtles ta. Kõik on sitt. Trenažööridel, hantlitel ja kuradima joogamattidel pole siia veel niipea asja.

      „Parkla peale tuleks ka mõelda.“

      Ryder saatis Owenile uuriva pilgu. „Mis sellega on?“

      „Nüüd, kus kogu krunt on meie käes, tuleks kõik üles kaevata, ära tasandada, panna kanalisatsioon ja siis uuesti sillutisega katta.“

      „Kurat.“ Tal oli tahtmine vastu vaielda – põhimõtte pärast –, kuid uut kanalisatsiooni oli tõesti vaja. „Sobib. Aga ma ei kavatse praegu ka selle peale mõelda.“

      „Mille peale siis sina mõtled?“

      Ryder läks vastamise asemel hoopis välja.

      „Ta on nagu sitemas tujus kui tavaliselt,“ märkis Owen.

      „Kes sellest aru saab.“ Beckett uuris projekti. „See on paras pirukas ja suuremas osas tuleb temal end sellest läbi süüa, kuid sellest saab asja.“

      „Linna kõige inetum maja.“

      „Jah, selle auhinna saab see tõepoolest. Kuid hea uudis on see, et midagi hullemaks siin enam minna ei saa. Niipea, kui prügikonteiner kohale jõuab, saame…“

      Ta jäi vait, sest Ryder sisenes suure vasara ja kangiga.

      „Tooge endale ka,“ teatas Ryder kangi käest pannes ning esimest ettejuhtunud seina rünnates. Kostis mõnus müts, ja kipsplaadi tükid lendasid.

      „Konteiner…“ hakkas Owen midagi ütlema.

      „On ju teel?“ Ryder virutas uuesti. „Sinu plaanide püha sõna kohaselt.“

      „Peaksime mehed appi kutsuma,“ arutles Beckett.

      „Miks ei võiks meil endal lõbus olla?“ Ta tõstis uueks löögiks vasara, mille peale Jobu ronis pukkide alla magama.

      „Ryderi jutus on iva.“ Beckett vaatas Oweni poole, kes kehitas naerusuiselt õlgu. „Aga me peaksime ikka teisest korrusest alustama.“

      „See pole kandev sein.“ Veel paar hoopi, ja kipssein oli maas. „Aga jah.“ Ryder toetus sepahaamrile ja vaatas naerusuiselt vendade poole. „Teeme puhta töö.“

      Kuulanud paar päeva kõmatusi ja kolinat, sai uudishimu Hope’ist võitu. Kuna Carolee oli tööl – noorpaar oli nüüdseks juba neljandat ööd nende juures –, läks ta üle parkla Montgomeryte viimase ettevõtmise suunas. Tal oli nende üles otsimiseks igati vettpidav põhjus, kuigi ta tunnistas, et peamiseks ajendiks oli ikkagi uudishimu.

      Ta oli kuulnud päeva jooksul omajagu tagumist ja aknast välja vaadates nägi ta ikka ja jälle kedagi ehitusprahti välja suurde rohelisse konteinerisse kandmas.

      Averylt saadud sõnumi põhjal teadis ta, et kavandatavas tervisekeskuses oli alanud lammutustöö.

      Ta tahtis seda oma silmaga näha.

      Mida lähemale ta jõudis, seda valjemaks tagumine muutus, ning ta kuulis avatud akendest meeste maniakaalset naeru. Seda saatis vali rokkmuusika.

      Ta läks külgukse poole – või õigemini selle jäänuste poole – ja kiikas sisse.

      Ta silmad läksid suureks.

      Ta polnud majas sees käinud, kuid oli akendest sisse piilunud ning oli päris kindel, et majas olid olnud seinad ja laed.

      Nüüd oli alles karkass, traadipuntrad ja kohutav hulk halli tolmu.

      Ta läks maja vappuma panevate mütsude ja löökide saatel ettevaatlikult peaukse poole.

      Uks oli avatud. Et õhutada? Mine tea.

      Avatud oli ka see uks, kust oli varem pääsenud teise korruse korteritesse. Ka sealt kostis muusikat, meeste hääli ja lööke.

      Ta uuris mõtlikult kitsast treppi ja räpast trepikoda ning kuulas seest kostvat lärmi. Ega see uudishimu nüüd nii suur ka ole, mõtles ta taganedes.

      Tagasi maja ette jõudes nägi ta kahte halli tolmuga kaetud turvaprille ja töökindaid kandvat meest järjekordset ehitusprahilaari välja tassimas. Praht kukkus summutatud mütsatusega konteinerisse.

      „Vabandage palun,“ alustas Hope lauset.

      Ta tundis Ryderi ära ta kehahoiaku järgi.

      Ryder lükkas kaitseprillid otsaette ja saatis Hope’ile kärsitute roheliste silmadega pisut ärritunud pilgu. „Hoia parem eemale.“

      „See tundub tõesti arukas. Te kavatsete vist ainult seinad alles jätta.“

      „Umbes nii jah. Hoia kaugemale.“

      „Seda sa juba ütlesid.“

      „On midagi vaja või?“

      „Õigupoolest küll. Mul on valgustitega probleem – seinalampidega. Mõtlesin, et kui elektrik satub siin olema, siis võiks ta…“

      „Läks just ära.“ Ryder andis töömehele märku, et too läheks tagasi sisse, ja võttis kaitseprillid eest.

      Hope’i meelest nägi Ryder nüüd välja nagu pesukaru ning tal oli raske naeratust maha suruda. „See pole just puhas töö.“

      „Ja seda on palju,“ vastas Ryder. „Mis probleem?“

      „Jukerdavad.“

      „Kas panid uued pirnid?“

      Hope