Täiuslik lootus. Nora Roberts

ta käed olid?“

      „Ukse vastas, ta ei puudutanud mind. Mina olin ukse vastas, nii et…“

      „Mmmm. Ukse vastas kõlab väga hästi, on ju?“ küsis Avery Clare’ilt.

      „Minu lemmik. Aga kahju, et ka käed olid ukse vastas. Tal on kindlasti osavad käed. See omadus on neil vist päritud.“

      Hope ohkas. „Vaatamata teie mõlema kinnisideele keelte ja käte suhtes tunnen end paremini. Tänan.“

      „Pole tänu väärt.“ Avery surus naerdes Hope’i kätt. „Ja olgu sul teada: meie kuulame sind alati hea meelega ära. Ryl on lähitulevikus kaks objekti sinu naabruses, nii et väljavaated ka edaspidiste suppide suhtes on suurepärased.“

      Hope tundis taas kuklas pinget. „Ma ei otsi edaspidiseid suppe.“

      „See ei tähenda veel sugugi seda, nagu sa ei pruugiks neisse sattuda.“

      „Või avada ust ja mõnd sisse lasta,“ lisas Clare.

      „Teie olete seda meelt sellepärast, et teie elukarikas on praegu tulvil pulma- ja beebimõtteid. Minu oma on aga kristallselge tööanum.“

      „Ka meil on töö,“ märkis Avery.

      „Ja väga hea töö. Peaksimegi uuesti töö kallale asuma.“

      Just siis, kui ta oli tõusmas, avanes uks ja Justine Montgomery astus sisse.

      Ta uhked paksud pruunid juuksed olid sassis hobusesabas. Ta võttis eest erkroheliste raamidega päikeseprillid ja ta nägu läks laiale naerule. „Tere, tüdrukud.“

      Pole vähimatki põhjust tunda süümepiinu, mõtles Hope. Mitte kõige vähimatki.

      „Koosolek?“

      „Vahetasime informatsiooni,“ alustas Clare.

      Justine pani käe Clare’i õlale. „Kuidas meil läheb?“

      Clare silitas vastuseks kõhtu. „Meil läheb väga hästi.“

      „Mõtlesin just tulla sinu juurde ja uurida, ega sul ole midagi selle vastu, kui poisid lapsehoidjalt üle võtan. Mul tuli piknikutuju.“

      „See meeldiks neile kindlasti.“

      „Sellisel juhul oleme kokku leppinud. Ja sina?“ Ta osutas Averyle. „Loodetavasti õnnestub varsti su uue restorani plaane arutada ja ka pulmadest rääkida.“

      „Tegelen sellega. Tellisin sinu soovitatud müüjalt valgustid. Väga ilusad. Saan minna sinna kohe, kui Dave kohale jõuab.“

      „Sobib. Õigupoolest tulin sind otsima, Hope. Leidsin ülemise terrassi jaoks rõdumööbli, mis võiks sobida.“ Justine avas suure koti, mis oli sama erkroheline nagu prilliraamid, ja õngitses sealt paberi. „Mis arvad?“

      „Just see, mis vaja. Lihtne ja tundub mugav ning värv ja tekstuur on õige.“

      „Minu arust ka. Telli ära. Ja mingil hetkel tahan sinuga arutada, kuidas organiseerida võõrastemaja külastajatele tervisekeskuse pääsmed ja mida paketti panna. Saan aru, et aega on veel maa ja ilm, aga…“

      „Plaane teha pole iial liiga vara,“ lõpetas Hope ta mõtte.

      „Täpselt. Kõige olulisem on personal, ma pean leidma hea juhataja. Mul on mõned kontaktid.“

      „Kui juhatajatest rääkida, siis mõtlesin just, et peaksime hakkama korraldama juhatajate koosolekuid – umbes iga nelja või kuue nädala tagant. Et koordineerida üritusi, ideid, turundusplaane.“

      Justine vaatas Hope’ile säravate silmadega otsa. „See mõte meeldib mulle.“

      „Saadan kõigile e-kirja, et leida sobiv aeg. Kui peaksime koosolekut kohe pärast keskpäeva, saaksime kasutada võõrastemaja söögisaali. Ma pean nüüd tagasi minema.“

      „Mul polnud plaanis teid segada.“

      „Saime info vahetatud.“ Hope tõusis püsti.

      „Sellisel juhul tulen sinuga kaasa, enne kui lähen oma poisse kimbutama. Nägemiseni,“ ütles ta Clare’ile ja Averyle. „Mis sa arvad, kui värviks tervisekeskuse rohelise asemel hallikassiniseks?“ küsis ta ukse poole minnes Hope’ilt.

      „Väga hea mõte.“

      Avery ootas, kuni uks oli sulgunud. „Nende vahel on midagi.“

      Clare pani rahulolevalt käed kõhule. „Selles pole vähimatki kahtlust.“

      „Kuidas meie sellesse suhtume?“

      „Nad kumbki pole teise tavaline tüüp. Mitte sinna kantigi.“

      „Üldsegi mitte,“ nõustus Avery.

      „Võib-olla just sellepärast ongi mul selle suhtes nii hea tunne.“

      „Minul samuti!“ Avery tõusis ja tõi külmikust koola ja limonaadi. „Osaliselt võib selle põhjus olla see, et oleme armunud kolmest vennast kahte. Alles on jäänud üks meist ja üks neist.“

      „Sedasorti sümmeetria meeldiks Hope’ile kindlasti. Kui ta poleks nii ärritunud ega punniks vastu. Kuid see pole kõige olulisem. Me armastame neid ja tahame, et nad oleksid õnnelikud. Et nende elus oleks keegi, kes teeks nad õnnelikuks.“

      „Ryder käib sageli kohtingutel, aga…“

      „Tal pole olnud ühtki pikaajalist suhet,“ lõpetas Clare Avery mõtte. „Ja Hope ei käi üldsegi väljas. Pole käinud sellest ajast saati, kui…“

      „Jonathaniga lõpu tegi,“ tõdes Avery põlglikul toonil.

      „Jonathan tegi talle rohkem haiget, kui ta on valmis isegi endale tunnistama. Ning pealegi on ta võtnud pähe, et ei taha oma ellu mehi ega taha suhet.“

      „Sina tegid sama,“ märkis Avery.

      „See oli hoopis teine asi ja ma ikka käisin vahel kohtingutel.“

      „Väga harva.“

      „Väga harva. Kuid mul oli kolm last ja firma. Pealegi – ja see on kõige olulisem – polnud enne Beckettit tegelikult mitte kedagi.“ Clare võttis mõtlikult lonksu. „Ja üks asi veel, kuigi see kõlab pisut pööraselt.“

      „Mulle meeldivad pöörased asjad.“

      „Lizzy. Ta andis nii Beckettile ja minule kui ka Owenile ja sinule väikese tõuke – nii-öelda hüppelaua. Ja vaata nüüd, kuhu me välja oleme jõudnud.“

      „Sina oled abielus ja ootad kaksikuid.“

      „Ja sina plaanid pulmi. Kas sulle ei tundu, et ta teab või näeb või tajub midagi, mida meie ei tea, näe ega taju? Tunnete ja võimalike tunnete kohta?“

      „Võib-olla. Ja tõesti pole midagi pöörasemat kui Lizzy, kes elab oma Billyt oodates võõrastemajas.“

      „Ju vist tõesti. Soovin, et saaksime teada, kes Billy oli ja kes ta Lizzyle oli.“

      „Loodan Hope’i ja Oweni peale. Selleks võib küll kuluda aega, kuid küll nad välja uurivad.“ Avery naeratas Clare’ile. „Nii et kui palju me siis sellest Owenile ja Beckettile räägime?“

      „Oh, kõike.“

      „Tore. Nemad käivad Ryderile pinda, mis ajab Ryderi marru. Ja kui ta on marus, on edasiste suppide tõenäosus suurem. Pärast toda siga Jonathani kulub Hope’ile ära keegi, kes on rohkem kahe jalaga maa peal.“

      „Ryder on kindlasti kahe jalaga maa peal.“ Clare’i nägu läks naerule. „Hope nimetas teda ülbeks.“

      „Uskumatu!“ Avery puhkes laginal naerma. „Ja tema omakorda ütleb, et Hope on upsakas. Ülbe ja upsakas. See pole minust küll eriti kena, aga see meeldib mulle kohutaval kombel.“

      „Samad sõnad.“ Clare lõi Averyga kokku. „Huvitava suve terviseks.“

      Hope’il õnnestus Ryderit suurem osa nädalast vältida. Ta nägi meest siiski, kuigi ei tahtnud seda, sest