Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

ta sigareti ja jäi Kajle otsa vaatama.

      “Tead,” ütles ta. “Taheti, et ma sinust loo kirjutaksin. Ma olen ajakirjanik.”

      “See ei muuda midagi,” ütles Kaj ootamatult kindlalt. “Aga mida siis?”

      “Mitte midagi. Ei see, et sa oled ajakirjanik, ega ka see, kas sa selle loo kirjutad või mitte. Tõenäoliselt sa seda ei kirjuta, sest ka sina hindad ratsionaalsust üle kõige.”

      “Kaj, sa ei ole siin minu korteris praegu sellepärast, et ma sinust lugu tahaksin kirjutada, vaid sellepärast, et sa olid eile puruhaige ja ma ei osanud sinuga midagi ette võtta.”

      “Ei, mitte sellepärast. Põhjus ja tagajärg ei alga isegi mitte sellest, et ma sulle meili saatsin.”

      “Siis sellest kohtumisest seal maanteel?”

      “See oli tagajärg,” ütles Kaj. “Põhjus on selles, kes ma olen. Ja kes oled sina.”

      “See läheb nüüd küll aina mõistatuslikumaks.”

      “Igal mõistatusel on lahendus, mõistatus allub loogikale.”

      “Olgu,” naeratas Mette. “Hakkame seda mõistatust siis ratsionaalselt lahendama. Kõige algusest peale. Sa saatsid mulle meili, milles ütlesid, et ma meenutan sulle kedagi, et meie kohtumine oli planeeritud. Lisaks saatsid sa mulle roosi ja ütlesid, et mul läheb seda vaja.”

      “Sul läkski seda vaja,” sõnas Kaj. Ta oli äkitselt näost ära kukkunud, ta jume oli tuhkhall, ta silmad vältisid Mette pilku. “Deemon ei jõudnud su läptoppi, roos kaitses seda. Ma lihtsalt ei jõudnud seda roosi kõigile saata, mul polnud nii palju jõudu, väge. Sa ei nakatu, ära muretse.”

      Ta ei ole päris terve, meenusid Mettele Gerda sõnad.

      “Kaj?” küsis ta.

      “Jah?” poiss tõstis silmad. Äkiline värelus oli need nukkervesisteks muutnud. Ta sõrmed pigistasid kramplikult kakaotassi.

      “Kus on algus ja põhjus?” küsis Mette. “Kas äkki mitte selles, et su nimi pole Kaj, vaid Christian.”

      “Mu vanemad panid mulle nimeks Christian, nad olid õigel teel, aga nad eksisid. Nende jaoks olin ma Christian, aga mu enda ja maailma jaoks pole ma seda kunagi olnud.”

      “Kes sa siis oled? Sa ütled, et kõige põhjus on selles, kes oled sina ja kes olen mina. Mina tean, kes ma olen, aga sina… Kes sa siis oled? Kaj Mordaunt? Saladuslik viirusetapja ja arvutivõrkude päästja, kelle päikeseprillides on mikrokiip, mida torgatakse silma ja kes suudab arvuteid ravida ainult kuvaritel näppe liigutades?”

      “Mordaunt on meiliaadress. See oli kõige sobivam täheühend, millesse sai kodeerida vajaliku algoritmi. Kindlasti on sellel mingi ratsionaalne seletus, aga ma pole seda veel lahendanud… Aga see pole hetkel ka tähtis, Mette. Kõige tähtsam on see, et mul on su abi vaja. Sest see on see, kes sa oled ja miks me kokku saime. Kui ma sain teada, et sa oled arvutiajakirja toimetaja, siis ma enam ei kahelnud, see ei saanud olla juhuslik, sina pead tapma deemoni ja levitama Evigheden’it siis, kui mind enam ei ole…”

      “Kas me ei võiks siiski kõike päris algusest harutama hakata?”

      “Palju kell on?” küsis Kaj.

      “Viie minuti pärast kaheksa,” vastas Mette.

      “Siis on see juba alanud,” sosistas Kaj.

      “Mis asi?”

      “Kõik need, kes ei kirjutanud oma arvutisse Evigheden, on nüüd nakatunud. Kõik need, kelleni sõnum ei jõudnud ja kes liiga kaua deemoni silmi vaatasid ja tema häält kuulasid, nad nägid maailma läbi viirusepeegli ja on nüüd nakatunud. See algab nagu tavaline kopsupõletik…” Ta tõusis. “Mette, su läptop, roosipildiga? See on praegu kõige ohutum, kus see on?”

      “Seal, kus eilegi,” ütles Mette. “Tead, sa oled veel nõrk ja ma ei saa su jutust kuigi palju aru. Mis oleks, kui sa puhkaksid veel veidi?”

      “Ei, mul on arvutit vaja…”

      Mette telefon hakkas helisema, see oli kuskil esikus. Ta jooksis sinna. Astrid, loomulikult Astrid, kes muu!

      “Hommikust, musirull! Kuidas patsiendil läheb?”

      “Tal on juba parem. Sonib veel, aga on peaaegu terve.”

      “Seda parem, vähemalt kellelgi on parem, ülejäänutel kipub järjest halvem olema. Bennesen helistas just, et ta täna ei tule ja läheb nähtavasti haiglasse, tal olevat raskekujuline kopsupõletik, kui tema naist uskuda. Juhtkond otsustas, et sellest hoolimata teeme meie erinumbri ja seda nädal aega varem. Nii et mul on su abi vaja, musirullike, ja üsna kohe.”

      “Astrid, kell on alles kaheksa…”

      “Seda enam. “Sosinat pimeduses” peab “IT & Inimene” kõige esimesena ja põhjalikumalt kajastama, väljaandjate otsus, ühtegi nii laiaulatuslikku ja imelikku viirust pole kunagi olnud. Meil on telefonid punased, lugejad tahavad teada. Nii et rakenda hobused ette ja… kuule, kui palju parem Mordauntil ikkagi on?”

      “Ta peab veel kosuma. Täna hommikul ta peamiselt sonis, ma ei saanud ta jutust suuremat aru. Astrid,” Mette tasandas häält ja vaatas köögi poole, Kajd ei olnud enam seal, ta oli juba arvuti juurde komberdanud. “Astrid, ma arvan, et ta vist polegi päris terve. Ta kujutab asju ette, räägib deemonitest ja nakatumistest… Oota… oota, kuule, kas Bennesen kirjutas arvutisse Evigheden?”

      “Kust mina tean? Aga arvestades tema üldist intelligentsitaset võib ta viirust screensaver’ks pidada. Ta on ju sedasorti tüüp, kes programmi installeerimisel ei suuda leida any key’d ja helistab patsiga poistele, et nad talle korraliku klaveri tooksid.”

      See oli muidugi tõsi. Joachim Bennesen, osanik ja peatoimetaja oli arvutialal umbes sama taibukas kui haigla peaarst kirurgias. See tähendas, et ta suutis ikka hiirt kuvarist eristada. Hea autojuht, nagu Bennesen tavatses öelda, ei peagi teadma, mis toimub kapoti all. Ta peab oskama juhtida. Ja sellist tegevjuhti, kes enda arvates juhtida ei oska, pole maailm veel näinud.

      “Ma tulen, Astrid,” lubas Mette siis. “Ma tulen nii ruttu, kui saan.”

      Kaj istus läptopi ees ja Mette täheldas mõningase südamerahuga, et kahtlemata kasutas too oma sõrmi klaviatuuril trükkimiseks ega nõidunud. Päikesevalguse ja diskreetse ekraani tõttu ei näinud ta, millega Kaj parasjagu ametis oli.

      “Kaj,” ütles Mette, “ma pean toimetusse minema. Sa võid rahulikult siia jääda, ma tulen lõunaks koju. Külmkapis on frikadelle ja pitsat ja kakaod on nii palju, kui kulub. Aga sa ootad mind, eks?”

      “Jah, Mette, ma jään sind ootama,” lubas Kaj, kuid ei pööranud pilku. Ta klõbistas klahvidel imekiiresti, otsekui masin, ta käelabad olid praktiliselt paigal ja sõrmed liikusid silmadele tabamatu kiirusega.

      “Ma… ma pean lippama,” kordas Mette kogeledes. Sel hommikul suutis ta end välismaailmale vastuvõetavaks muuta poole tunniga. Kui ta toas ringi tormeldes Kajd kõnetas, vastas poiss ainult paari sõna või mingi ühmamisega, ta oli täielikult arvutisse sukeldunud. Aga vähemalt kasutas ta oma sõrmi. Korterist lahkudes viskas Mette veel viimase pilgu Kaj kummalistele prillidele, mis esikus laual lebasid. Mõte, et Kaj torkab selle kiibi endale silma, tundus hommikul ja päikesevalguses kuidagi eriliselt jabur. Selle mõttega ta oma korterist lahkuski.

***

      Pärastlõunal kihutas Mette “Lantra” mööda kiirteed Odense poole. Ta oli sunnitud valima kiirtee, mida ta jälestas, aga teistmoodi polnud võimalik sündsal kellaajal Odensesse jõuda. Ta ei teadnud isegi, kas ta sõidab Gerda Hanseni juurde kui ajakirjanik või kui lihtsalt tema haige kasuvenna tuttav, kelle eest ta oli lubanud hoolitseda, kuid kes on nüüd järjekordselt kadunud. Ammugi ei teadnud ta, kas ta põgeneb Kopenhaagenist, justnagu keskajal põgeneti katkust haaratud linnast, või otsib kahtlasevõitu vaheldust.

      Mõnikord on lihtsam lahutada oma mõtetest teadmised ja tegutseda emotsioonide ajel, neid üldse mitte analüüsides. Sa lükkad konditsioneeri sisse, paned sigareti ette ja kuulad stereost