Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

käsi oli püsti ja näitas kuhugi. Mette pidi päris tema huulte juurde kummarduma, et kuulda.

      “Seda ei tohi,” sosistas Kaj. “Kustuta kohe…” Ja ta käsi näitas toa teise otsa, kus lauanurgal vedeles Mette läptop.

      “Oh, aga ma tean juba võlusõna, sa ise ütlesid ju,” vastas Mette hellalt, lükkas poisi juuksed kõrvale ja katsus ta laupa. See oli endiselt jääkülm.

      “Ei, kustuta enne,” sosistas Kaj vaikselt ja langes padjale tagasi.

      Mette istus veel hetke ta voodiserval, kehitas siis õlgu, läks arvuti juurde tagasi ja tegi nii, nagu poiss oli soovinud. Ja siis ta tundis, et selleks õhtuks talle aitab. Ta käis duši all, tuli tuppa tagasi, end hoolikamalt kui muidu hommikumantlisse mähkides, ja veetis pool tundi peegli ees. Ta ei tahtnud enam mingit arvutit, “Sosinat pimeduses” ega televiisorit. Ainult ühte õlut, paari sigaretti ja Haydnit, mida ta sedapuhku kuulas kõrvaklappidest. Ta läks rõdule ja hingas vihmast värskendatud mereõhku, all tänaval jalutasid veel tagasi Kastelleti poole viimased “Merineitsi” imetlejad, käratsedes mingis ida-euroopa keeles.

      Vannituppa tagasi minnes langes ta pilk päris välisukse juures lebavale tumedale esemele. Mette kummardus ja tundis ära Kaj päikeseprillid. Poiss polnud neid kindlasti kandnud, ju need olid siis ta püksitaskust välja kukkunud. Mette võttis prillid ja tõstis need esikulauale. Prillid tundusid harjumatult rasked. Need olid samad, mis Kajl olid ees olnud nende esimesel kohtumisel seal Middelfarti maanteel, siis oli ta need eest ära võtnud ja Mette oli näinud ta kummaliselt heldinud ja andunud pilku.

      Need ei olnud päris tavalised prillid.

      Esiteks olid need jääkülmad, nii et Mette oleks nad esiti peaaegu käest pillanud. Teiseks oli parema prilliraami külge midagi kinnitatud. Mette süütas laelambi ja uuris tähelepanelikumalt. Esmapilgul nägi see välja nagu klaasitükk, piklik kolmnurk ja see liikus raami küljes. Kolmnurga teravam ots, see mida sai painutada silma poole, oli terav. Üliterav. Nii võimatu kui see ka ei tundnud, näis selle ainus otstarve olevat see silma torgata.

      Mette võdistas õlgu. Talle meenus Kaj liigutus maanteel, kui ta oli prillid eest ära võtnud, pikaldane ja imelik liigutus. Ta siis, ta silmad… Ei, pole ju võimalik, et keegi endale sellise klaasitüki silma torkab, seda ei saa silma torgata, silm jookseb ju peast välja…

      Aga see ei olnud päris harilik klaasitükk. Õhuke ja läbipaistev ja selle sees olid mingid imeõrnad, juuspeened juhtmed, väikesed rohelised ja punased täpikesed ning helehall plaadike. Mette hoidis käes mikrokiipi, kõige kummalisemat mikrokiipi, mida ta oma elus oli kunagi näinud.

      Enne magamistuppa minekut, seisatas ta Kaj voodi ees. Poiss hingas nüüd kergemalt, rahulikumalt, ta oli justkui nooremaks muutunud, peaaegu lapseks, kelle uni ja unenäod on pühad. Kelle jaoks sa oleks tahtnud võtta muinasjuturaamatu ja midagi ette lugeda, silitada ta pead ja soovida head ööd, sest see soov üks kõige intiimsemaid ja olulisemaid, seda saad sa soovida tõesti vaid hinge põhjast ja siiralt, see on palju lähendavam soov kui “tere hommikust” ja kergendab sind. Uni viib inimesed üksteisest lahku, kui lähedal te teineteisele ka ei magaks.

      “Head ööd, Kaj, rahulikku und,” sosistas Mette ja puudutas huultega poisi jääkülma laupa. Siis läks ta oma magamistuppa ja sulges ukse.

***

      Nad kohtusid varahommikul köögis. Mette pressis just kohvi, kui tajus, et poiss seisis ukselävel. Vihm oli möödunud ja kesksuvine päike lajatas kardinateta akendest sisse, kogu köök oli helekuldse valgusega üle valatud. Mette pööras end ümber ja naeratas. Ta polnud oodanud, et Kaj nii vara tõuseb. Kaj oli pidžaamas, seisis kohmetunult ja hõõrus silmi. Ta näis korraga nii tavaline. “Hommikust,” hüüdis Mette. “Sul on nüüd parem?” “Ma vist rääkisin unes,” pomises poiss. “Ma ei kuulnud, nii et see pole kuigi tähtis, magasin ise nagu kott. Kuule, mul on sinu käest nii palju küsida, alustades sellest, et kuidas sa mu meiliaadressi teadsid ja oma meili mulle ilma internetiühenduseta kohale saatsid, kes on Mordaunt ja lõpetades sellega, et mis on Evigheden, mis viirus eile linna rabas ja mis on su õige nimi, nii et ma küsin hoopis seda, kas sa kohvi ja omletti tahad?”

      “Aitäh, ainult mõni juustuvõileib ehk. Tead, mul on nii piinlik…”

      “See ootab. Muide, ma helistasin Gerdale, ta teab, et sa siin oled, pakkus, et saadab sulle Jensi järele.”

      Kaj raputas pead. “Ma saan ise,” kohmas ta. “Pole vaja. Gerda on mõnikord liiga hoolitsev, aga mitte päris siis, kui tarvis oleks. Ma ei taha Jensi.”

      “Nii ma arvasingi. Su riided on kuivad ja rõdul, võid need selga tõmmata.”

      “Aga mu…” Poiss otsis sõnu ja tõstis käe ereda päikese kaitseks silmade ette.

      “Prillid? Esikus laua peal. Juhul kui need üldse on prillid.”

      “Sa siis nägid?”

      “Ma ei tea, mida ma nägin. Ma ei tea, mida ma kuulnud olen. Ma tean ainult, et tõenäoliselt võõrustan ma siin saladuslikku wizard Mordaunti, kes päästis eile linna viiruse käest, millest pasundasid kõik uudistekanalid. Nii, aga siit tulevad su juustusaiad.”

      Mette tõstis köögilauale aurava kohvitassi ja taldriku röstitud juustusaiadega. Kaj vaatas tagasi elutoa poole, siis oma lotendavat pidžaamat ja istus nõutult taburetile. Ta tahtis midagi öelda, avas suu ja pani selle jälle kinni.

      “Tead, milline nägu sul peas on?” küsis Mette.

      “Ei tea, milline siis?”

      “Selline, et tegelikult tahaksid sa õudselt kakaod aga ei julge küsida.”

      Korraga pahvatasid nad mõlemad naerma.

      “Ma jõin lapsena palju kakaod,” rääkis Kaj hiljem. “Vanaema rääkis küll, et need sügelevad laigud on kakaost ja lapsed peaksid rohkem piima ja õunamahla jooma, aga mulle maitses hirmsasti kakao. Võisin lürpida seda kannude kaupa, mugida peale kaneelisaiu ja lugeda raamatuid. Lapsena tundub, et elu on aeglane ja et kõigeks jätkub piisavalt aega, sa teed lihtsalt seda, mis sulle meeldib ja ei pea muude asjade peale mõtlema. Täiskasvanuks saamist ma kartsin, täiskasvanutel ei paistnud kunagi aega olevat ja nad kurtsid igasugu asjade üle, millega nad kogu aeg tegelesid ja mis neile ei meeldinud.”

      “Ja oled sa nüüd täiskasvanuks saanud?” Kaj rüüpas kakaod. “Mu kasuõde küll nii ei arva.”

      “Aga vanemad?”

      “Ma pole neid kunagi näinud,” sõnas Kaj pärast väikest pausi. “Nad lahutasid, kui ma olin äsja sündinud, vanaema rääkis alati, et see oli jumala karistus, see autoavarii. Nad olid sõitnud kohtusse, et minu üle vaidlema hakata. Ta nuttis alati, kui sellest rääkima hakkas, ja ma pole lähemalt uurinud. Mõnda asja on parem mitte teada.”

      “Anna andeks,” ütles Mette vaikselt.

      Kaj raputas pead. “See pole mulle kunagi haiget teinud. Vanemad on minu jaoks lihtsalt mõisted, bioloogilised ühikud. Ratsionaalselt võttes ei saagi ma neid ju taga igatseda, minu jaoks pole neid kunagi olnudki.”

      “Ja kas sa võtad kõiki asju… ratsionaalselt?”

      “Kõik on ratsionaalne, maailm on ratsionaalne. Mitte et emotsioonid ei saaks maailma muuta, aga emotsioon, mille toimet on võimalik näha algoritmina, on ratsionaalne objekt. Tunded on reaalselt olemas, neid on võimalik analüüsida.”

      “Mis mõte sel on?”

      “Kui sa lahkad tunde algosakesteks, siis sa saad aru tema põhjustest, igal tundel on põhjused.”

      “Ja tagajärjed?”

      “Tundel pole tagajärgi, inimeste tegevustel on tagajärjed.”

      “Isegi siis, kui sa toimid tunde ajendil, ilma seda analüüsimata ja nii-öelda ratsionaalselt lahkamata?”

      “Loomulikult. Tagajärjed on alati ja kõigi tegevustel, see on ju elementaarne. Inimeste, loomade, deemonite, kõigi tegevustel on tagajärjed, isegi siis, kui nad on toiminud lihtsalt enda meelest mingi emotsiooni ajendil, märatsenud…