Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

hommikul kinnitatud, et maailm on ratsionaalne. Ühelgi inimesel pole elus nii palju aega, et selles teesis selgusele jõuda. Kui kusagil on olemas põhjuslike seoste ahel, mis kinnistab uskumatult fantastilise ratsionaalselt põhjendatava külge, siis mõnikord – nagu täna pärastlõunal – on parem selle eest põgeneda, 130 kilomeetrit tunnis, ja ennast kõigest välja lülitada.

      Jah, loomulikult see jälitab sind. Aastal 2004 on Kopenhaagenis katk. Tuhanded inimesed kaebavad hommikul valude ja palaviku üle, haiglad on uutest patsientidest tulvil, kõigile ei jätku voodikohti, kõik pole Bennesenid. Veel kunagi pole keset suve tabanud Taani kuningriigi pealinna selline viiruselaine. Arstid ei oska seda seletada, aga Mette oskas. Ehk kulub veel mõni tund, aga siis hakkavad nutikamad taipama, et kõik viiruselainest tabatud on need, kes eile õhtul jäid liiga kauaks oma arvutite pimendunud ekraane silmitsema ja kuulama kõhedaid sosinaid. Kõik nakatunud on arvutikasutajad, need, kes ei tippinud klaviatuuril võlusõna Evigheden ja kelle arvutid on nüüd kasutud plastmassihunnikud. Keegi kindlasti oskab varsti selle seose tõmmata, üsna pea, üsna varsti. “IT & Inimese” telefonid lähevad siis veelgi punasemaks, nagu ka nakatunud peatoimetaja kohusetäitja Astrid Johnseni nägu, kui ta loeb Mette lakoonilist sõnumit telefonis: “Kaj kadunud, otsin”.

      Sul õnnestub autoroolis end sellest kõigest ehk välja lülitada, kuid viirastusliku kummitusena saadab sind hetk, kui kaks tundi tagasi rõdul suitsetades tabasid sind need seosed. See oli hetk, mil Mette oli lõuna paiku korterisse tagasi kiirustanud ja ei leidnud Kajd sealt eest. Kaj oli läinud. Ainus, mis temast maha oli jäänud, oli sõnum roosipildil läptopi desktopil: “Mette, ma jään sind ootama.”

      Mette, ma jään sind ootama.

      Siis oli Mette läinud rõdule ja näinud üht järjekordset bussi, mis sõitis Anderseni “Merineitsi” juurde.

      Korraga oli midagi paika lahvatanud. Maailm on ratsionaalne, kõigele leidub loogiline seletus. Korraga oli see, mis juba ammu tundus kuidagi seostatuna ja tuttavana, see midagi, mis oli Mette mälusoppidest juba ammu väljapääsu otsinud, pääsenud kogu oma rabavas loogikas lagedale. Ta oli sigareti käest pillanud ja see kukkus alumise korruse rõdule.

      Poiss, kelle nimi on Christian, kuid kes nimetab end Kajks. Tal on kasuõde Gerda. Tal pole vanemaid. Ta on sündinud Odenses. Tal on päikeseprillide küljes klaasikilluke, mida saab silma torgata. Ta räägib deemonist ja võlusõnast “Igavik”; mis päästaks maailma, ta räägib loogika ja ratsionaalsuse tähtsusest, ta on jääkülm ja ta suudab auto külmaelementi laadida. Tal oli taskus Hans Christian Anderseni skulptuuri pilt ja ta oli oma palavikus klammerdunud selle skulptuuri külge, kui Mette ta leidis.

      Seda oli liiga palju, et olla juhus, ja liiga vähe, et ratsionaalselt midagi seletada.

      Mette sõitis Gerda juurde, selle usaldusliku häälega naisterahva juurde, põgenes fantastika eest otsima ratsionaalsust. Kuid autos soovis ta kõige selle eest pagu leida. “Lantral” on väga hea heliisolatsioon, sa kihutad 130 kilomeetrit tunnis, kuulad Schubertit, suitsetad ja keskendud kiirtee hullumeelsele liiklusele, sõidad mööda liikluseeskirjadele lojaalsetest venijatest ja annad teed veelgi hullumeelsematele kihutajatele. Kiirtee hoiab su mõistuse vähemalt mõneks ajaks selgena ja aitab põgeneda reaalsuse eest, mis ei saagi enam olla reaalsus. Kunagi varsti, Gerda Hanseni maja juures, tuleb reaalsus kindlasti tagasi ja saab kas fantastilisemaks või leiab ratsionaalse seletuse. Mõlemat varianti Mette kartis; ta saab kas kinnitusi Kaj haigusest või millestki sellest, mida ta ei oska ratsionaalselt seletada.

      See oli ilmselt kõige kiirem reis Kopenhaagenist Odensesse, mille Mette oli elu jooksul sooritanud. Silda ületades surus ta alla kaasasündinud vastikustunde kõrguse vastu, pigistas kahe käega rooli ja andis gaasi. Gerda Hansen elas Odense läänelinnajoas, kahekordses ridaelamus, kenas ja rahulikus rajoonis, kus immigrante oli vähe ja ka kohalikke kõrtse ei hakanud silma. Fynil tundis Mette end alati kahekordse välismaalasena, väikesaare elurütm, mentaliteet ja keel erinesid nii Kopenhaageni kui Jüütimaa omast, ja seda moel, mida Mette polnud kunagi osanud seletada. Aias seisis hoolikalt pügatud murul laste plastmassist liurada, vanade vahtrate latvades kluuksusid tuvid, kiviplaatidega sillutatud rada viis aia taha grillimispatiosse, mida ümbritses elupuuhekk. Kõik oli väga turvaline ja nauditavalt väikekodanlik. Mette astus ukse juurde ja andis kella.

      Ukse avas Gerda Hansen isiklikult. Kajga polnud ta loomulikult üldse sarnane: Gerda oli oma kasuvenna vastandväljaanne, trullakas, kergelt kühmus, tumedate juuste, hallide uudistavate silmadega. Ja väga ilus. Ta polnud üldsegi selline, nagu Mette oleks endale Gerdat, õiget Gerdat ette kujutanud.

      Naine takseeris teda pikal pilgul, naeratas siis otsekui andeks paludes ja sõnas: “Jah, see olete teie, peate olema. Just teid oleks Christian näinudki. Tulge edasi.”

      Veidi hiljem, kui nad olid läbi maja läinud, patios istet võtnud ja mõlemad sigaretid süüdanud, ütles Mette: “Ma ei tea isegi, miks ma siin olen.”

      “Küllap te teate,” ohkas Gerda. “Ta on jälle kadunud, jah? Läinud, nagu ta alati on läinud.”

      Mette noogutas. “Kes ta on? Kes teie olete? Kas te olete üldse… päriselt?”

      “Oh jaa, muidugi nii mina kui mu kasuvend oleme lihast ja luust inimesed, kuigi tema vist alati päris nii ei mõtle. Aga kuna te juba siin olete, siis te teate, et Christiani ei saa päris normaalsete mõõdupuude järgi võtta. Andke andeks, aga ma pean seda küsima, et kas te…”

      Gerda ei pidanud seda küsima, Mette sai niigi aru.

      “Ei”, vastas ta. “Ma olen lihtsalt ta tuttav. Väga põgus tuttav.”

      “Ta on teisse armunud,” ütles Gerda. “Sellepärast te peate teadma. Niisiis, te tahate kuulda, kes ta on. Ma olen isegi selle üle palju mõelnud. Jah, ta on minu kasuvend, Gerda ja Kaj, eks ole, aga selles olete te ilmselt juba isegi selgusele jõudnud.”

      “Jah, ja veel paljus muus, mis muudab kõik veelgi segasemaks.”

      “Kas te muuseumis käisite juba? Ei? Minge siis pärast, Jens näitab teile muuseumit, ta on seal teadur. Kaj käis seal tihti, pärast seda, kui ta selliseks muutus.”

      Kaj ja Gerda. Gerda ja Kaj. Gerda mäletas Kaj vanemaid, ähmaselt, kuid siiski. Nad olid olnud naabrid Odense kesklinnas. Ta mäletas end kuueaastasena kolmeaastasele Christianile seletamas, et poisi vanemaid ei ole enam ja et nad on läinud igavesse jumala kuningriiki. Sel hetkel oli Gerda tundnud end täiskasvanuna, lapsepõlv oli möödas. Sellepärast pole temast kunagi saanud Christianile Gerdat, ehkki ta oleks seda väga tahtnud olla. Poissi kasvatas vanaema, kes puhkab nüüd Odense kalmistul. Tema kalmul on roosipõõsas, mida Christian väidab end olevat näinud talvel õitsemas. Keegi teine pole seda iialgi näinud. Kui vanamemm suri, jäi Christian elama naabrite juurde, lähedasi sugulasi tal ei olnud ja peagi lapsendasid ta Gerda vanemad. Christian oli olnud Gerda perele alati väga lähedane. Kes me oleme? Gerda on nii lihtne inimene, kui tal vähegi õnnestub olla, tal on mees ja kaks poega ja ta üritab end uskuma panna, et on õnnelik. Christian? Seitsmeaastasena käis Christian esimest korda teatris “Lumekuningannat” vaatamas. Siis lasi ta vanaemal seda Anderseni muinasjuttu nii palju ette lugeda, kuni see oli tal peas. Ta oli olnud selle kummalise mõistujutu lummuses juba enne, kui juhtus see traagiline intsident külmutusautos, sellest ajast saati usub Gerda kasuvend oma isiklikku religiooni.

      Milline külmutusauto?

      See, mis oli maanteeservas juhuslikult peatuma jäänud. Christian mängis seal lähedal, nägi autot ja suutis sinna kuidagi sisse ronida. Küllap uudishimust. Juht ei märganud midagi, sõitis edasi, Christian jäi sisse. Ta oli autos kuus tundi. Ta oli siis üheksa-aastane.

      Kui politsei lõpuks külmutusauto leidis ja peatas, oli Christian peaaegu koomas. Ta oli täiesti läbi külmunud ja arstid ei osanud seletada, kuidas ta üldse ellu jäi. Aga ta jäi. Ta süda lõi. Gerda ja vanaema ei uskunud, ainult lootsid ja palvetasid.

      Pärast külmumist ei olnud ta enam endine, ta oli väga palju muutunud, aga aru said nad sellest alles ajapikku. Kõigepealt hakkas Christian end Kajks nimetama. Siis hakkas ta endale arvutit tahtma. See polnud nagu lapse jonn uue mänguasja järele, ta teatas, et peab saama arvuti, tal on seda vaja. Sel ajal polnud