Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

siis vasta sellele kirjale. kui ei, siis lihtsalt kustuta see, kuid jäägu roos minust väikeseks mälestuseks. võimalik, et sul läheb seda vaja. Uuendasin sul viirusetõrje juba ära, mainisin seda ainult sellepärast, et sa arvuti täna lahti teeksid,

      Kaj, ei ole kunagi osanud ilusalt kirjutada; – )

      Mette luges kirja kolm korda läbi ja jõi pokaali tühjaks. Ta ei saanud midagi aru. Kirja saatmise aeg oli 17.07 ja sel hetkel oli ta olnud kohe kindlasti Middelfarti tee peal, võib-olla just äsja oli Kaj auto käima saanud. Ta ei mäletanud täpset kellaaega, aga igatahes polnud tema arvuti sel ajal ega hiljem tänase päeva jooksul olnud sekundikski võrgus.

      Ta ei olnud andnud Kajle oma meiliaadressi. Seda kirja ei saanud siin arvutis olla, ometi see oli.

      “On sul mingi meiliaadress?”

      “On, aga seda on keeruline meeles pidada.”

      “Mis su aadress on? Ma kirjutan selle üles.”

      “Pole ju põhjust, sa võid lihtsalt minu meilile vastata.”

      Automaatselt oli Mette endale kallanud uue pokaali veini ja süüdanud sigareti. Keeruline meeles pidada? Kui keeruline on meeles pidada meiliaadressi “Mordaunt”? Ükskõik kui kaua ta ei üritanud või milliseid vahendeid oma postiliideses ei kasutanud, ei suutnud ta paljastada ühtegi muud märki Kaj aadressis. Ainult Mordaunt, ei domeeni, ei serverit, mitte midagi.

      Giuliano tõi vegetariana ja ohkas nähes, et Mette selle huvita laua teise serva lükkas.

      “Üks tähtis kiri, Giuliano, anna andeks. On sul sigarette?”

      “Seda tuleks süüa soojalt…”

      “Ma tean, Giuliano, ma tean. Sigarette?”

      “Uno momento.”

      Löödult läks toskaanalane leti juurde “Prince’i” tooma – mingi kiri on tähtsam kui tema kuulus firmaroog, penne rigata suvekõrvitsa ja artišokkidega. Ennekuulmatu!

      Mette otsis käekotist telefoni ja tekitas läptopile internetiühenduse. Nägi, kuidas postiliidesesse tekkis hulk kasutuid kirju ja spämmi, kuid enam mitte ühtegi meili Mordauntilt. Siis käivitas ta oma viirusetõrjeprogrammi ja andis käsu sel tarkvara uuendada. Programm mõtles veidi, imes faile ja teatas siis, et Mettel on juba kõige uuem viirusetõrje versioon. Ta olevat seda uuendanud täna kell 17.01. Mette lasi sel siiski kogu arvuti läbi otsida. Ei midagi, ei ühtegi viirust, ussi ega spyware’i. Ta katkestas ühenduse ja helistas Astridile.

***

      Ajakirja “IT & Inimene” toimetuses töötab kuusteist inimest, neist pooled naised ja neist ainult kahega oli Mettel lähedam usalduslik suhe. Astrid Johnsen oli üks neist. Ajal, mil iga asutus ja firma pidi tähelepanu pöörama multikulturaalsusele ja poliitilisele korrektsusele, sobis Astrid toimetusse imehästi. Tema sünnilinnaks oli Johannesburg Lõuna-Aafrikas. Astridi vanaisa ja vanaema olid sajandi esimesel ümber asunud Briti kolooniasse, kus oli rohkesti kõike seda, mida Taanis nappis. Aastatega oli vanaisa end üles töötanud, saanud vabrikandiks ja tegelenud väikest viisi isegi poliitikaga. Astridi isa oli kaheksakümnendate keskel otsustanud ajaloolisele sünnimaale tagasi immigreeruda – olud kippusid Lõuna- Aafrikas muutuma ja perekond igatses konservatiivsema keskkonna järele. Nad ei leidnud Taanist ehk eest päris seda, mida lootsid, vanaisa mälestuste Gode Gamle Danmark oli samuti palju muutunud, kuid Astrid oligi juba uue aja inimene. Ta õppis Kopenhaagenis ajakirjandust ja skandinavistikat, kuid oma tõelise kutsumuse leidis ta arvutiasjanduses. Nüüd, kolmekümne viie aasta vanusena, oli ta “IT & Inimese” raudvara ja väidetavalt üks targemaid naisi maal, mis puutus arvutiasjandusse. Just Astrid oli välja töötanud “IT & Inimese” uue kontseptsiooni, missiooni ja kuvandi, oli muutnud selle spetsialistidele suunatud erialaajakirjast üldhuviajakirjaks, mida tellisid nii tuhanded koduperenaised kui hamburgeri ja kokakoolasõltlastest patsiga poisid. Astridi ideede järgi üles ehitatud “IT & Inimene” otsis alati inimlikku mõõdet nendes uutes maailmades, mida arvutiajastu inimeste ellu tõi. Kuidas võib näiteks liikumispuudega inimene kodus arvuti taga rikkaks saada? Mida võib tähendada internetiühendus Põhja-Jüütimaa talupidajale. Kuidas õppida arvutiga selgeks prantsuse keel? Mis kasu võib olla arvutist väikese kingapoe pidajale? Ja nii edasi, ja nii edasi – igat lugu illustreerimas konkreetne näide inimesest. “IT & Inimene” ei tutvustanud ühtegi uut ja uuenduslikku programmi või võrgusaiti, ilma et tal poleks olnud kõrval usutavat süvalugu mõnest inimesest, kes on sellest konkreetset kasu saanud. Samavõrra aga pritsis ajakiri karmi kriitikat ahnete ja kasutute programmide aadressil, hoiatas inimesi õhumüüjate eest, sõelus soppa välja. Võimalike kohtuprotsesside eest hoolitses üks osanike palgatud advokaadifirma ja seni polnud ajakiri ühtegi protsessi kaotanud. “IT & Inimese” lipukirjaks on usaldusväärsus ja sõltumatus, ja missiooniks olla sillaks tavalise inimese ja arvutimaailma vahel. Saada oma demo “IT & Inimese” CD kaasaandele oli igale tõsisele IT-firmale prestiiži küsimus. Kui “IT & Inimene” sind kiitis, olid sa ole- mas. Kui sõimas, siis varsti sind enam ei olnud.

      Ajakirja vanemtoimetajana oli Astrid ju Mette ülemus, kuid nende omavaheline klapp oli nii hea, et ülemuse-alluva suhe polnud kunagi midagi määranud. Eelkõige olid nad sõbrannad, saladustejagajad ja pihiemad. Ka Astrid oli vallaline, tema aastaid kestnud vabaabielu ühe tšiili arvutiguruga oli purunenud läinud kevadel. Seda enam oli Astrid sukeldunud töösse. Ajakiri oli see, millesse tema ja Mette suunasid oma emainstinktid ja hoolitsuse.

      Astrid tuhises itaalia restorani ette oma tumesinise Peugeot 607-ga, parkis kiire ja elegantse osavusega, mida Mette oli alati kadestanud. Nad vahetasid põsesuudluse ja Astrid süütas sigareti. Tumesinises velvetkostüümis, lühikeseks lõigatud brünettide juuste ja veidi tõmmuka jumega meenutas Astrid pigem mõnda prantsuse filmitähte kui ajakirjanikku. Giuliano tõi teise pokaali ja viis ohates minema Mette jahtunud pastaroa, mida too oli vaid veidi kahvliga sonkinud.

      “Nii, müstilised meilid ja saladuslikud noormehed, kes su auto käima aitavad,” resümeeris Astrid, kui Mette oli jõudnud paari lausega visandada oma üleelamised. “Ega sa juhuslikult ei taha midagi üles tunnistada? Näiteks seda, mis seal maanteekraavis tegelikult juhtus.”

      “Midagi ei juhtunud,” muigas Mette. “Peale selle, et kutt laadis autoarvuti ülekuumenenud külmaelemendi niisama lihtsalt ära ja saatis meili arvutisse, mis polnud absoluutselt mitte millegagi ühendatud.” “Osav häkker võib ka ilma ühenduseta sulle meili teha. Urgitseb veidi programmis ja ongi kõik.”

      “Ta ei puudutanud läptoppi sõrmeotsagagi, ma võin vanduda. Ainult heitis sellele tahavaatepeeglist ühe pilgu.”

      “Sulle tundub, et siin midagi on? Loo jaoks, ma mõtlen?”

      “Seda ma ei tea. Ma lihtsalt ei saa mitte millestki aru.”

      Astrid rüüpas veidi veini ja kirtsutas nina. Tema Lõuna-Aafrika bukettidega harjunud maitse jaoks oli chianti hapu ja lääge. “Ja kuidas sa ütlesid ta nime olevat?”

      “Kaj.”

      “Kaj? Imelik nimi. Mitte kuigi levinud. Aga meiliaadress?”

      “Nagu tüüpilisel spämmil, ainult üks nimi, muud ei midagi. Ma lappasin meili marsruudi samuti läbi, see on veelgi kummalisem. Meil oleks nagu tulnud otse Mordaunti käest, sekundi murdosa jooksul, ei mingeid tuntud meiliservereid.”

      “Võimatu. Mingi jälg peab temast maha jääma ja…” Astridi käsi sigaretiga peatus äkitselt ja ta nägu jäigastus. “Kuidas sa ütlesid? Mor… misasi?”

      “Mordaunt. See on ta aadress.”

      “Mordaunt?” Astrid tõmbas sügavalt suitsu kopsudesse ja puhus selle mõtlikul ilmel välja. Ta silmad tõmbusid kavalalt vidukile. “Mette, kære, sa ei öelnud ju ometi Mordaunt?” Ta hääl oli korraga kähe.

      “Vaata ise,” sõnas Mette ja lükkas läptopi üle laua.

      “Võimatu,” pomises Astrid ja klõbistas kiiresti arvutiklahvidel. “Meil mitte kusagilt, meil mitte kelleltki, meil Mordauntilt?”

      “Jah? Kas see Mordaunt peaks midagi tähendama?”

      “Mordaunt?