Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

närviliselt linti edasi, kuni…

      “Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku”

      Jules Verne

      Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi kuulsa teaduskirjaniku uudisjutu “Soixante-dix jours dans le passé ou de reverez au futur” esmaavaldamine!!! “Forumi” auväärse publiku jaoks eksklusiivselt inglise keelde ümber pannud…

      Ma ei uskunud oma silmi!

      Inglise keelde ümber pannud E. L. Brown, seisis mustvalgelt minu ees mikrofilmil. See oli 1876. aasta tormisel oktoobriööl, kui Normandia öisesse taevasse ilmus rajuhoogudest aetud õhupall. Harfleuri linna vähesed tuled olid väsimusest roidunud, poolteadvusetule õhulendurile ainsad suunamärgid ja ta püüdis meeleheitlikult vältida gondli kukkumist teravatipulistele katustele. Õhulenduri nimi oli Kenneth L. Drown, ta oli pärit Ameerikast, California linnast nimega Hill Valley ning kakskümmend aastat tulevikust.

      Õhupall oli tema enda leiutis, ja mitte niivõrd lendamispõhimõte, kuivõrd gondli keskele monteeritud kast, mis täitis enamuse selle vabast ruumist. Selle metallist korpusele olid kinnitatud kangid ja hoovad, mille abil sai valida aastaid ja kuupäevi. Ajamasin võis liigutada õhupalli ajas, kuid ükski seadeldis peale taevatuulte ei suutnud õhupalli lendu suunata geograafilises ruumis. Ameerika õhulendur oli eksinud ajas ja õhupall oli kandnud ta kodust kaugele võõrale maale. Eneselegi ootamatult oli ta esimene lendaja, kes suutis ületada Atlandi ookeani, kuid mingit rõõmu ta sellest juhuslikust saavutusest ei tundnud.

      Kenneth L. Drown oli – nagu irooniliselt viitab ka tema nimi – uppunud ajas, lahutatud armastatud inimestest ja kaotanud vähimagi lootuse 1895. aastasse tagasi pöörduda, sest tema ajamasin oli elektritormides purunenud ning siin, ammuses minevikus, polnud tal vähimatki väljavaadet seda remontida. Pealegi oli tema elu suures ohus ja, kannina loodusjõudude käes, üritas ta viimast rammu kokku võttes oma lennuriista ohutult maandada.

      Õhupalli gondlile oli maalitud sõiduriista nimi “Martin DeLorean”, see oli leiutaja sõbra ja abilise nimi, kes oli temast maha jäänud kaugesse tulevikku ning kes oleks olnud ainuke, kes oleks suutnud teda kuidagi aidata. Ent praegu pidi mister Drown Normandia iilidega ihuüksi hakkama saama…

      Mu sõrm kerimisnupul peatus ja ma ohkasin sügavalt. Siin see siis oli. Eksimisvõimalus oli minimaalne. See oli Doci lugu, tema ebaõnnestunud eksperimendist ja ajas vangijäämisest. Martin DeLorean, sõber ja abiline, ainuke, kes teda aidata suudaks. Mul polnud vähimatki ettekujutust, kuidas Docil oli õnnestunud see jutt Jules Verne’i nime all avaldada, kuid just minu silmadele pidi see mõeldud olema. Lugesin edasi.

      Pisut vanaaegses ja veidras stiilis oli järgnevalt kirjeldatud Kenneth L. Drowni maandumist seal Prantsusmaa põhjaosas. Hädavaevu surmasuust pääsedes suudab ta koidikuni oma lennuriista õhus hoida ja maandub siis kõrvalise metsatuka taga aasal. Tema lend pole loomulikult jäänud märkamata ja juba kiirustavad külaelanikud teda uudistama ja tervitama. Enne kui esimesed uudishimulike salgad õhupallini jõuavad, õnnestub Drownil ajamasin gondlist lahti monteerida ja see õliriidest katte all liivasesse künkasse matta. Siis vajub ta näljast ja kurnatusest nõrkenult esimeste uudishimulike jalge ette kokku. Kui ta Harfleuri linnaarsti palatis toibub, esitleb ta end inglasena, kes soovis vaid Colchesteri kandis veidi oma õhupalliga tiirutada, kuid ootamatu tormihoog kandis ta kagusse. Hoolimata Drowni keelitustest asub doktor otsima inglase sugulasi, et keegi tema ravikulude eest maksaksid, sest ajaränduril pole pennigi raha. Jäämata ootama lootusetute otsingute tulemusi, Drown põgeneb ja asub nuputama võimalust, kuidas anda tulevikku Martin DeLoreanile teada oma äpardusest. Seejärel algab jutustuse kõige pikem ja detailsem oma, milles üksipulgi kirjeldatakse ajamasina tööpõhimõtet, eriti seda, kuidas seda parandada, kuidas ühendada flussi ja ajakonnektoreid. Selles oli palju kaudeütlemisi, sest 1877. aasta keeles ei saanud olla ju tänapäevaseid termineid. Siiski ma mõistsin, et just see osa on mõeldud mulle, et see ongi instruktsioon, kuidas Boot Hilli kaevandusest leitud osadest kokku seada ajamasin.

      Jutustus aga kirjeldas nüüd õnnetu Kenneth L. Drowni juhtumisi Prantsusmaal ja mind kummastas peen huumor ja situatsioonikoomika, millega autor andis edasi Doci seiklusi. Siin oli tuleviku ameeriklase naljakat vastandamist traditsioonilise prantsuse olustikuga ja kuidagi tundus see osa mulle tarbetu. Samas vaheldus koomiline toon kohe üsna süngete mõtetega.

      Drown otsib üles prantsuse füüsiku, kellegi Maurice Martingnoni, kelle töödest oli ta tulevikus juhindunud ja kes oli teinud esimesed teaduslikud arvestused ajas liikumise võimalikkuse kohta. Ta ei ava Martingnonile oma saladust, vaid otsib, kuidas oleks võimalik saata teadlase abil vihje tulevikku.

      Drown mõtiskleb palju ajas rändamise üle ja jõuab veendumusele, et ta peab tulevikku saatma mingi hoiatuse, et ta ei läheks 2. septembril 1895 õhupall-ajamasinaga katseid tegema. Sellisel juhul ei satu ta minevikku ja kuna nii ei juhtu nii, nagu juhtus, siis ei saa ta olla minevikus. Tõenäoliselt siis Drown lihtsalt kaoks, lakkaks olemast, ta kustutatakse ajakontiinumist, kus ta ei saa eksisteerida. Ta otsustab valida just sellise saatuse, nii ränk ja valus kui see ka 1876. aasta Drownile ka ei oleks. Kui tal õnnestub see hoiatus saata, siis on ta valinud teadlase saatuse, ülima vastutuse – olla ise oma äpardunud eksperimendi ohver. Terve lehekülg oli pühendatud Drowni hingepiinadele, kui ta selle veendumuseni jõuab. Ta on kindel, et ainult nii suudab ta täita enda kui abielumehe ja isa kohust jätta alles mees oma naisele ja isa oma lastele. Ta hülgab võimaluse, et elab kakskümmend aastat ja astub siis, 2. augusti öösel aega kadunud Kenneth Drowni asemele, sest siis oleks ta juba peaaegu rauk ning sellist frustratsiooni ei soovi ta oma perekonnale põhjustada.

      Drown mõtiskleb selle üle, kas ta ei mitte ei võiks ise püüda jõuda Ameerikasse ja jätta endale sõnum teda ees ootavast kohutavast saatusest. Esialgu ei paista selleks olevat mingeid võimalusi. Tal pole raha ega tegelikult üldse mitte midagi ning reis Californiasse on pikk ja vaevaline. Teel võib juhtuda nii mõndagi – mitte kõik reisid ei pea lõppema nii õnnelikult nagu romaanis “Kaheksakümne päevaga ümber maakera” – ja pealegi oli tekstis toodud vihje, et enne 1885. aastat pole mingit mõtet hoiatust edastada. Tavalisele lugejale võis see tunduda arusaamatu, kuid mina mõistsin kohe. Enne 1885. aastat polnud Doci minevikus ja minu ajareis näiteks 1985. aastasse, meie esimeste seikluste aega oleks liiga ohtlik. Meil õnnestus meeletu vaevaga taastada asjade normaalne seis ja kolmanda Marty ilmumine sinna aega ähvardab ettenägematute ohtudega. Ja kümme aastat ootamist ja riskantne teekond Californiasse tundub Drownile liialt ohtuderohke ja ettenägematu.