Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

ja austama õppinud. Võib-olla peitubki jääkristalli vääramatus ühtsuses looduse loogika ja mõte, lendlevas lumehelbes on ehk rohkem tõtt kui nendes lauludes, mis läbi kirikulae temani ulatuvad? Ei! Meil on õigus muinasjuttudele! Meil on õigus vabale tahtele, õigus valikule. Mitte kõik ei saa peituda lumekristalli struktuuris, peab olema veel midagi, midagi sellist, mis alati suunab Gerdat minema Kajd päästma ja röövlitüdrukut teda aitama. Isegi siis, kui on õigus neil Holsteinborgi öistel häältel ja lumekristalli loogikal, isegi siis, kui neil on õigus, saabub alati päikesepaisteline hommik ja hääled kaovad, lumehelves sulab peopesal, hingesoojus sulatab jääkauni loogikavõrgu. Mida ka muinasjutuvestja poleks nendel öödel kogenud, millistesse maailmadesse piilunud, teab ta, et see, millest ta omal kombel on jutlustanud, on siiski veel vägevam külm ratsionaalsus. Gerda on alati maailmas olemas, röövlitüdruk on alati olemas, nii on see lihtsalt seatud, ja tema ülesanne on sellest kuulutada, teada anda, meelde tuletada. Isegi kui maailm kipub seda unustama, iga päevaga üha rohkem ja rohkem, mida rohkem sajab taevast lumekristalle, mis katavad maailma külma loogikavõrguga, ja mida rohkem on deemoneid, kes valmistavad peegleid, läbi mille paistab emotsioonideta maailm…

      …kahendsüsteemis… ...miski pole see, millena näib…

      …sa vaatad ringi ja arvad, et näed Holsteinborgi lossi luiki ja imekaunist lossi…

      …eksid, need on vaid numbrid, ei midagi enamat, kogu maailma on võimalik kajastada arvudes, kogu maailm ongi arvud ja kui sa neid piisavalt tunnetad, siis oled sa juba nende võimuses, nende mõju all…

      …tegelikkus on midagi rohkemat, tegelikkuses pead sa otsustama, seal on sul valikuvõimalus…

      …tegelikkus…

      Mette toibus, ta avas silmad.

      Oli öö. Vaiksem kui tavaline Kopenhaageni suveöö, kogu linn näis lunastuvat unes. Arvutiekraan ta ees näitas jälle nii tuttavat lumes õitsevat roosi, ei mingit pilti Holsteinborgi lossist. Uneseguste silmadega vaatas ta roosi nüüd hoopis teisel pilgul. Roos kaitseb? Jah, muidugi see kaitseb, see ongi teda juba kaitsnud. Ta sai aru. Ka sellest, et on südaöö ja ta on hommikumantlis arvuti taga tukkuma jäänud. Mette lülitas läptopi välja ja läks magama.

***

      Ta ärkas uksekella helina peale. Maailmas, milles me elame, ei tohiks uksekella peale ärkamine kunagi tähendada midagi head. Reeglina kuulutab see, et sa oled sisse maganud, või midagi hullemat – vannitoa torud on lekkima hakanud. Kuid see võis Mette nüüdses maailmas tähendada ka midagi head. Et keegi on sinu juurde tagasi tulnud. Mette kargas voodist välja. Unenägu, see päris unenägu kadus viivu jooksul, ta ei krabanud isegi hommikumantli järele, vaid jooksis pidžaama väel esikusse.

      Kaj! See peab olema Kaj!

      See oli Astrid.

      “Noh, sweetheart, sa polegi rõõmus mind nähes?”

      “Liiga raske küsimus, ma ärkasin uksekella peale.”

      “Sellisel juhul sa kuigi rõõmus vist ei ole, kuna ma teeksin järelduse, et su unenäod vajaksid tsenseerimist, enne kui neid alaealisele publikule näidata.”

      “Ei, ma olen rõõmus küll… See tähendab, et ma ei oodanud sind.” “Ei oodanud mind? Järelikult ootasid kedagi teist ja sa oled üksi. Sellisel juhul tohin ma vist sisse astuda?”

      Mingi aja pärast keetis Mette juba köögis kohvi. Astrid puistas oma käekoti sisu söögilauale ja otsis kaosehunnikust sigarette.

      “Ära hakka end vaevama küsimusega, miks ma siin olen, eriti arvestades, et kell on üksteist, kolme päeva pärast peaks ilmuma erinumber ja Bennesen on haiguslehel. Nendel tingimustel oleks ülesande lahendamine liiga raske, eriti äsja virgunud mõistusele.”

      “Ma arvan, et mu mõistus pole kunagi nii selge olnud kui praegu,” sõnas Mette. Astridi toon oli kuidagi imelik, mitte selline nagu varemalt kriisiolukordades, millest üks normaalne ajakirjatoimetuse rutiin ju koosnebki. Ta valas keeva vee presskannu ja istus laua taha. Astridi kuhilas vedeles mitmesuguseid tablette, tampoone, taskurätte, paberilipakaid, naine tuhlas nende vahel ega suutnud kuidagi leida mingit märki tuttavast valge-punasest pakist.

      “Võta minult,” pakkus ta sigaretipakki Astridi poole lükates. “Paistab, et sa oled enda omad maha unustanud. Sa võtad rohtusid?”

      “Kes ei võtaks? Juba paar päeva on linna peal uus mood – neelata elevandiannuses igasuguseid külmetamisvastaseid rohtusid ja kinnitada kõigile, et sa oled täiesti okey ega kavatsegi teiste loodrite kombel ühte mõnusat palavikku läbi põdeda.”

      “Kuule, sa oled haige või?”

      “Honey, kas paistab niimoodi, et ma tulin siia selleks, et mulle kõiksugu küsimusi esitatakse? Paistab või? Tere, mina olen Astrid Johnsen, teil on praegu võimalus esitada talle sada küsimust, mida te olete alati küsida tahtnud, kuid pole julgust leidnud. Kõrbemisohus ajakirja peatoimetaja kohusetäitja on valmis vastama kõigile küsimustele, miks ajakiri on kõrbemisohus ja miks tema on peatoimetaja kohusetäitja. Kuid alustagem kõige totakamatest, näiteks sellest, et äkki on tema ka haige.”

      Mette vaatas sõbrannale pikalt otsa, kuid ei leidnud ta silmist ühtegi naerukübet.

      “Kui sa tulid siia selleks, et mulle etteheiteid teha…” ütles ta ebalevalt.

      “Etteheiteid!” pahvatas Astrid, krabas Mette pakist sigareti, süütas selle ja pahvis allatõmbamata suitsu õhku. “Etteheiteid, sweetheart! Mille pärast ometi etteheiteid? Sa tuiskasid eile kõige kuumemal hetkel oma võlurit otsima ja lubasid, et täna kella üheksaks on sul Mordaunti lugu laual!”

      “See pole nii lihtne…”

      “See ei oleks nii lihtne, kui Mordaunt – keda, muide, mina pole oma ihusilmaga veel näinudki – pikutaks praegu su soojade linade vahel ja nokiks nina. Aga ma ei näe siin ei lugu ega Mordaunti ja sellepärast ma ütlengi, et see on nii lihtne küll! Ta ei ole su armuke, ta ei ole sinu korteris, temast pole lugu. Äkki teda ei ole üldse olemaski?”

      “Ta on, aga teda pole siin.”

      “Põgusa visuaalse vaatluse käigus ma juba tuvastasin selle. Mõneks asjaks suudan ma veel oma tähelepanu keskendada küll, aga kui kõik nii edasi läheb, jääb neid asju üha vähemaks. Tead, mis tekitab tänapäeva töösuhetes kõige rohkem stressi? See, kui keegi tiimist hüppab alt ära. See, kui sa ei saa enam loota isegi oma sõpradele.”

      Mette tõusis ja surus kohvipressi alla. “Sulle, nagu ikka, koorega?” küsis ta.

      “Mulle ainult musta, honey. Tänasest päevast ainult musta ja ei piiskagi koort.”

      Mette serveeris kohvi ja mõtles stressikoolitusele, mida Astrid ilmselt silmas pidas, et üks parimaid viise pingete maandamiseks on pakkuda läbirääkimispartneritele süüa. Korraga polnud tal mingit tahtmist Astridile võileiba valmistada. Korraga oli tal Astridi pärast hirm.

      “Kus on Mordaunt?” küsis Astrid ja rüüpas kohvi.

      “Ma arvan, et ta on Lumekuninganna lossis,” vastas Mette lihtsalt.

      “Nii. Selge, kena, Lumekuninganna lossis muidugi. Ja meie sinuga oleme mitte Lumekuninganna lossis. Võib-olla oleks meil mõistlik selle lossiga ühendust võtta, et lugu tollelt hullult lõpuks kätte saada, kas sa ei arva nii?”

      “Ma juba üritasin sulle öelda, et see ei ole nii lihtne. Ma ei saa sellest kõigest lihtsalt lugu teha, need asjad on palju keerulisemad…”

      “Tahad, ma ütlen sulle, kui keerulised need asjad on? Need on nii keerulised, et kui meil pole ülehomseks erinumbrit trükikotta anda, siis leiame end üsna lihtsalt supermarketi reklaamiosakonnast kirjutamas artikleid juustuburgeritest. Kuidas see sulle meeldiks?”

      “Astrid?” küsis Mette, “Astrid, ütle mulle, kas sa kirjutasid oma arvutisse Evigheden, kui see viirus tuli?” “Tead, see on nendest kümnetest küsimusest täna hommikul kõige totakam. Kui ma viimati ametiühinguga suhtlesin, siis jäi mulle mulje, et ma olen ajakirjanik. Arvutiasjandusega tegelev ajakirjanik. See, kui sa pole juhuslikult unustanud, tähendab,